00:04 21. Jaanuar 2017
Tallinn+ 1°C
Kuula otse
Moskva.

Lavrov ja vene suurriikluse probleem

© Sputnik / Наталья Селиверстова
Analüütika
lühendatud link
Rostislav Ištšenko
335611

Süsteemse analüüsi ja prognoosi keskuse presidendi Rostislav Ištšenko hinnangul saatis Sergei Lavrov oma artikliga "Venemaa globaalses poliitikas" maailmale selge signaali, et Venemaa tegevus on strateegilise iseloomuga ja riikidel soovitatakse selgusele jõuda, kas nad eelistavad Venemaa pakutavat koostööd või õigusetute vasallide mahasurumist.

TALLINN, 7. märts — Sputnik. Venemaa välisminister Sergei Lavrov avaldas oma artikli ajakirjas "Venemaa globaalses poliitikas" ("Россия в глобальной политике"). See on juba iseenesest sündmus omaette. Mitte see, et artikkel ilmus temaatilises ajakirjas, vaid see, et ta artikli avaldas. Diplomaadid ei ole publitsistid. Isegi kui nad kirjutavad, on nende žanr mõnevõrra teistsugune. Ja koguni välisminister, seda enam sellise riigi nagu Venemaa välisminister ja seda enam terava rahvusvahelise kriisi olukorras, milles me praegu elame, küllap oleks tal targematki teha, kui laskuda igavusest avalikku mõtisklusse Vene riigi hiilgavast ajaloolisest minevikust. Suurem osa artiklist aga ongi just sellele (hiilgavale minevikule) pühendatud.

Kuid kellele mõeldes on siis Vene Föderatsiooni välisminister sule haaranud, et ajalooliste näidete varal oma Lääne partnereid veenda, et Venemaa ei ole sugugi Euroopa tagahoov. Seda enam, et ajaloolised näited iseenesest ei veena, kahjuks, nagunii mitte kedagi mitte milleski.

Kunagi oli Portugal maailma impeerium, võimas mereriik aga vaadake nüüd, täielik Euroopa tagahoov. Ja selliseid hiilgava minevikuga tagahoove on Lääne- ja eriti Ida-Euroopas küll ja veel. Juba ainuüksi Leedu näitest peaks piisama. Ometi olid kord ajad, kui see riik laius Balti merest Musta mereni, piir Moskva Venemaaga jooksis Vjazmast ida poolt, Gediminas'ed konkureerisid Kalita'dega õiguse eest saada Venemaa ühendajaks.

Milleks siis oli Lavrov'il äkki vaja süveneda "Venemaa välispoliitika ajaloolisesse perspektiivi"? Millest tema mõttelõng meile jutustab.

Esiteks märgib minister: "Venemaa on taas, nagu ajaloos varemgi korduvalt juhtunud, sattunud maailma arenguvektorit määravate tendentside ristteele". Välisministeeriumi kirjatargad pole küll nii värvikad nagu Puškin, kuid mulle meeldivad nad sellepärast, et kui nad juba kavatsevad mingit oma mõtet välismaa partneriteni viia, siis mäluvad nad selle nii põhjalikult läbi, et isegi Jen Psaki (USA Valge maja endine pressiesindaja) saab kõigest (või peaaegu kõigest) aru.

Antud juhul seletab minister oma lugejatele, et Vene Föderatsioon on end kehtestanud tuleviku tsivilisatsiooni võtmepositsioonil. Meid see ei hirmuta, kuna Venemaale on see roll juba harjumuspärane. Oma ajaloos on ta korduvalt inimkonna edasist arengut määranud. Oleme sellega juba harjunud, meil on selles vallas kogemusi, oleme valmis tegutsema.

Teiseks, pärast pikka ajalooliste näidete jada, mis peaksid veenvalt kinnitama mõtet Venemaa võimest inimkonda õige tee leidmisel taas kord aidata, teatab Sergei Lavrov, et vaatamata harjumuspärasele asukohale "vektorit määravate tendentside ristteel " on Venemaa alati püüdnud rahvusvahelist suhtlemist üles ehitada vastastikku kasuliku koostöö põhimõttel, pidanud tähtsaks partnerite võrdõiguslikkust ega pole neid kunagi alt vedanud ja on nendega ikka kokkuleppele jõudnud. Ja nüüdki juhindub ta oma välispoliitikas sellest samast põhimõttest.

Need kaks punkti on olulised. Tegelikult ütleb minister, et Venemaa teadvustab endale oma missiooni ja on valmis selle korralikult täide viima, kuna tal on sedalaadi probleemide lahendamiseks piisav ajalooline kogemus olemas. Seejuures deklareeritakse, et vaatamata oma erilisele rollile, ei ihka Moskva endale (Ameerika eeskujul) hegemooni rolli tagamist.

Ookeanitaguste "sõprade ja partnerite" poliitikat kritiseeritakse viisakalt, kuid karmilt just sellepärast, et oma püüdlustes saada ja jääda igaveseks hegemooniks on nad, vähe sellest, et viinud inimkonna praegusesse kriisi, takistavad nad inimkonnal ka sellest üle saada, kahjustades seejuures ka iseend. Uue poliitika põhimõtteks kuulutatakse võrdõiguslikkus ja vastastikku kasulik koostöö.

