01:59 09. Detsember 2016
Tallinn+ 2°C
Kuula otse
Saksamaa liidukantsler ja Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) juht Angela Merkel

Kas Merkelist saab Euroopa Liidu hauakaevaja?

© Sputnik / Сергей Гунеев
Analüütika
lühendatud link
Rostislav Ištšenko
8060

Möödunud pühapäeval tegi Türgi president Recep Tayyip Erdoğan avalduse Türgi kavatsusest ühineda Šanghai koostööorganisatsiooniga (ŠKO), avades sellega uue poliitikanädala. Pole isegi välistatud, et Erdoğan andis selle avaldusega avalöögi tervele uuele ajastule poliitikas.

Rostislav Ištšenko, RIA "Rossija Segodnja" vaatleja

Türgi liider käis välja idee, et Türgi liitumina ŠKO-ga võib osutuda suurepäraseks alternatiiviks Ankara ja Euroopa Liidu kauaaegsele romaanile. Türgi ootab juba üle 50 aasta EL liikmekssaamist, kuid Brüsseli eeskojast teda kaugemale ei lasta ja ilmselt ei lastagi.

Huvitav on märkida, et Erdoğan põhjendas Türgi ümberorienteerumist ŠKO-le mitte solvumisega EL peale, vaid sellega, et "Euroopas võivad pärast Brexitit sellised sündmused toimuda ka teiste riikidega, sest sellest räägitakse nii Prantsusmaal, kui ka Itaalias. Miks ei võiks Türgi koha sisse võtta "Šanghai kuuikus?"" Seega on Türgi kaotamas huvi EL vastu, sest ta ei usu selle organisatsiooni tulevikku.

Kuivõrd põhjendatud on Erdoğani euroskeptitsism? Siiamaani demonstreeris Euroliit ju küllaltki suurt elujõudu.

Enamgi veel — kui rahulolematud EL riigid ka ei oleks eurobürokraatiaga, Saksamaa domineerimisega ja ameerika sõjalis-poliitilise patroneerimisega tema üle, ei suuda Euroopa Liidule täna Euroopas siiski keegi selget alternatiivi pakkuda.

Eurooplased kardavad isegi mitte niivõrd Euroopa Liidu lagunemist, vaid selle lagunemisega kaasnevat vanade vastuolude reanimeerimist: taastuvad territoriaalsed pretensioonid, ajaloolised solvumised ja liidrirollile pretendeerimine. Euroopa kardab tagasi langeda XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse olukorda.

Saksamaa koht maailma riikide hierarhias

Märgilise tähendusega on Angela Merkeli hiljutine avaldus kavatsusest kandideerida taas liidukantsleri ametikohale. Selle avaldusega andis ta praktiliselt avalöögi valimiskampaaniale (kuigi valimised Saksamaal peaksid toimuma alles 2017. aasta sügisel).

Merkeli avaldus kõlas tema partei — kristlike demokraatide ja kristlik-sotsiaalse liidu (CDU/CSU) stabiilsete kaotuste taustal viimase paari aasta liidumaade valimistel. Pärast neid räägiti CDU-s koguni Merkeli võimalikust väljavahetamisest parteiliidri kohal.

Siiski näitavad Saksamaa avaliku arvamuse uuringud, et vaatamata CDU ja kantsleri isikliku populaarsus langusele jääb Merkel endiselt kõige populaarsemaks poliitikuks ja enamus sakslasi sooviksid, et ta kantslerina jätkaks. See annab tunnistust, et Saksamaa valijad tahaksid EL struktureerimispoliitikat ja Saksamaa suuremat domineerimist selles.

Seda poliitikat on ajanud ja ajab Merkel jätkuvalt. Kusjuures selleks, et leevendada ameerikameelse Ida-Euroopa lobi mõju EL-s, püüab kantsler teha Berliinist USA suurimat liitlast.

Saksamaa soovitas Washingtonile tegelikult mitte määrida oma käsi Ida-Euroopa prügikalaga, vaid panustada Berliinile, kes siis viiks ise muu EL ühise nimetaja alla ja rivistaks ta üles ühtse Ameerika-Saksamaa globaalse poliitika tarvis. Sisuliselt tähendas Merkeli kontseptsioon, et Saksamast saaks EL üle järelevalve teostamisel USA volitatud väikepartner.

Saksamaa kantsler Angela Merkel
© Sputnik / Алексей Витвицкий

Washingtonile meeldib põhimõte, et minu vasalli vasall on ka minu vasall. Berliin saab siis oma (väiksema) osa Euroopa paljaksröövimisest, garanteerides selle eest Euroopa täieliku kuuletumise.

Seepärast oligi Merkel Obama administratsiooni aktiivne partner ja panustas Clintoni valimisvõidule, kes pidanuks globaliseerumispoliitikat jätkama ja tegutsema suurte rahvusvaheliste kompaniide hüvanguks USA, Euroopa ja maailma ressursside nimel.

