05:48 09. Detsember 2016
Tallinn+ 3°C
Kuula otse
Illustratiivne foto

Kui homme andmiseks läheb. Venemaa ja USA kümme tõhusaimat tapariista

© Sputnik / Рамиль Ситдиков
Uudised
lühendatud link
29083

USA ja Venemaa suhted on külma sõja aegadest suurimas madalseisus, mille põhjuseks sai konflikt Ukrainas, kriis Süürias ja nüüd siis veel ka Venemaa süüdistamine USA-le tehtud küberrünnakutes.

TALLINN, 18. oktoober — Sputnik. Olukorda halvendab veelgi Venemaa ja NATO vägede paiknemine Euroopas teineteise vahetus läheduses, mis tekitab potentsiaalse konfliktiohu. Lisaks lendavad kummagi riigi lahingulennukid kodusõjast lõhestatud Süüria õhuruumis, mis loob juhusliku kokkupõrke võimaluse.

Kõik see võib esile kutsuda diplomaatilise kriisi, mis omakorda võib provotseerida avaliku konflikti, mida tõesti pole kellelegi vaja, öeldakse USA väljaande The National Interest juhtkirjas. Keegi sellist sündmuse arengut muidugi ei soovi, kuid sellises olukorras tasuks teha Ameerika ja Venemaa relvastuse inventuur, kirjutas RIA Novosti Ukraina

Näiteks, millised on kummagi riigi peamised relvasüsteemid ja kelle omad on tõhusamad? Mis saab konflikti korral määravaks? Väljaande The National Interest sõjanduse toimetaja Dave Majumdar ja vastutav toimetaja Zachary Keck uurisid 2015. aasta alguses neid küsimusi.

Lugejate meeleheaks (või õuduseks) ühendasime kaks artiklit, milles analüüsitakse erinevaid relvasüsteeme, mis panevad muretsema ja isegi hirmutavad mõlemat poolt. Loodame, et sellist hüpoteetilist sõda kunagi ei tule, sest kummalgi on tuhandeid tuumalaenguid, millega võib mõne tunniga hävitada kogu planeedi. Niisiis, alaku debatid.

Isegi lakkamatu Ukraina konflikti ja üha kasvavate pingete tingimustes on väga vähetõenäoline, et Ameerika Ühendriigid ründavad otsese sõjalise jõuga Venemaad. Sõda selle riigiga lõpeb halvasti kõigile selles osalejatele.

Tänane Venemaa ei ole Nõukogude Liit, kuid ka temal on võimas ja rikkalik strateegiliste ja operatiiv-taktikaliste tuumarelvade arsenal. Veelgi enam, arvestades Venemaa tuumajõudude ebakindlat olukorda, mis on NSV Liidu lagunemisest saadik nõrgenenud, tuleb Venemaal oma vaenlaste strateegilisesse tuumaheidutamisse hoopis rohkem panustada, kui NSV Liidul omal ajal.
1993. aasta novembris loobus Venemaa NSV Liidu võetud kohustusest mitte kasutada konflikti korral tuumarelva esimesena. Selle asemel jättis Venemaa endale paradoksaalse "deeskaleerimise" nime kandva doktriini raames endale õiguse tuumarelva kasutamiseks.

Selle tulemusena ei ründa Ameerika Ühendriigid Venemaad, kuid võivad sattuda silmitsi Venemaa poolt välisriigile tarnitud relvadega tavarelvakonflikti käigus. Seepärast ei tule selles artiklis juttu Moskva kõige ohtlikumatest relvadest — Venemaa tuumaründerelvadest ja aatomiallveelaevadest. Selle asemel keskendume Venemaa relvadele, millega Ameerika sõjavägi võib kokku puutuda muudel lahinguväljadel.

Järgnevalt viis Venemaa kõige hirmsamat relvaliiki, millega Ameerika relvajõud võivad laias maailmas silmitsi sattuda.

