01:56 09. Detsember 2016
Tallinn+ 2°C
Kuula otse
Illustratiivne foto

Eesti poisid, ärgake üles, saate jõuluks piirilepingu!

© AP Photo / Liis Treimann
Analüütika
lühendatud link
Villem Rooda
12163

Balti riigid, Eesti nende hulgas, võiksid USA, EL ja Venemaa vahelise dialoogi taaskäivitamiseks algatust ilmutada. Baltimaade geopoliitiline asend võiks olla neile riikidele õnnistuseks, mitte surmaohuks, nagu praegu, arvab endise NSV Liidu kaitseministeeriumi luurepeavalitsuse kõrgem ohvitser-analüütik erus Villem Rooda.

Villem Rooda, NSV Liidu kaitseministeeriumi luurepeavalitsuse kõrgem ohvitser-analüütik erus

Balti riikidest on saanud USA, NATO ja Euroopa Liidu eelpost Venemaa ja Valgevene piiril. Normaalsete suhete korral oleks see Balti riikidele suur eelis ja majanduslik kasu, sest asutakse kahe suure turu ja majandusjõu vahelisel kaubateel.

Praeguses üliteravaks kruvitud vastasseisus on Balti riigid aga muutunud hoopis uue külma sõja üha kuumenevaks eesliiniks.

Just Balti riigid peaksid tegelikult olema suurimad USA-NATO ja Venemaa vaheliste suhete normaliseerimise eest võitlejad, mitte õli tulle valajad. USA-NATO ja Venemaa sõjalise kokkupõrke korral oleks tagajärjed Balti riikidele, nende asukoha tõttu kokkupõrke eesliinil, katastroofilised.

Mida suuremad USA-NATO jõud sõjalise kokkupõrke momendil Balti riikides asuvad, seda rängem see katastroof olema saab. Seepärast on just Balti riikide huvides olukorra normaliseerimine ja vastasseisu leevendamine. Mida nad saaksid selleks teha? Kohe ja tõhusalt — sama hästi, kui mitte midagi.

Tegemist on suurriikide huvide kokkupõrkega. Balti riigid on seni olnud vaid ühe poole huvide kaitsjad ja toetajad teise poole vastu.

Venemaal on oma kindlad huvid. Neid huve toetada ega muuta Balti riigid ei saa ja need huvid on risti vastupidised USA ja NATO huvidega regioonis. Balti riigid on USA ja NATO liitlased. Samas on Eesti, Läti ja Leedu, olgugi et oma iseseisvuse praktiliselt kaotanutena, selles vastasseisus siiski mõneti vabamad lahenduste, kompromisslahendite otsinguteks ja dialoogi taastamiseks, kui suurriigid.

Nende käed ei ole nii tugevalt seotud, nagu võiks tunduda ja nad saavad endale lubada paindlikumat käitumist rahvusvahelisel areenil, pakkuda kompromisse ja teha algatusi dialoogi taastamiseks.

Kindlasti tuleb suhelda

Ainuke lahendus praeguses olukorras ongi dialoogi taastamine, kui raske see ka ei oleks. Mõlemalt poolt äärmuseni ülesköetud propagandasõda peaks rahunema. Sealt edasi on võimalik astuda juba järgmine samm. Kuid praegu olukord vaid teravneb ja pinged levivad üha uutesse elu- ja tegevusvaldkondadesse tekitades vastastikku vaenu ja vihkamist.

Mis siis tegelikult toimub? Balti riikidel, sealhulgas Eestil, on käed rusikas õhupiiri rikkumiste pärast Venemaa lennukite poolt, mis tekitavad ohtlikke olukordi lennuliikluses. Venemaa ilmutas initsiatiivi ja kustus asjaosalisi enda juurde külla asju arutama. Seda kutset ei võetud vastu.

