01:55 09. Detsember 2016
Tallinn+ 2°C
Kuula otse
Valijate mäss

Häälte ülelugemine ja „valijate mäss“

© Sputnik / Alexey Filippov
Poliitika
lühendatud link
Vladimir Ardajev
49 0 0

USA presidendivalimistel kogutud häälte ülelugemine toimub tavaliselt vaid nendel juhtudel, kui kandidaatide tulemused on väga lähedased, ja seda alati kaotajaks jäänud poole initsiatiivil.

Vladimir Ardajev, RIA Novosti vaatleja

USA roheliste partei presidendikandidaat Jill Stein, kes sai valimistel umbes 1% valijate toetuse, algatas häälte ülelugemise kolmes osariigis — Wisconsinis, Pennsylvanias ja Michiganis. Valimised võitnud vabariiklase Donald Trumpi peamise vastase — demokraatide kandidaadi Hillary Clintoni — valimisstaap teatas, et ühineb selle kampaaniaga.

Algatuse ajendiks sai üleskutse rühmalt küberjulgeoleku valdkonna spetsialistidelt, kes avaldasid kahtlust, et valimistulemused võisid pettuste või hääletussüsteemi sissehäkkimise tulemusena kujuneda moonutatuks. Valimisringkondades, kus hääletamine ja häälte kokkulugemine toimus elektrooniliselt, sai Clinton 7% vähem hääli kui neis ringkodades, kus kasutati paberbülletääne ja optilisi skännereid.

Kolm osariiki valiti välja seepärast, et neis oli lahknevus kahele lõppvooru kandidaadile —Trumpile ja Clintonile — antud häälte osas minimaalne. Lisaks sellele olid valimistulemused vastupidised küsitluste tulemustele.

Donald Trump nimetas häälte ülelugemise kampaaniat „alatuks pettuseks" ja rahapesukatseks, tekitades seeläbi kriitikatormi USA meedias. Tema omakorda teatas „tõsistest rikkumistest" valimiskampaanias kolmes osariigis — Virginias, New Hampshire´is ja Californias, kus võitis tema rivaal Clinton. Vabariikliku Partei rahvuskomitee (RNC) juhtkond kuulutas välja korjanduse vastusammudeks Clintoni pooldajate püüdlustele saavutada häälte ülelugemine.

Samal ajal teatasid kuus valijameest, kellel vormikohasel hääletamisel 19. detsembril tuleb anda oma hääl Trumpile, et hääletavad Clintoni poolt. Selleks ajendas neid asjaolu, et ehkki Trump edestas Clintonit 74 valijamehe häälega, mis tähendab suure ülekaaluga võitu, kogus ta valijate hääli 2 miljoni võrra vähem. Viimatimainitul aga ei ole USA seaduste kohaselt mitte vähimatki tähtsust. Vabariiklaste vastaste algatusrühm pöördus ülejäänud valijameeste poole üleskutsega liituda nende kuue mässajaga ning anda oma hääl Hillary Clintoni poolt.

Miks just valijamehed?

USA valimissüsteem on püsinud muutmata kujul ligi 230 aastat. Juba 1787. aasta 6. septembril kinnitas Philadelphia konvent USA presidendivalimiste süsteemse osana valijameeste kogu, kus igast osariigist valitud valijamehed peavad hääletama ühtse blokina ja mitte jagama oma hääli valijate suva kohaselt. Igal osariigil on nii mitu valijameest, kui mitu esindajat on tal Kongressis (kaks senaatorit ja esindajatekoja saadikud vastavalt valimisringkondade arvule). Valdavas enamikus osariikides toimib põhimõte „võitja võtab kõik" — kõik valijamehed hääletavad selle kandidaadi poolt, kes sai osariigis lihthäälteenemuse.

Otsevalimiste asemel kaheastmeline valimissüsteem oli tingitud sellest, et XVIII sajandil ei olnud USA-s tugevaid poliitilisi parteisid ega üleriiklikku meediat, kommunikatsioonisüsteem ei olnud veel välja arenenud. Ja ühtlasi selleks, et — vältida mõne populisti või äärmuslase riigipeaks saamist, mis tänu elanikkonna harimatusele ei olnuks välistatud.

