00:00 21. Jaanuar 2017
Tallinn+ 1°C
Kuula otse
Erinevate arvestuste kohaselt on riigi hoidlates praegu 1300 tonni kulda.

Milleks Venemaale nii palju kulda? Läänes lüüakse häirekella

© Sputnik / Павел Лисицын
Analüütika
lühendatud link
5161911

Lääne eksperdid on ärevuses, leides et Venemaa ja Hiina kullavarude kasv on ohuks maailma majandusele selle praegusel kujul – sellisena, kus valitsevad USA ja EL. Järelikult ei ole nende positsioon sugugi nii kindel, nagu tahetakse näidata?

TALLINN, 2. märts — Sputnik. Mille jaoks Venemaa oma kullavaru suurendab? Oma arvamuse esitas uudisteagentuurile RIA Novosti Oleg Obuhhov.

Ilmselt on Venemaal oma plaan. Milline nimelt, seda ei suuda keegi lääne „sõpradest" ära mõista. Oletatakse mida iganes ja tuntakse ärevust. Mis häda pärast peaks Moskva oma kullavarudega tegelema? Mis plaane härra Putin haub? Mille jaoks Venemaa väärismetalli kokkuostu suurendab? Praegusel ajal… Selget majanduslikku põhjendust sellele tegevusele ei paista, muretseb sakslaste Die Welt, tsiteerides euroopa rahanduseksperte. Tahes-tahtmata meenub komöödia „Pulmad Malinovkas", kus üks tegelane teatab: „Pan atamanil ei ole kulda varuks — ja tema posid jooksevad iga ilmakaare suunas laiali. Ja õigesti teevad… Kui nii edasi läheb, pistan minagi plagama."

Erinevalt tollest pan atamanist on Euroopa riikidel kulda küll. Ehkki nende kullavarude seisund on üksjagu segane. Kuid sellest veidi hiljem. Mis aga puutub Venemaa valuutareservidesse kullas (reservvaluuta, RV), siis siin on asi hoopis selgusetu. Erinevate arvestuste kohaselt on riigi hoidlates praegu 1300 tonni kulda. Aastaga lisandub 200 tonni, ja seda vaikselt, tasapisi. Vene ekspertide hinnangul sarnanevad Venemaa keskpanga toimetamised kullavarudega korraliku peremehe hoolitsusega talvevarude eest. Teadmisega, et neid tuleb vähemasti alles hoida ja kui võimalik, siis, veel parem — täiendada.

Reservvaluuta on iseendast kaitseks nii lääneriikide sanktsioonide kui ka maailmaturu valuutakursside kõikumise eest. Võib meenutada, kuidas toimis pärast sõda Stalin: ta ei hakanud aega raiskama „roheliste krabisevatega", vaid käskis välja arvestada rubla väärtuse kulla ekvivalendina. Nii sai Nõukogude Liit kaitstud sanktsioonide eest, mida pärast Teist maailmasõda asusid usinasti rakendama nii USA kui Euroopa, eriti Suurbritannia.

Liitlastelt saadud abi oli ajutine. Avades Euroopas teise rinde ja mõistes, et NSVL võidab sõja hitlerliku armeega, hauti välja uus plaan Nõukogude Liidu nõrgestamiseks. Ja kui fašistliku Saksamaa kapituleerumisest oli möödunud kolm aastat, kehtestas tolleaegne Lääs oma kaubandus- ja krediidipiirangud.

Üks ekspertide oletusi on, et Venemaa praegune kullavarumine on vaikne vasturünnak salakavalalt domineerivale „rohelisele krabisevale". Ja Moskva pole oma seekohastes sammudes üksi.

Samamoodi käituvad ka, näiteks, Astana ja Peking. Kasahstan on viimased enam kui kolm aastat vägagi aktiivselt kulda varunud. Hiina veelgi enam, tema kullavarud ulatuvad üle 1600 tonni — koguselt viienda kohani maailmas. Venemaa on selles arvestuses kuuendal kohal. Suurima kullavaruga riikide nimekirja tipus troonivad kasvavas järjestuses Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa ja USA. Tõsi küll, nende kullavarude arvestuses on paras segadus ja selgusetu on seegi, kas see kuld on ka tegelikult olemas või eksisteerib vaid fiktiivselt. Omal ajal vedasid Ameerika Ühendriigid peaaegu kogu Euroopa kulla, lubades tagada selle parima säilimise, oma hoidlatesse ega kiirusta seda nüüd tagastama. Pole välistatud, et vähemalt osaliselt pole seda kulda eam olemaski — see võib olla kulutatud õnneliku ameerika elu ülalhoidmiseks.

Eurooplased selle üle kära ei tõsta, ei taha pingeid tekitada — niigi on nende suhtes juba ülearu palju ameeriklastega seotud. Kuigi iseenesest on see teema neile vägagi aktuaalne. Ja arusaadav, miks ameerika rahandustegelased ja nende sõbrad Euroopas nüüd ärevusega kuulutavad, et Venemaa ja Hiina kullavarude kasv on ohuks kogu maailma majandusele. Pidades ilmselgelt silmas maailma majandust selle praegusel kujul — sellisena, kus valitsevad USA ja EL. Millest järeldub, et ju siis ei ole nende positsioon sugugi nii kindel, nagu tahetakse näidata — kas pole nii?

Peamised teemad