Venemaa suursaadik Aleksandr Petrov saatis mardipäeval Eesti meediaväljaannete esindajatele korraldatud pressikonverentsi kaudu sõna, et see pakkumine on endiselt jõus ja avaldas lootust, et ka kauaoodatud riikidevaheline piirileping võidakse Venemaa Riigiduumas ratifitseerida veel enne selle aasta lõppu. Millega Eesti pool vastas? Tänaseks juba lahkunud Eesti kaitseminister Hannes Hanso kuulutas televisioonis, et ta pole oma Venemaa kolleege vist kunagi elus isegi näinud ja millest tal olekski nendega rääkida.

Ameerikameelne lobi

Suurvõimude huvide muutumisele loota ei saa. Samuti sellele, et mingi suurvõimude ühendus suudaks jõu või sanktsioonidega teist poolt tema huvidest loobuma sundida. Oleks vaja kolmandat poolt, kes pole osaline konfliktis, kuid kes oleks võimeline ohtu tunnetama ja kellel oleks tahet seda ära hoida.

Baltimaad ohustatud riikidena selleks justkui sobiksidki, teisalt aga siiski mitte, sest nad on ühed aktiivsemad NATO liikmesriigid, seega mitte erapooletud. Vahemehena prooviti ka Soomet aga asja sellest ei saanud. Balti riigid on aga muutunud vaata et Venemaa suhtes kõige vaenulikumalt meelestatuks NATO liikmesriikideks.

Pärast NSV Liidu lagunemist ja Balti riikide iseseisvumist sattusid nad USA mõju alla. Kasutades Balti rahvuste ajaloolist mälu, seal "toimunud repressioone" ja suurt immigratsiooni Balti riikidesse suutis USA kiiresti luua seal lisaks avalikule ka varjatud kohaloleku ja infobaasi. See tagas nii nende sobiva poliitika, kui ka selle läbiviimiseks sobivate inimeste rakendamise.

Ameeriklaste mõju kehtestamine selles strateegiliselt tähtsas piirkonnas oli antud pretsedenditus ajaloolises olukorras, sotsialistliku süsteemi kokkuvarisemise ja NSV Liidu lagunemise järel igati loomulik tulemus. Planeedile oli jäänud vaid üks üliriik, mis sai maailmaga talitada nii nagu heaks arvas. 

Jätkem esialgu kõrvale arutluse sellest, kuivõrd kasulikuks või mitte osutus inimkonnale USA ainuvalitsemine maailmas, kuivõrd omakasupüüdmatult viis USA ellu demokraatia ja vabaduse põhimõtteid seal, kus ta seda vajalikuks pidas. Kuid on vaieldamatu, et Balti riigid saavutasid oma sõltumatuse ja ehitasid üles oma riigi just "USA valitsemise ajal", tema tingimustel ja reeglite järgi. Ja nii saadi siin hästi kontrollitav ja ameerikameelne eliit, mida ei ole senini suutnud lõhkuda ei hilisemad kohaliku rahavõimu ja euromeelsemad jõud, rääkimata teistest arengujõududest ja opositsioonist.

Kaitsepolitsei maja Tallinnas
© Sputnik / Вадим Анцупов

Kui tugev see süsteem on ja kui hästi suudeti valida sobivad inimesi, võib tuua näite Eesti baasil. Iseseisvuse taastades võimutüüri juurde pääsenud Isamaaliit avaldas pidevalt poolehoidu NATO-le, ühines siis uue poliitilise jõuga, langes toetusreitingutes parlamendierakondadest viimaseks, kuid tema liikmeid määratakse endiselt tähtsatele riiklikele ametikohtadele, kaasa arvatud õiguskaitse ja julgeolekusüsteemid ja ta püsib jätkuvalt valitsuses.

Seda fenomeni ja võimet end ikka ja jälle teiste poliitiliste erakondade suhtes kehtestada on raske mõistlikult seletada.

