08:29 21. Jaanuar 2017
Tallinn-1°C
Kuula otse
USA ohtude edetabel: Venemaa langes välja, Hiina on uus tulija, illustratiivne foto

USA ohtude edetabel: Venemaa langes välja, uus tulija on Hiina

© AP Photo / Mark Schiefelbein
Analüütika
lühendatud link
Rostislav Ištšenko
9173

Pärast valijameeste hääletust, mis Donald Trumpi valimise USA presidendiks lõplikult lukku lõi, sai Pentagon 20. jaanuaril 2017 presidendiametsisse astuvalt riigipealt tema riigikaitseliste eelistusi käsitleva märgukirja. Nüüd on sõjalisel ametkonnal kuu aega, et uute prioriteetidega kohaneda.

Rostislav Ištšenko, MIA "Rossija Segodnja" vaatleja

Praktiliselt kõik vaatlejad on märkinud, et esmakordselt viimase viisaastaku jooksul ei mahtunud USA kaitseprioriteetide hulka Venemaa, mis juhtis USA ohtude edetabelit kahel viimasel Obama valitsemisaastal. Ameerika pistrikud jõudsid sel puhul juba isegi pettuda ja lubada, et Trumpil ei õnnestu niisama lihtsalt konfrontatsioonipoliitikast Moskvaga loobuda. Pentagoni, Senati ja Esindajatekoja vastuseis sellele saab olema enam kui tõsine. 

Arvan, et antud juhul ülehindavad nad opositsiooni vastutegevuse suutlikkust Trumpi kompromissipoliitikale Venemaaga. Kui Ameerika eliit poleks uskunud, et liberaalsete globalistide, kelle esindusnägu oli Hillary Clinton, poliitika on end ammendanud, siis poleks Trump presidendiks saanud.

Me ju nägime, kuidas radikaalsete globalistide grupp, mis koondus Sorosi ümber ja üritas Trumpi võimulepääsu takistada, marginaliseerus täielikult. Isegi see osa eliidist, kes panustas Clintoni võidule, ei toetanud radikaale. See aga tähendab, et USA poliitiline eliit nõustus välispoliitiliste prioriteetide muutmisega.

Seepärast põrkuvad Trumpi algatused loomulikult bürokraatliku vastupanuga, kuid see ei saa olema nii tugev, nagu pessimistid ennustavad.

Hiina suunal varitsevad ohud

Oht ähvardab hoopis teisest suunast. Viimastel aastatel on USA kaitsealaste prioriteetide hulka ühe peamise ohuna tõusnud Hiina. Koostoimes Trumpi poolt Hiina suunas juba välja öeldud majanduslike etteheidetega, samuti terava diplomaatilise žestiga (avaldus, et USA-l ei ole mingeid kohustusi "ühe Hiina" poliitika järgmiseks) tähendab see, et Trump on võtnu kursi konfrontatsioonile Hiinaga kõikides valdkondades.

On oodata Washingtoni ja Pekingi vahelist sõjalist vastasseisu nii Vaikse ookeani akvatooriumis tervikuna, kui Lõuna-Hiina meres eriti. Sealsete vastuolude pundar ei ole sugugi väiksem, kui Lähis-Idas ja olukord võib kujuneda plahvatusohtlikuks praktiliselt hetkega.

Seejuures on Venemaa huvitatud heade suhete säilitamisest praktiliselt kõikide konflikti osapooltega. Trumpi demonstratiivne valmisolek otsida kompromissi Moskvaga viib USA oponentide hulgast välja. 

Samal ajal on Hiina Venemaa liitlane. Kuigi vastastikused sõjalis-poliitilised kohustused ei ole eraldi lepinguga vormistatud, siis riigipeade avaldused ja konkreetne tegevus (eriti viimase kahe aasta kestel) on liitlassuhted faktiliselt kinnistanud.

Veelgi enam, Venemaad seob Hiinaga veel midagi enamat, kui pelk allkiri formaalsel paberil. Nagu teada, leidub lepingu ebasobivaks muutumisel alati võimalus selle täitmisest taganemiseks. Kuid mitte antud juhul. Kõikide Venemaa poliitiliste ja majanduslike projektide puhul Euraasias on lähtutud sellest, et lähematel aastakümnetel säilib Hiina planeedi ühe võimsa majandusjõuna.

Kui Hiina majandus peaks nüüd kokku varisema (aga Trumpi eesmärk see just ongi), siis lakkab ka Hiina ja Euroopa kaubavahetus ning koos sellega kuivavad kokku ka Venemaad läbivad kaubavood.

