12:49 21. Jaanuar 2017
Tallinn+ 1°C
Kuula otse
Naftabumerang.

Lähis-Ida ja naftabumerang

© AP Photo / Hasan Jamali
Analüütika
lühendatud link
24545

Euroopa Liitu huvitab korrapärase soodsate hindadega energiavarustuse tagamine ja rändekriisi reguleerimine.

TALLINN, 25. veebruar — Sputnik. Rostislav Ištšenko, Süstemaatilise analüüsi ja prognooside keskuse president — Sputnikule Venemaa ja teiste riikide huvidest Süürias.

Vene Föderatsiooni õhujõudude tegutsemine Süürias annab selget tunnistust sellest, et Venemaa on juhtivaid osalisi võitluses kontrolli saavutamise eest Lähis-Ida piirkonnas. Osalisi on selles protsessis palju ja igaühel on omad eesmärgid.

Eesmärgid on erinevad

Venemaa ja USA jaoks, kes seisavad vastamisi teravas geopoliitilises konfliktis, on Lähis-Idas kontrolli saavutamine strateegiliseks võtmeküsimuseks nende positsiooni suhtes tänasel maailmakaardil, mis eeldab vaieldamatut võitu vastase üle.

Euroopa Liidu eesmärgid nii ambitsioonikad ei ole. Teda huvitab korrapärase soodsate hindadega energiavarustuse tagamine ja liidu terviklikkust lõhestava rändekriisi reguleerimine. Seetõttu on EL ja tema liikmesriigid valmis etendama regioonis USA juhtimisele alluvat rolli — kahel tingimusel: respekteerides Euroopa riikide strateegilisi huvisid ja nende sõjalis-poliitilist autonoomiat nende huvide kohapealse kaitse küsimustes.

Sedamööda, kuidas USA ei näita üles võimet nende tingimuste täitmist Euroopa Liidule garanteerima, kujuneb Euroliidu poliitika selles piirkonnas ühe iseseisvamaks (Merkel mängib varjamatult Erdoganiga kokku), kuid samal ajal vähem sidusaks ja järjekindlusetumaks, keskendudes kiireloomuliste, aga mitte strateegiliste probleemide lahendamisele.

Osapooled nagu Saudi Araabia, Türgi või Iraan, olles konfliktipiirkonnas olulised tegijad, sõltuvad samas globaalsetest mängijatest nii oma rahvusvahelises positsioonis kui piirkondlike sõjalis-poliitiliste jõujoonte kontekstis.

Suurriikide eelised oponentide ees

Laias laastus annab sõjalis-poliitilise katusorganisatsiooni olemasolu, järgides suurriigi seatud tingimusi, vastavale riigile kohe eelise piirkondlike oponentide ees.

Kaua aega omasid Türgi ja Saudi Araabia USA partnerite ja liitlastena vastavat katust kui vihmavarju ja määrasid politilise maastiku oma piirkonnas, ilma et pidanuks arvestama Iraani.

Teheran sai vastata kaudsete meetmetega (näiteks Hesbollah´t kasutades, hankides relvi ja saates instruktoreid oma liitlastele, paigutades raketipatareisid Hormuzi väina kallastele jne). Kuid oli selge, et igas avatud konfliktis ta kaotab.

Lähis-Ida draama

Viimase aasta jooksul on olukord kõige drastilisemal kujul muutunud.

Esiteks, Iraanile seatud sanktsioonid said ÜRO poolt tühistatud. See võimaldas tal mitte üksnes naasta fossiilsete kütuste turule, vaid ka taastada sõjalis-tehnilise koostöö Venemaaga.

Teiseks, Iraanist ja Venemaast said sõjalised liitlased Süürias. See tugevdas objektiivselt Iraani sõjalist julgeolekut. Venemaa liitlasena saab ta maa-õhk-tüüpi raketikompleksi S-300 ja võib arvestada sellega, et kriitilises olukorras katab Venemaa teda üliriigi otsese agressiooni eest.

Kolmandaks, poliitika. Türgi ja Saudi Araabia on oma piirkonnas loobunud ameeriklaste kiiresti muutuvate huvide eest seismise kursist. Аnkara ja Ar-Riyāḑ on üha sagedamini konfliktis Washingtoniga. Jeemeni ja Süüria jaoks põhimõttelise tähtsusega juhtudel on USA neile otsese sõjalise abi osutamisest keeldunud.

Nii saavad Süüria ja Iraan Venemaa liitlastena võimaluse saavutada Lähis-Idas samasugune kaal ja tähendus, nagu see hiljaaegu oli USA liitlastel Türgil ja Saudi Araabial.