Lahingulennuk Су-35

Lennukitootja "Suhhoi" lahingulennuk Су-35 (NATO klassifikatsioonis Flanker-E) on tänase seisuga parim Venemaal toodetud hävituslennuk.

Nõukogude aja Су-27 hävituslennuki moderniseeritud variant Су-35 lendab eelkäijast kõrgemale, kiiremini ja tema kandevõime on uskumatu. Kõik see koostoimes kaasaegsete pardaelektroonikaseadmetega teeb Су-35 lennukist erakordselt ohtliku vastase mistahes Ameerika hävitajale, välja arvatud lennukitootja Lockheed Martin hävitaja F-22 Raptor.

Kuna Су-35 on õhuruumis ülemvõimu saavutamiseks ettenähtud hävitaja, on tema peamised eelised suur kõrgus ja kiiruse, mis annab täiendava impulsi ka pardal olevatele suure laskekaugusega "õhk-õhk" tüüpi rakettidele.

Õhulahingus võib Су-35 kasutada pardarelvi ülehelikiirusel 1,5 Machi ja kõrgusel üle 13 kilomeetri. Lennukil on kolmes suunas reguleeritav tõmbevektor, mis annab talle uskumatu manööverdamisvõime.

Lisaks sellele on tal kaasaegne pardaelektroonika ja võimsad raadioelektronvõitluse seadmed. Hiina rahavabastusarmee tahab väga seda uut lennukit osta. Kuuldavasti tahaks mõne Су-35 osta ka Põhja-Korea.

Kuna see lahingumasin saabub juba suurtes kogustes väeosadesse, võtavad ka uued kliendid selle soetamiseks vähehaaval järjekorda.

"Amur" klassi allveelaev

Venemaa ehitab kõige kaasaegsemaid aatomi raketi- ja ründetuumaallveelaevu nagu "Borei" ja "Severodvinsk", kuid neid ei hakata kunagi eksportima. Venemaa on vaid ühe korra lubanud Indial oma tuumaallveelaevu rendile võtta.

Praegu rendib India ründeallveelaeva Chakra (К-152 "Nerpa") ja varem on ta rentinud ründeallveelaeva К-43 (projekt 670 "Skat"). Ülejäänud ostavad Venemaalt kaasaegseid diiselallveelaevu, mille viimaseks mudeliks on "Amur".

Diisel-elektriallveelaevade tegevuskaugus ei ole nii suur, kui tuumaallveelaevadel, kuid nad on väga vaiksed ja seepärast pealveelaevadele väga ohtlikud. Samuti on nad väga ohtlikud rannalähedastes vetes. Isegi vanemad diisel-elektriallveelaevad võivad olla erakordselt ohtlikud. Näiteks 2007. aastal hiilis üsna vana Hiina 039 tüüpi allveelaev (NATO klassifikatsiooni järgi Song) märkamatult Ameerika lennukikandja Kitty Hawk lähedale ja tõusis hiiglasliku laeva kõrval pinnale.

Venemaa projekti 877 allveelaevad "Paltus" ja uusimad "Amur" on Hiina allveelaevadest palju vaiksemad ja paremate tehniliste näitajatega. Projekti 677 "Lada" raames loodud allveelaevad "Amur" ongi ette nähtud eksportturule. Võrreldes varasemate toodetega on "Amur" tänu väliskorpuse konstruktsioonile palju vaiksem ja paremini relvastatud.

Laevale saab paigaldada õhust sõltumatu jõuallika, mis võimaldab tal viibida vee all kauem, kui teised diiselallveelaevad. "Amuril" on neli 533 mm torpeedoaparaati ja 10 vertikaalset raketiseadeldist. Tema kiirus on 20 sõlme ja tegutsemise autonoomsus kuni 45 ööpäeva.