Saksamaa valijaid rahuldas ja rahuldab põhimõtteliselt Merkeli kontseptsioonis ja nende riigile ette nähtud positsioon selles maailma hierarhias. Neid ei rahulda aga need raskused, mis on seotud selle kontseptsiooni elluviimisega. Pealegi ei soovi Saksamaa rahvuslik majandus, mis nagu USA-ski, kus rahvusvaheliste suurettevõtete poolt ikestatud rahvuslik majandus panustas Trumpile, langeda Merkeli poliitilise kontseptsiooni ohvriks ja sõdib ägedalt selle vastu.

Kuid esialgu ei õnnestu kantsleri oponentidel teda kõrgest mängust välja lülitada (nagu Prantsusmaal lülitati mängust välja Hollande). Samas, valimisteni on veel terve aasta ja juhtuda võib nii mõndagi.

Kas USA-l on Saksamaa pakutavat Euroopat üldse enam vaja

Ülalkirjeldatu põhjal võiks arvata, et Erdoğan on EL perspektiivide hindamisel eksinud. Merkel jätkab USA teenistuses võitlust Saksamaa unifitseeritud Euroopa eest ja Saksamaa valijad praegu teda selles veel toetavad. Muidugi võib Türgit mitte rahuldada alluva positsioon Saksamaa juhitavas Euroopas, kuid ta ei räägi ju mitte Saksamaa domineerimisest Euroopas, vaid EL võimalikust lagunemisest.

Paistab, et emotsionaalsel Türgi liidril on antud juhul õigus. Saksamaa loodavas unitaarses Euroopas saab põhitegijaks olema ikkagi USA. Berlini juhtimise all oleval Euroopal on mõtet vaid juhul, kui ta on USA geopoliitiline tööriist. Kui sellest skeemist Washington välja võtta, kukub see kaardimajana kokku.

Ja seepärast puhkeski globalistliku Euroopa eliidi hulgas hüsteeria, kui sai teatavaks, et USA presidendiks valiti Donald Trump. Trumpi isolatsionismi kontseptsioon ei eeldanud huvi sellise kalli mänguasja vastu nagu Saksamaa juhitud EL.

Rahvuslikult orienteeritud Euroopa eliidid saboteerisid ka enne Trumpi tulekut edukalt transatlantilise kaubanduse ja investeerimispartnerluse (The Transatlantic Trade and Investment Partnership (TTIP)) kokkuleppeid, mis pidid saama USA teenimisel Saksamaa juhitava EL majanduslikuks "Konstitutsiooniks".

Kuid Euroopa ja USA eliidile tuginev eurobürokraatia ei andnud alla. Valitud president aga teatas kohe, et ei pea vabakaubanduslepingut selliseks, mis vastab USA huvidele (see tähendab, et ta kavatseb sellest taganeda).

Trump ei ole veel ametisse astunud ja keegi ei tea, milliseid kompromisse oskab Ameerika ikka veel väga mõjukas globaalne eliit sellest olukorrast välja pigistada. Paistab, et Euroopa eliitidel on veel vara lootust kaotada.

Aasia viimane hoiatus

Häda tuli aga sealt, kust seda kõige vähem oodati. Kõigepealt peatas Vietnam Aasia ja Vaikse ookeani kaubanduslepingu (Trans Pacific Partnership Agreement (TPPA)) — Atlandi vabakaubanduslepingu TTIP analoogi — ratifitseerimise.

Seejärel avaldasid sellekohast skepsist ka Peruu ja Filipiinide presidendid ja lõpuks teatas Austraalia kaubandusminister Steven Ciobo Aasia ja Vaikse ookeani majanduskoostööorganisatsiooni tippkohtumisel Peruus: "Kuna Vaikse ookeani ülese partnerluse tulevik paistab tume, siis hakkame mina ja teised ministrid töötama selle nimel, et lõpetada "Aasia ja Vaikse ookeani vabakaubanduspiirkonna küsimuse uurimine"."

Aasia ja Vaikse ookeani vabakaubanduspiirkond on Hiina projekt. See tähendab, et isegi kõige kindlam USA liitlane piirkonnas — Austraalia, läheb üle Hiina huvisfääri. TTPA on surnud. USA oli vait, mida saaks hinnata nõusolekuna.

Kuid TTPA ja TTIP on tihedalt seotud. Ilma üheta on ka teine mõttetu. USA ei saa ajada samal ajal isolatsioonipoliitikat Aasias ja interventsionismipoliitikat Euroopas.

Ma arvan, et Erdoğani avaldus Türgi ümberorienteerumise kohta EL-lt ŠKO-le kõlas kohe pärast seda, kui sai selgeks TPPA saatus. Saksamaa valimisteni jääb veel aasta ja Merkel võib tõepoolet need ka võita, kuid Saksamaa juhitava EL projekti saatus otsustati ära juba praegu Kagu-Aasias.

Kuid mingit muud projekti EL-il pole.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
ümberorienteerumine, valimised, TTPA, TTIP, Recep Tayyip Erdoğan, Angela Merkel, Euroopa, Saksamaa, EL, USA, Türgi

Peamised teemad