Kolmandaks teatab Lavrov, et Kissinger on temaga nõus selles, et just Venemaa "on mistahes globaalse tasakaalu võtmeelement" ja temaga tuleb dialoogi pidada "meie ühise tuleviku kindlustamiseks mitte aga konflikti süvendamiseks".

Neljandaks tsiteerib Lavrov filosoof Ivan Iljini: "Suurriiklust ei määra mitte riigi territooriumi suurus ega elanik arv, vaid rahva ja tema valitsuse võime võtta enda peale suurte rahvusvaheliste ülesannete koorem ja nende ülesannetega loominguliselt hakkama saada. Suur riik on see, kes ennast ja oma huve kehtestades,… viib oma loomingulise, loova, õigusliku idee rahvaste perre, kõikide rahvaste ja riikide poolt ühiselt antavasse "kontserti".

Selles blokis demonstreerib Lavrov Kissingerile viidates, et osa ameerika mõjukast eliidist on Venemaa uue maailmakorralduse kontseptsiooniga nõus ning valmis end pisut (mõistlikkuse piirides) koomale tõmbama. See tähendab, et Washingtoni pistrikke on võimalik Ameerika adekvaatse eliidi ja vastutustundlike rahvusvahelise kaliibriga tegelaste ühiste jõupingutustega isoleerida. Iljini tsitaat ei tohiks kellelgi jätta kahtlust, et just nimelt Venemaa ja ainult tema on see tõeliselt suur riik, mis mahub Iljini humanistliku suurriigi määratluse alla. See tähendab, et Venemaa suurriikluse kontseptsioon (kui tõepoolest ei ole võimalik läbi ajada vastutava "Planeedi korrapidajata"), vastukaaluks ameerika omale, pakub võrdsete partnerite vastastikku kasulikku koostööd, mitte aga õigusetute vasallide mahasurumist.

Õigupoolest enamiku nende teeside elluviimisega on Venemaa diplomaatia tegelenud juba kogu viimase aastakümne vältel. Kuid antud juhul otsustas minister siiski väljuda poliitikute ja diplomaatide kitsast ringist, kus suheldakse nootide vahetamise, isiklike läkituste saatmise, konverentside ettekannete ja läbirääkimiste teeside keeles. Artikli lugejaskonna auditoorium saab olema hoopis laiem. See on üsna kirju kogukond, mida tähistatakse terminiga "Lääne eliit".

Lavrov saadab selge sõnumi, et Venemaa on keskendunud ja tema tegevus rahvusvahelisel areenil ei toimu mitte hetke ajendil, vaid sellel on strateegiline iseloom. Et antud seisukohta toetab ka Lääne, eelkõige USA mõjuka eliidi kaalukas osa.

Tegelikult tehakse potentsiaalsetele partneritele otsesõnu ettepanek valida, milline kahest tuleviku tsivilisatsiooni kontseptsioonist on neile lähedasem, kas USA või Venemaa poolt pakutu.
Seejuures tuleb silmas pidada, et avalduse avalik vorm annab tunnistust Moskva otsuse pöördumatust iseloomust.

Kui te tahate partnerit või oponenti vaid hoiatada, valite te selleks kinnise diplomaatilise kanali. Kuid isegi sel juhul räägitakse "linnukeeli", kus valmisolekut karmide meetmete tarvituselevõtmiseks nimetatakse "sügavaks mureks", jõu kasutamise ähvardust "prognoosimatuteks tagajärgedeks" jne.

Nüüd on kaardid avatuna laual, partii on üles kirjutatud, asju nimetatakse nende õigete nimedega. Enam ei sa öelda: "Te ei saanud meist õigesti aru. Me ei pidanud üldse seda silmas."

Ei saa teha nägu, nagu öeldut poleks öeldud. Maailmale on välja pakutud valik. Ja kuigi täna on selle ettepaneku peamiseks adressaadiks Lääne (Ameerika ja Euroopa) eliit, laieneb see ka kõigile teistele.

Arvan, et see valik ei ole juhuslikult välja pakutud just nüüd, kus olukord Lähis-Idas on tardunud. Süürias alanud rahuprotsessil on võrdsed šansid kasvada kas täiemahuliseks kompromissreguleerimiseks, kuid see võib ka nurjuda ja areneda täiemahuliseks regionaalseks konfliktiks, millesse saavad olema kaasatud nii Venemaa, kui ka Ameerika liitlased (Türgi ja Saudi-Araabia). Tähelepanu juhtimine Venemaa pakutud strateegilisele valikule on omamoodi diplomaatiline sildade põletamine. Keegi ei tohiks enam endale illusioone luua, hirmutamine on mõttetu.
Ja et oleks mõnusam mõtelda, luges Lavrov üles Venemaa ajalooliste võitude pika loetelu, kus Venemaa oli sattunud praegusega võrreldes analoogsesse või veelgi hullemasse olukorda.

Pall on löödud vastase väljakupoolele. Ootame vastukäiku.

 

 

 

Peamised teemad