Hiina pealinn Peking
© Sputnik / Алексей Бабушкин

Trumpi plaan seisneb Ameerika majandusliku võimsuse taastamises tootmise tagasitoomisega Hiinast USA-sse, samuti nende riikide vahelise tasakaalustamata kaubavahetuse lõpetamises.

Jämedalt öeldes tahab Trump, et praegu hiinlaste poolt Hiina territooriumile viidud Ameerika ettevõtetes valmistavat toodangut, mida müüakse ameeriklastele ja eurooplastele, valmistaksid edaspidi ameeriklased Ameerikasse tagasi toodud tehastes. Ja et nad seda ka ise müüksid ja et ka maksud laekuksid Ameerika eelarvesse.

Pööre Itta

Pole raske aru saada, et kui nii lähebki, siis pole ameeriklastel enam midagi vaja vedada läbi Venemaa. Kaubavood Aasiasse hakkavad sel juhul kulgema üle Vaikse ookeani ja Euroopasse üle Atlandi. Ja vedama hakkavad neid kaupu mitte Venemaa laevad ja autod, vaid Ameerika kaubalaevad. Ei maksa kahelda, et kui Trumpil õnnestub USA kui maailma töökoja seisund taastada, siis saab USA olema mitte ainult kaubanduslike, vaid ka poliitiliste sidemete keskmes. 

Trumpi programmi võttiski Ameerika eliit nii soojalt vastu sellepärast, et globalistid, kes uskusid siiralt, et Venemaa on Hiinast nõrgem ja sellel suunal on edu saavutada lihtsam, eksisid. Selgus, et Washington võib küll koos Moskvaga tuumasõjas hukkuda, kuid Venemaad alistada ta ei suuda.

Trump tegi lihtsalt ettepaneku proovida nüüd edu saavutada Hiina suunal. Tema programm lähtub sellest, et Hiinat alistada saab olema lihtsam. Kuid nii nagu Venemaa hüpoteetiline langus oleks tähendanud Hiina allakäiku (sellepärast Peking Moskvat vastasseisus Washingtoniga toetaski), siis Hiina hüpoteetiline langemine tähendaks Venemaale kui mitte allakäiku, siis vähemalt tema isoleerimist ja langemist faktiliselt regionaalse tähtsusega riigiks.

Trump on valmis kompensatsioonina tunnistama Venemaa huve piirkondades, mis on globalistide poliitikaga täielikult purustatud (Ukraina, Süüria, võimalik, et Ida-Euroopa), samuti Kesk-Aasias, mis Hiina alistamise korral muutuks maailma sügavaks perifeeriaks. Need "omandid" vajavad tohutuid investeeringuid ega ole võimelised kasumit teenima, kui USA-l õnnestuks kogu muu maailm enda ümber konsolideerida.

USA presidendiks valitud Donald Trump
© Sputnik / Алексей Филиппов

Seepärast ei saa Moskva kuidagi osavõtmatult pealt vaadata, kuidas Trump tema strateegilist partnerit Aasias purustada püüab.

Kergendus saab olema ajutine

Vaevalt, et Venemaa aktiivsus Hiina suunal Ameerikale meeldib. Arvestades Washingtoni diplomaatia traditsiooni on oodata "sidumise" meetodi rakendamist. Kokkuleppe saavutamine Euroopa ja Lähis-Ida suunal saab sõltuma Venemaa poolt USA-le võimaldatavast tegevusvabadusest Hiina suunal.

Nagu öeldud, ei saa Moskva sellist sammu teha. Järelikult, Venemaa ja Ameerika suhete kompleksne reguleerimine jääb õhku rippuma. Loomulikult saab uue administratsiooni retoorika olema tagasihoidlikum ja ka Moskvale avaldatav sõjalis-poliitiline surve väheneb (Trumpil on USA-s läbi viidavate reformideks, samuti vastasseisuks Hiinaga ressursse vaja), kuid probleemid ei leia lahedust, need vaid lükatakse tulevikku, kuni USA Hiina küsimuse lahendab.

Igatahes niikaua, kui Hiina on Ameerika administratsiooni sõjaliste prioriteetide nimekirjas, siis kuidas Washington oma sõbralikkust Venemaa suhtes ka kuulutaks, ei saa rääkida USA loobumisest agressiivsest globaalse hegemoonia poliitikast, vaid pealöögi ülekandmisest Venemaalt Hiinale.

See aga tähendab, et Venemaa saab vaid tunda ajutist, petlikku kergendust, kuid üldine oht sellest ei vähene.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
kaubavahetus, konfrontatsioonipoliitika, majandus, tootmine, konflikt, Donald Trump, Hiina, USA, Venemaa

Peamised teemad