Venemaa ei ole seni veel "Amurile" ostjaid leidnud, kuid et varasem mudal "Paltus" oli väga populaarne, siis varem või hiljem hakatakse ka neid ostma, ja pigem varem, kui hiljem.

Tank T-90

Venemaa peamine lahingutank T-90 on kõige kaasaegsem Venemaa soomusmasinatest, kui mitte arvestada "Armatat", mis ei ole veel relvastusse jõudnud. T-90-l on uus konstruktsioon, kuid põhimõtteliselt on tegemist korduvalt moderniseeritud nõukodude tankiga T-72.

T-72 oli algselt kavandatud masstootmiseks madalama klassi tankina T-80-ga võrreldes, mis oli ette nähtud eliitväeosadele. Kuid kui T-80 esimeses Tšetšeenia sõjas põrus, otsustas Venemaa T-80 moderniseeritud variantidest loobuda uue T-90 kasuks.

Kuigi T-90 on välja kasvanud T-72-st, on see hea tank, mis on palju odavam, kui Lääne analoogid "Leopard-2" või M1A2 "Abrams". Sisuliselt on selles ühendatud T-80 viimase versiooni relvastus, avastus- ja tulejuhtimisseadmed ning T-72 veermik.

Tal on kombineeritud soomus ja sisseehitatud dünaamiline kaitsesüsteem "Kontakt 5". Venemaa maavägedes on peaaegu tuhat T-90 tanki. See tank on saanud väga populaarseks India sõjaväes, mis on selle kaasaegseima versiooni oma relvastusse võtnud (sellel on paremad vaatlusseadmed, täiuslikum kaitse jne).

Lisaks Indiale ostavad T-90 Alžeeria, Ažerbaidžaan, Turkmeenia ja Uganda. Huvi selle ostmise vastu on ilmutanud ka Vietnam ja teised riigid. Praegu pakub Moskva selle täiustatud versiooni T-90MC.

Laevatõrjerakett П-800 "Oniks"/"БраМос"

Ülehelikiiruselist laevatõrjeraketti П-800 hakati konstrueerima juba Nõukogude Liidus ja hiljem sai sellest Venemaa-India kostööprojekt nimega "БраМос".

Seda raketti võib lasta nii peal- kui allveelaevadelt, lennukitelt või maapinnalt. Põhiliselt on see laevatõrjerelv, tema kiirus on umbes M 3 ja seda võib kasutada ka maapealsete sihtmärkide tabamiseks. П-800 laskekaugus on umbes 300 kilomeetrit, seega palju enam, kui USA mereväes kasutusel oleval raketil "Harpoon".

Ameerika mereväe allikate andmetel on "БраМос" erakordselt ohtlik laevatõrjerelv. Konkreetset teavet selle relva kohta on vähe, kuid tema lennutrajektoori tõttu on Ameerika mereväe raketitõrjesüsteemidel teda väga raske tõrjuda.

Nii originaalset Venemaa, kui ka Venemaa-India koostööversiooni müüakse ka ekspordiks. Vietnami, Indoneesia ja Pakistani relvastuses on selliste rakettidega relvastatu rannakaitse raketikompleks "Bastion-P". India tulistab "БраМос" rakette laevadelt, lennukitelt ja kaldal paiknevatelt seadeldistelt. Venemaa võib selle relva paigaldada oma uutele "Gorškov" tüüpi fregattidele.

Huvi "BraМос" soetamiseks on ilmutanud teiste hulgas Vietnam ja Egiptus.

Isesihitav torpeedo "53-65"

Lõviosa tähelepanust langeb laevatõrjerakettidele, kuid allveelaevade torpeedod võivad Ameerika pealeveelaevadele kujutada veelgi suuremat ohtu.

Kõige ohtlikumateks torpeedodeks, millega USA laevastikul tegemist saab olema, on ilmselt Venemaal toodetud sihtmärklaeva kulgemisjälje järgi sihituvad torpeedod. Sellistel torpeedodel on andurid, mis orienteeruvad sihtmärklaeva liikumisest tekkivate veekeeriste järgi.