Nagu näitab piirkonna teiste riikide praktika, arendatakse suhteid Lähis-Ida kontrolliva üliriigiga peamiselt kohalike liitlaste vahendusel. Ainult Iisrael ja Egiptus suhtlevad Washingtoni ja Moskvaga otse, kuid nemadki arvestavad seejuures piirkonnas parajasti valitsevat olukorda.

Kes võidab Süürias?

Arusaadav, et praegu, mil sõjategevus Süürias kestab, on vara rääkida venelaste liitlaste lõplikust sõjalisest võidust. See on kavandatud, läheneb, muutub käegakatsutavaks, ripub õhus. Aga see ei ole veel käes. Ja sõjas on igasugused valearvestused võimalikud.

Sellegipoolest, üldine poliitiline joonis (mille raames USA keeldus osutamast Türgile nii omapoolset kui ka NATO toetust juhul, kui Süüriasse viikase sisse maaväed ja seepeale puhkeb sõjaline konflikt Venemaaga, samuti asjaolu, et Saudi Araabia jäeti üksi vastamisi Iraanist toetuse saanud Jeemeni hussiitidega, annab tunnistust sellest, et Saudi Araabia ja Türgi on piirkonna suurte mängijate hulgast USA poolt maha kriipsutatud.

Washington otsib endale uusi partnereid, flirtides eelkõige kurdidega.

Majanduslikud huvid

On iseloomulik, et samasugusel kujul arenevad sündmused ka majanduse vallas, piirkonna jaoks põhimõttelise tähtsusega naftakaubanduses.

Veel aasta tagasi suurendas Saudi Araabia kindlameelselt nafta tootmismahtu, vaatamata hinnalangusele maailmaturul ja hoolimata OPECi riikide tungivast nõudmisest vähendada nafta müügikoguseid, et hindu kergitada.

Eksperdid hakkasid juba siis vaidlema, kas Ar-Riyāḑ üritab välja suretada venelaste naftatootmise või kavalal kombel anda hoop ka ameeriklastele.

USAs kokkuvõttes toetati naftahinna alandamist. Tulemusena langesid hinnad sellise tasemeni, mis hakkasid juba kõigutama Saudi Araabia majanduse alustalasid. Kuningriik oli sunnitud kasutama maailmaturu laenuvõimalusi naftast sõltuva riigieelarve tasakaalustamiseks. Vahendid suhtelist siseriiklikku stabiilsust tagavate riiklike sotsiaalkulude katmiseks ja kulutused ja kuningliku perekonna konkureerivate harude ülalpidamiseks hakkasid kokku kuivama.

Vene ja ameerika majandussüsteemid kui oluliselt tugevamad ja mitmekesisemad elasid naftahinna languse üle küll rõõmuhõiseteta, kuid siiski ilma tohutute vapustusteta.

Naftahinna jätkuv langemine ei meeldi kellelegi

Tõsi, viimatised teated USAst kinnitavad, et hindade jätkuv langus või ka lihtsalt püsimine praegusel tasemel võib juba tänavu või tuleval aastal kiskuda ameeriklaste majanduse Suurest Depressioonist hullemasse kriisi. Seega, ei USA ega Saudi Araabia ei saa endale lubada naftahinna edasist langetamist.

Sel taustal teatavad vene naftakompaniid, et nemad säilitavad oma rentaabluse isegi juhul, kui hind kukub 10 dollarile barrelist, kuid Vene Föderatsiooni finantsprobleemid (sealhulgas eelarve), mis on tekkinud naftatulude puudujäägist, kaetakse osaliselt reservidest ja osalt väliskaubanduse positiivse saldo arvelt. Kokkuvõttes võivad Venemaa majandust ees oodata küll raskused, kuid mitte katastroof (erinevalt sõpradest ja partneritest).

Pole üllatav, et Moskva suhtub Iraani naftatoodangu (700 000 barrelit päevas) ja naftakaubanduse mahu (500 00 barrelit päevas) kasvu maailmaturul rahulikult.

Vene Föderatsiooni energeetikaministri poolt väljendatud ametlik seisukoht on, et nafta tootmismahud saab külmutada ka ilma Iraanita.

See tähendab, et ameerika liitlased, kes madalate naftahindade tõttu kannatavad tõsiste finantsmajanduslike raskuste all, asuvad tootmist vähendama, Venemaa liitlane aga suurendab seda. See on täpselt see, mida USA ja Saudi Araabia panid ette maailmale veel paar aastat tagasi, ainult et nüüd vastupidi. Washingtoni ja Ar-Riyāḑi versiooni kohaselt oleks kogu maailm hea tahtmise korral võinud tootmismahte vähendada aga USA ja kuningriik suundusid seda suurendama.

Nüüd on bumerang tagasi.

Autori seisukohad ei pruugi kattuda toimetuse omadega.

 

Peamised teemad