01:58 09. Detsember 2016
Tallinn+ 2°C
Kuula otse
XX  sajandi viimane revolutsiooniromantik

XX sajandi viimane revolutsiooniromantik

© Sputnik / Эдуард Песов
Poliitika
lühendatud link
2520

Suurte juhtide aeg on möödas, ja seda mitte üksnes Ladina-Ameerikas – nende asemele on tulnud konformistid-populistid, mistõttu maailm ongi vajunud kriisikuristikku.

Gevorg Mirzajan, Vene Föderatsiooni valitsuse juures asuva rahandusülikooli politoloogiaosakonna dotsent RIA Novostile

Ajaloos ei ole olnud kuigi palju inimesi, keda mäletatakse mitte pere-, au- või hüüdnme, vaid eesnime pidi. Ühe ajastu märgilise tähendusega inimesi. XX sajandil said sellisteks „ikoonideks" Elvis, Coco, Arnold. Ja muidugi Fidel.

„Terve ajastu sümbol maailma uusimas ajaloos" — just niiviisi nimetas äsjalahkunud 90-aastast Kuuba revolutsiooni juhti Vladimir Putin.

Jah, vastuoluline sümbol — ühtede silmis seostub ta vabadusega, teiste jaoks türannia või äärmisel juhul autoritaarse võimuga. Kuid kahtlemata oli Fidel XX sajandi viimane revolutsiooniromantik ning jääb rahva mällu suure isisksusena, kelle karisma muutis terve piirkonna olemust, kelle sarm ja tahe osutusid tugevamaks USA armeest ja ameeriklaste dollaritest. Vähemalt teatud aja vältel.

Pärijad vedasid alt

Tundus, et Fidel ja tema habe on igavesed. Commodore (Komandör) elas üle Berliini müüri ülesehitamise ja mahalammutamise, Vene impeeriumi huku ja taassünni, USA tõusu maailma juhi pjedestaalile ja sealt langemise, ühtse Euroopa idee koidu ja loojangu, rassisegregatsiooni USA-s ja Valgele Majale mustanahalise peremehe saabumise.

Castro õnnetuseks elas ta üle oma isiklikugi ajastu. Vasakpoolsus on Ameerika mandril mandumas ja suremas. Põhjuseks mitte sedavõrd idee edutud elluviijad, kuivõrd tõhusalt toimiva sotsialismi tarvis sobimatu ladina-ameerikalik riikluse mudel.

Chávez, Morales, Ortega ja teised sotsialistlikud riigijuhid üritasid ehitada sotsialismi, toetudes kõige vaesemale elanikkonnakihile. Omamoodi riiki vaestest ja vaese jaoks, aga mitte keskklassi riiki keskklassi jaoks.

Pole imestada, et Ladina-Ameerika vasakpoolsetes režiimides (mõningate eranditega) võidutses võrdsustamine, sallimatus eraomandi ja ettevõtlikkuse vastu, õigluse ja võrdsuse prioriteet majanduskasvu üle.

Õigupoolest suutis ladina-ameerikalik sotsialism nii kaua vastu pidada tänu kolmele vaalale: parempoosete valitsusrežiimide diskrediteerimine (selliste, mis rakendasid karmi monetarismipoliitikat ja ehitasid riiki ennnekõike rikastest ja rikaste jaoks), Hugo Chávezi raha ja Fideli revolutsiooniromantika.

Nüüdseks on need kolm vaala tegelikult surnud. Parempoolne riigikorraldus on Venezuelas samahästi kui unustatud (pigem positsioneerivad nende parempoolsete järeltulijad end keskklassi kaitsjatena võimujanust hullunud vasakjõudude eest), Argentinas aga on nad juba pääsenud tagasi võimule siluma kõiki Cristina de Kirchneri valitsuse majanduslikke ülepingutusi.

Venezuela naftadollarite sissevool on naftahidade languse ja Venezuelas muuhulgas ebaadekvaatsest riiklikust poliitikast tulenenud tõsise majanduskriisi tõttu järsult kahanenud. Osaliselt on selles süüdi Castro ise. Kuivõrd just tänu Havannale ei saanud Chávezi mantlipärijaks mitte liberaalne Chávezi suuna järgija, vaid truu riigiametnik Nicolas Maduro. Seda valikut on juba kahetsenud nii Venezuela kui ka Venezuela raha kaotamisega riskiv Kuuba. Nimelt, kui kohalikel parempoolsetel õnnestub Maduro Miraflorese presidendipaleest minema lennutada (justnimelt mitte „juhul, kui", vaid „siis, kui" — Maduro vastu on praegu isegi suur osa vaestest), lakkab sponsorabi vasakpoolsetele režiimidele täiesti.

Aga praegugi on Fideli karismale toetunud võimusammas kokku varisenud. Ja mis vasakpoolsete jaoks kõige kurvem — kasvõi Hugo Chávezi tasemel ideelist mantlipärijat Commodore´le Ladina-Ameerikas praegu ei ole.