Andurid juhivad torpeedo nendele keeristele ja siis järgneb torpeedo laevale siksakiliselt, nagu madu. Sellised torpeedod on juba ammusest ajast USA laevastiku murekoormaks, kuna nad ei reageeri raadiohäiretele ja ründavad laeva nendest sõltumata.

Arvatakse, et sellele relval on väga suur tabamistõenäosus, mistõttu kujutab ta endast vaenlasele surmaohtu. Selle probleemi ainsaks lahenduseks on torpeedovastase torpeedo väljatöötamine.

USA merevägi on paigaldanud sellise antitorpeedo prototüübi lennukikandjale "George Bush", kuid esialgu on teadmata, kui efektiivne see olema saab. Venemaa toodab laeva kulgemiskeeriste järgi orienteeruvaid torpeedosid ka ekspordiks. On teada, et mõned sellised on soetanud Hiina. Pole teada, millised riigid veel neid relvi soetanud on.

Külma sõja aajal võitlesid Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit juhtrolli pärast maailmas. Tihtipeale väljendus see kaudses osaluses relvakonfliktides, kuid kaks üliriiki mõtlesid pidevalt ka sellele, kuidas kulgeks nendevaheline otsesõda.

USA tugines oma konfliktistsenaariumides peamiselt Ameerika edule tehnikavallas, lootes, et sellega õnnestub venelaste arvulist ülekaalu neutraliseerida. Külma sõja lõppedes pooltevaheline konfliktioht vähenes märgatavalt ja on üsna vähetõenäoline, et nad lahinguväljal oma kohutavaid tuumaarsenale kasutavad.

Sellele vaatamata ei lõpetanud külmale sõjale järgnenud ajastu suurriiklikku poliitikat ega tekitanud Moskva ja Washingtoni vahele liitlassuhteid. Püsivad pinged kahepoolsetes suhetes on säilinud ja viimastel aastatel on need märgatavalt tugevnenud.

Seepärast jätkavad Ameerika ja Venemaa strateegid teineteise vastu sõjaplaanide haudumist. Venemaa sõjastrateegidel tuleb arvestada Ameerika üha kasvava tehnilise ja tehnoloogilise ülekaaluga paljudes valdkondades ja seejuures peavad nad eelkõige silmas viit USA relva.

"Ohio" tüüpi tuumaraketiallveelaevad

USA-Venemaa relvastuse balansi analüüsi tuleb alustada tuumaarsenalidest. Ameerika tuumaheidutuse aluseks on "Ohio" tüüpi tuumaraketiallveelaevad. Olles ühe tuumatriaadi koostisosaks tagavad 14 "Ohio" klassi tuumaraketiallveelaeva meile püsiva ja tõhusa võimaluse tuumalöögi andmiseks.

Iga tuumaraketiallveelaev on 68% ajast merel. Pärast 77-päevast merelviibimist järgneb 35-päevane tehnohoolduse ja remondiperiood baasis. Allveelaev on 170 meetrit pikk, tema kere laius on umbes 13 meetrit ja veealune veeväljasurve 18 750 tonni.

"Ohio" jõuallikana kasutatakse ühe sõuvõlliga kahekontuurset veesurvega veereaktorit. "Ohio" võib liikuda kiirusega üle 25 sõlme ka rohkem kui 800-meetrises sügavuses.

Igal allveelaeval on 24 vee alt välja lastavat ballistilist raketti Trident II D-5 ja neli MK48 torpeedot. Trident II, mis on määratud asendama seniseid Trident I C4 rakette, on kolmeastmelised, tahkel kütusel töötavad inertssihitusega raketid. Nende laskekaugus ületab 4000 meremiili ehk 7300 kilomeetrit. Tema lõhkepea on suurem, kui eelkäija Trident I-l.