Praeguses võimupoliitilises seisus on Balti riigid USA silma ja käe all ning Euroopa Liidu suurkapitali tahtmatud või tahtlikud teenrid, kes ei ole võimelised iseseisvaks otsustuseks välis-, julgeoleku- ja rahanduspoliitika valdkinnas ning peavad vooluga kaasa minema.

Ka skepsis võib aidata pingeid maha võtta

Loodusseaduses lähevad vooluga kaasa need, kellel vastuvoolu ujumiseks pole tahet ega jõuda. Ei maksa loota olukorra muutusele. Süsteem on hästi sisse töötatud, kaitstud ja ka euromeelsete poolt toetatud. Demokraatia toimib vaieldamatult vaid ühes kindlas suunas, mille ilminguteks on peavoolumeedia, suurliitlased ja iga nelja aasta järel toimuvad hästi läbi mõeldud elektroonse hääletamisega parlamendivalimised.

Pingete tõusuga üha reaalsemaks muutuvat juhusliku kokkupõrke ohtu ei tunnustata. Lootus, et seal, kus on NATO, pole midagi karta, näib endiselt vankumatu. 

Ainus kolmas jõud, mis võib reaalselt olukorda leevendada, on konfrontatsioonis olevate suurjõudude sisene demokraatia. Ükski välisjõud siin aidata ei saa.

Mida skeptilisemalt hindab suurjõudude riigi oma rahvas, seda suurem on lootus olukorra paranemisele. Praegu takistab seda objektiivse info puudus. Infovälja on vallutanud suurkontsernid, kes ei taju veel sellise tegevuse ohtlikkust ja vastutust. Oht tundub teoreetiline, kauge tegelikust. Umbes samamoodi tajuvad olukorda ka rahvad. Üksikud vastuhääled veel mingi tõsise tulemuseni ei vii. Kaua see nii kesta ei saa ja juba on kostmas ka tugevamaid hääli.

USA valimistulemused, kus võitnud kandidaadi vastu töötas praktiliselt kogu propagandaaparaat, demonstreerib elanikkonna kasvavat rahulolematust "ametlike" meediaväljaannete vastu.

Väljapääsu olukorrast tuleb otsida üheskoos

Ainuke süüdlane kõiges halvas ei saa olla Venemaa. Samas ei tohiks ka Venemaa omalt poolt kõike halba USA ja tema NATO liitlaste süüks kuulutada.

USA ja tema NATO liitlased peavad aru saama, et Venemaad puudutavates protsessides ei saa olla lahendusi ilma Venemaad kaasamata ja temaga kokkulepetele jõudmata. Venemaad on võimalik isoleerida Washingtonist, Brüsselist, mitte aga kogu maailmast, eriti sellest, mis on jõudsalt tõusmas seniste suurjõudude tasemele ja senine maailmakorraldus on murenemas.

Julgeolek on tagatud koostöös Venemaaga, mitte jõu rakendamisega tema vastu. Kõige suurem viga oleks relvade ja jõu suurendamine. Iga selline samm viib reaalse kokkupõrkele lähemale, mitte kaugemale. Venemaa sisemise lõhestamise plaanid tuleks kainema pilguga üle vaadata. Venemaa peaks oma mõju suurendamiseks maailmas pearõhu rakettidelt üle viima majanduse kasvule ja oskuslikule diplomaatiale.

Oht on aga juba väga suur. Praegune olukord on palju tõsisem kui kunagi külma sõja ajal. Ka siis oli otsene ideoloogiline ja sõjaline vastasseis, kuid kehtisid ka kindlad reeglid, millest pooled kinni pidasid. Praegu selliseid reegleid ei ole. Esimese sammuna tuleks need uuesti kehtestada.

Toimetuse seisukoht ei pruugi kokku langeda autori seisukohaga.

Tagid:
vastasseis, geopoliitiline, asukoht, dialoogipoliitika, piirileping, julgeolek, NATO, Eesti, EL, USA, Balti riigid

Peamised teemad