Suurte juhtide aeg on möödas, ja seda mitte üksnes Ladina-Ameerikas — nende asemele on tulnud konformistid-populistid, mistõttu maailm ongi vajunud kriisikuristikku. Pole imestada, et praegu on rahva hulgas kõige populaarsemad sellised „vana kooli" riigipead nagu Putin ja Trump.

Kuubagi tahab süüa

Suurimaks pettumuseks surevale Fideline oli tõenõoliselt näha Kuuba revolutsiooni saabuvat hukku. Vabaduse saar loobub elatustaseme parandamise nimel vabadusest.

Oma valitsemisajal õnnestus Fidel Castrol ehitada Kuubal välja tõeline troopikavööndi sotsialistlik ühiskond. Rahvas elas vaeselt, kuid küllaltki õnnelikult — päike, meri, palmid, puhas õhk. Ja mis peamine — omaenda eneseväärikus.

Nagu on õigesti märkinud Prantsusmaa president François Hollande (mõnikord ütleb ta ka õigeid asju), on Fidel „andnud kuubalastele võimaluse olla uhked võõramaise ülemvõimu tagasitõrjumise üle". Kuubalased olid rahul sellega, et nemad olid pinnuks silmas kõikvõimsale läänenaabrile, kellele nad andsid ninanipsu Sigade lahes ja arvestades (mitu atentaati üle elanud) Fideli elujõulisust. Aga majandust ei rajata illusioonidele, ka Kuuba sotsialistlik paradiis eksisteeris suuresti tänu nõukogude paljumiljardilisele majandusabile.
Kui Nõukogude Liit lagunes ja Moskval ei olnud enam mitte ainult Kuubaga, vaid isegi Ukrainaga pistmist, algas saarel tõsine majanduskriis. Õnneks ilmus nullindate algusest Vabaduse saare jaoks uus sponsor — endale Fileli lemmikõpilase tiitli lunastanud Hugo Chávezi näol. Venezuela riigipea varustas saart naftatoodetega ja viskas näpuotsaga raha. Aga Chávezi pole juba enam mitu enam aastat, nagu ei ole Venezuelal ka raha.

Selles olukorras tegi Raúl Castro — Fideli vend, kes juba mitu aastat Kuubat juhib — raske, kuid õige valiku. Ta ei tahtnud, et kuubalaste mõtetes võidaks külmik televiisori, ja sama soojaga pööras ta ümber ka ebaefektiivse riigikorralduse. Seetõttu käänas ta Kuuba riigilaeva sotsialismilt kapitalismi kursile. Cartro-noorem käivitas majanduslike reformide programmi, välisinvesteeringute kohalemeelitamise poliitika ning alustas ühtlasi suhete parandamist Ameerika Ühendriikidega (kellelt ta tõtt-öelda ootab ka investeeringuid).

Naasmine suure venna manu

Raúl Castro viib reforme läbi „kiirustamata ja tingimata ilma liigsete improvisatsioonideta, mis viiksid vaid kokkuvarisemiseni". Kuid nende reformide tulemus on ilmne. Ükskõik mitme — viie, kümne või viieteiskümne — aasta pärast viivad nad välja Vabaduse saare sattumiseni USA korporatsioonide mõju alla. Kuuba jõuab tagasi seisundisse, kus ta oli enne Fideli — ameeriklastele turismiparadiisiks olevaks agraarmaaks.

Kusjures tänu Commodore surmale on USA-l võimalik kiirendada Vabaduse saare naasmist enda tiiva alla.

2016. aastal sooritaski juba Barack Obama ajaloolise visiidi Kuubale ja nüüd tuleb võib-olla veel kord sinna sõita, sedakorda Fidel Castro matustele. Obama on juba lasknud täheldada kahetsust, nentides „selle erilise isiku tohutut mõjust inimestele ja maailmale tema ümber".

Teoreetiliselt võiks matustele lähetada John Kerry (mida veel riigisekteräril teha olukorras, kus kogu praegune USA välispoliitika Trumpi käe all kardinaalselt muutub), kuid efekt ei oleks nii kirgas. Võib-olla peaks sõitma mitte ainult Obama, vaid ka Donald Trump. Antud artikli valmimise ajaks koosnes valitud presidendi reaktsioon vaid ühest lausest tema Twitteri kontol: „Fidel Castro on surnud". Aga just Trumpil tuleb pärast Obama lahkumist jätkata USA naasmisega Kuubale ja Ladina-Ameerikasse, seetõttu ei ole tal õigust selliseid võimalusi käest lasta. Vähemalt tutvuda paljude selle piirkonna ja maailma riigijuhtidega, kes kindlasti tulevad ajastu sümboliks olnud inimesega hüvasti jätma.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
Fidel Castro, Barack Obama, Donald Trump, Lõuna-Ameerika, Kuuba

Peamised teemad