Trident II suurim eelis võrreldes eelkäijaga seisneb tema uues GPS navigatsioonisüsteemis, tänu millele on tema tabamishajuvus kõigest 90-120 meetrit, see tähendab neli korda väiksem, kui Trident C-4-l. Trident II rakettide eralduv ja individuaalselt sihitatav lõhkepea võimaldab kanda kuni 8 laengut.

Seega on igal "Ohio" klassi allveelaeval kuni 192 tuumalaengut. Kokku on USA mereväe tuumaheidutusjõudude relvastuses 336 tuumaraketti, kusjuures pooled kasutusel olevatest tuumalõhkepeadest on laevadel.

Strateegilise ründerelvastuse piiramise lepingu (ingl. k. — Limitation of Strategic Offensive Arms — START) START-3 tingimuste kohaselt konserveerib USA 2018. aastaks igal allveelaeval neli raketiseadeldist.

Nähtamatu pommitaja B-2

Kui 2011. aasta kevadel hakkas olukord Ukrainas pingestuma, saatis USA Euroopasse mõned B-2 pommitajad.

USA õhujõud teatasid, et eesmärgiks oli vaid Euroopa liitlaste väljaõpetamine, kuid Venemaale anti sellega ühemõtteline signaal. B-2 saab olema Venemaa ja USA vahelise sõja lahutamatuks koostisosaks, sest "revolutsiooniline lennuki nähtamatuse tagav tehnoloogia koostoimes kõrge aerodünaamika, efektiivsuse ja suure relvastuse kandevõimega annab lennukile suured eelised teiste relvastusese olavate pommituslennukitega võrreldes ", nagu B-52.

Venemaa kaasaegsete õhutõrjesüsteemide tõttu on B-2 vähene nähtavus eriti oluline. See on saavutatud infrapuna, akustiliste, elektromagnetiliste, visuaalsete ja raadiolokatsiooniliste avastamistunnuste vähendamisega.

Tänu sellele tõuseb ka lennuki ellujäämisvõime ja ta suudab läbi murda vaenlase kõige täiuslikumast kaitsest. B-2 saab hoobelda ka suure lennukaugusega. Tema kütusevaru 75 tonni lubab tal läbida tankimata 11 tuhat kilomeetrit, nagu teatab B-2 tootmise peaettevõtja Northrop Grumman.

B-2 lendab helikiiruse lähedasel kiirusel ja tema maksimaalne lennulagi ulatub 15 kilomeetrini, mis suurendab tema relvastuse sihitamisvõimekust. Mis puutud andmete saamist, siis uute sihtmärkide kohta võib ta teavet saada ka juba õhus olles. B-2 viimased modifikatsioonid võivad käsklusi saada otse presidendilt ja isegi pärast tuumasõja puhkemist. B-2-l on ka kolossaalne relvastuse kandevõime.

Iga lennuk võib vastase sihtmärkide tabamiseks võtta pardale 20 tonni tavalist või tuumarelvastust. See on ainuke lennuk USA arsenalis, mis on võimeline sihtmärgile viima punkritläbistava superpommi GBU-57, mille mass on 13,6 tonni. See pomm on võimeline purustama ka kuni 60 meetri paksuse tiheda betoonikihi.

Teiste sõnadega Venemaa võib 20 nähtamatu B-2 pommitaja eest küll ära joosta, kuid tema eest varjuda ta ei saa.

F-22 Raptor

F-22 Raptor hakkab tulevase USA-Venemaa vahelise sõja tandritel tegutsema üksinda. Ta ühendab endas "raskesti tuvastatavat kere, ülehelikiirust, suurt manöövervõimet, kaht mootorit ja suurt lennukaugust". F-22 töötati välja vananenud USA hävitaja F-15 asendamiseks, kuid erinevalt eelkäijast ja teistest õhuruumi kontrollimiseks mõeldud hävitajatest on F-22 esimene eriti eluvõimeline hävitaja, mis on võimeline üheaegselt ründama nii õhus olevaid, kui ka maapealseid sihtmärke.

Ta võib täita ka paljusid muid ülesandeid, koguda luureandmeid, teostada vaatleust, luuret ja pidada raadiolektronvõitlust. Vähese avastamsinähtavuse tehnoloogiat täiendab F-22 suur manöövrivõime ja eriti tema võime arendada kuni 1,5 Mackilist kiirust ilma forsseeringuta. Kaasaaegne pardaelektroonika võimaldab tal esimesena sihtmärk avastada, esimesena selle pihta tuld avada ja see hävitada.

Teisisõnu F-22 on võimeline võitlema väljaspool raadiolokatsiooniseadmete nähtavusulatust. See on võimalik tänu relvaruumis sisalduvale. Põhiline sellest on kuus moderniseeritud keskmaa õhk-õhk tüüpi AIM-120 raketti, mida toodab Raytheon. Lisaks on tal kaks AIM-9 Sidewinder raketti.

Pärast moderniseerimist varustatakse lennuk AIM-9X rakettidega. Relvakonflikti korral Venemaaga saab F-22 peaülesanne seisnema selles, et "uksele koputada" ja USA üleolek õhuruumis maksma panna. F-22 kui viienda põlvkonna hävitaja saab olema erakordselt tähtis võitluses väga efektiivsete Venemaa Су-35 hävitajatega.

Nagu märkis väljaandes National Interest Dave Majumdar "on Су-35 erakordselt ohtlik vastane igale Ameerika hävitajale, välja arvatud nähtamatu F-22 Raptor".

Raketitõrje

Pärast külma sõda on Venemaa mittetuumapotentsiaal oluliselt nõrgenenud ja seetõttu loodab ta oma julgeoleku kindlustamisel enam tuumaheidutusvõimekusele.

Nagu Dave märgib, loobus Venemaa just sellepärast oma kohustusest mitte kasutada esimesena tuumarlva ja on nüüd valmis kasutama seda konflikti "deeskaleerimiseks" tavarelvastuse kasutamise korral.

Valdav enamus Venemaa tuumalaenguid on paigaldatud maismaal baseeruvatele ballistilistele rakettidele. Sellepärast häiribki Venemaad USA raketikaitsekilbi loomine väga.

Ukraina kriisi puhkemsele eelnenud aastal tekitas raketitrõrje endiste külma sõja vastaste vahel vaieldamatult suurimaid lahkarvamusi. Venemaad ärritab eriti ameeriklaste kava paigutada raketirtrõrjesüsteemid Euroopasse, väidetavalt kaitseks Iraani ballistiliste rakettide eest.

Obama administratsiooni valitsemisajal töötati USA-s välja Ameerika raketisüsteemi etapiviisiline adapteerimine Euroopa lahingutandrile. Ameerika Ühendriigid hakkavad kasutama Aegis rakette laevadel ning Rumeenias ja Poolas paiknevatel objektidel, mis võimaldavad neutraliseerida kuni 50 väkese ja keskmise tegevuskaugusega ballistilist raketti.

See ešeloneeritud raketirtõrjesüsteem, sisaldab ka NATO raketitõrjessüsteemi ja ballistilite rakettide maismaa püüdursüsteemi kesklennutrajektooril (GMD), mis kaitseb USA territooriumi. GMD süsteem on ette nähtud ballistiliste rakettide hävitamiseks nende lennu ajal ja selle aluseks on 30 kineetilisest püüdurit, mis on paigutataud Californiasse ja Alaskale.

2017. aastaks kavatsetakse nende arvu suurendada 44-ni, kusjuures 14 uusimas püüduris kasutatakse täiustatud komponente Capability Enhancement (CE)-II. On tähelepanuväärne, et USA kavatseb paigutada täiendavad püüdurid oma idarannikule. Süsteem ise koosneb maapeal baseeruvatest püüduritest ja maapealstetest toetus- ning tulejuhtimissüsteemidest.

Maapealsetes raketipüüdurites kasutataskse mitmeastmelist tahkekütusel töötavat stardimootorit koos atmosfäärivälise kineetilise püüduriga EKV. Pärast stardimootori käivitamist viib see püüduri ettenähtud punkti kosmoses, kus asub sihtmärk.

Pärast esimese astme eraldumist saab EKV maapealsetelt toetus- ja tulejuhtimissüsteemidelt sihitamisandmed, misjärel läheneb ta raketile ja hävitab selle lõhkepea. Maapealsel toetus- ja tulejuhtimissüsteemil on sidesüsteem, mis saab andmeid satelliitidelt ja maapealsetelt radaritelt ning kasutab neid kineetilise püüduri abil lõhkepeade tabamiseks.

Moskva väidab, et need raketitõrjesüsteemid võivad rikkuda tuumatasakaalu ja põrmustada strateegilesd heidutusmeetmed. USA märgib õigusega, et raketitõrejssüsteem ei suuda kunagi võistelda sellise võimsa raketiarsenaliga nagu on Venemaal. Seeejuures lähtub ta sellest, et Venemaa annab tuumalöögi USA ja tema liitlaste vastu esimesena.

Moskva kardab samuti, et raketitõrjesüsteem lisab Ameerikale kindlust selles, et ta võib esimesena anda ootamatu tuumalöögi eesmärgiga hävitada Venemaa tuumaarsenal ja Ameerika raketitõrjekompleksid saavad hakkama ka nende rakettidega, mida esimese tuumalöögi käigus ei hävitata.

Lisaks võib tulevikus raketirtõrjesusüsteemi laiendada.

USA liitlased

See ei ole relv selle sõna traditsioonilises tähenduses, kuid USA liitlaste globaalne võrgustik suurendab oluliselt Ameerika potentsiaali sõja korral Venemaaga. Selles mõttes on tähelepanuväärne, et Venemaa peab NATO-t (ja mitte USA-d) peamiseks ohuks enda julgeolekule.

Esiteks, liitlased annavad Ameerika sõjaväe käsutusse baasid, millest paljud asuvad päris Venemaa piiri ääres.

Alustades NATO baasidest Euroopas ja Pärsia lahe koostööorganisatsiooni riikides, kuni Jaapani, Korea ja Filipiindeni Aasias, on USA Venemaa ümber piiranud (Mida demosnstreeris Truman Nõukogude Liidule, kui korraldas võimsaid õhujõudude õppusi Berliini blokaadi ajal 1948. aastal). Need baasid mitte üksnes ei suurenda USA sõjalisi võimalusi, vähendades vahemaad Venemaani, nad võimaldavad USA-l tungide talle kallale mistahes suunast.

Liitlaste sõjaline potentsiaal ohustab Venemaad samuti. Kui jätta kõrvale Hiina, India ja Brasiilia, siis on enamus suurte sõjaliste kulutustega riike USA liitlased. Kuigi USA heidab NATO liikmesriikidele tihti (ja põhjendatult) ette, et nad ei eralda piisavalt vahendeid riigikaitseks, siis isegi ilma USA-ta kulutab NATO igal aastal kaitsekulutusteks kolm korda rohkem, kui Venemaa.

Saksamaa, Prantsusmaa ja Ühendkunigriigi kaitsekulutused kokku ületavad Venemaa omi tunduvalt, arvestamata Jaapanit, kelle kaitse-eelaarve on pool Venemaa omast. Ükski Venemaa liitlane ei küüni oma kaitseassigneeringutelt ligilähedalegi.

Tagid:
sõjaväemasin, sõjaväelennuk, sõda, rakettid, maailm, Venemaa

Peamised teemad