Vaid 29 osariigis ja Columbia distriktis on seadusega sätestatud valijameeste vastutus „valesti" hääletamise või hääleandmisest keeldumise eest. Seda reeglina rahatrahvi kujul.
Inimõiguste eest seisva organisatsiooni Fair Vote andmetel on kõigi 299 aasta jooksul, mil valijameeste kogu USA-s eksisteerib, fikseeritud ühtekokku 157 valijameeste „kohustusest taganemise" juhtumit, kuid mitte ükski neist ei ole valimiste tulemusi mõjutanud. Ainult ühel korral, 1836. aastal, kui 23 Virginia valijameest keeldusid toetamast demokraatide kandidaati asepresidendi ametikohale — Richard Johnsonit — seetõttu, et said teatavaks tema suhted afroameeriklannaga, jooksid valimised tupikusse.

Lõpliku otsuse langetas senat, kes kinnitas siiski Johnsoni asepresidendi ametisse.
Et Hillary Clinton suudaks Donald Trumpi võita, peaks mitte kuus, vaid 38 valijameest toimima 19. detsembril oma osariikide valijate tahte vastaselt, mis ei paista tegelikkuses tõenäoline.

Mida annaks häälte ülelugemine

USA presidendivalimistel kogutud häälte ülelugemine toimub tavaliselt vaid nendel juhtudel, kui kandidaatide tulemused on väga lähedased, ja seda alati kaotajaks jäänud poole initsiatiivil. Aga ka siis, kui kaotanu poolt on hääletanud rohkem tavakodanikest valijaid kui valijamehi. Just niisugune olukord ongi nendel valimistel kujunenud.

See on Ameerika Ühendriikide ajaloos viies säärane juhtum. Kõige tuntumaks samalaadseks episoodiks osutusid 2000. aasta valimised, mil vabariiklane George Bush noorem edestas vaid mõnesaja häälega Florida osariigis oma konkurenti Albert Gore´i, kuid selle osariigi valijameeste 25 häält võisid otsustada kogu valimiste saatuse. Terve kuu toimusid kokkuloendamatud ülelugemised ja lõputud kohtuistungid, kuni sekkus Ülemkohus, kes otsustas, et valimistulemuste läbivaatamise tähtaeg on möödasja kinnitas seaduslikult Bushi võidu.

Clintoni ja Trumpi puhul on olukord põhimõtteliselt erinev selle poolest, et vahe kahe kandidaadi tulemustes on palju suurem — 74 valijameeste häält. Kolmele osariigile, kus Trumpi vastased kavatsevad hääletustulemused vaidlustada, kuulub 46 valijameeste häält (Pennsylvaniast — 20, Michiganist- 16 ja Wisconsinist — 10). Juhul, kui kõik need hääled lähevad Clintonile, saab ta kokku 278 valijameeste häält, samas kui võiduks on tarvis 270.
Kui neile lisada veel 6 häält nendelt valijameestelt, kes on teatanud, et hääletavad mitte Trumpi, vaid Clintoni poolt, siis osutub võitjaks hoopis demokraatide kandidaat.

See tähendab, et puhtteoreetiliselt võib häälte ülelugemise tulemusena osutuda USA presidendiks Hillary Clinton. Aga see võimalus on sedavõrd hüpoteetiline, et sellise tulemuse tegelikku tõenäosust eeldada on peaaegu võimatu.

Vaikimise hind

Ei Hillary Clinton ega Jill Stein valimistulemusi ei vaidlusta. Stein väitis, et kavatseb veel kord veenduda valimisprotsessi enese aususes, Clinton on lihtsalt vait — valmiduse liituda häälte ülelugemise kampaaniaga tegi teatavaks tema õigusnõunik Marc Elias. Ta nentis ühtlasi, et Clintoni pooldajad „ei ole avastanud mingusuguseid tegelikke tõendeid hääletustehnikasse väljastpoolt sissehäkkimisest või tulemuste muutmiskatsetest" ja tahab vaid „veenduda, et see protsess kulgeb kõigi osapoolte jaoks õiglasel viisil."

Clintoni vaikimist on kerge mõista — valimiste ööl helistas ta Obama nõuandel Trumpile ja soovis talle võidu puhul õnne.

Aga kui kandidaat on oma lüüasaamist tunnistanud, ei kavatse ei tema ega ükski teine kaotajaks jäänud kandidaat vaidlustada toimunud valimiste tulemusi endid — kellele ja milleks on siis tarvis kogu seda tuuretõstvalt kärarikast ja skandaalset kampaaniat oma häälte ülelugemisega ja valijameeste ümberveenmisega, lausa tõugates neid seadust rikkuma?

Nii Stein kui Clinton kui ka nende pooldajad saavad suurepäraselt aru, et presidendivalimiste tulemusi muuta vaevalt küll õnnestub. Panus tehakse pigem muule — sellele, et kahtlus nende valimiste puhtuse suhtes heidab uuele presidendile varju, alandab tema legitiimsuse taset — nii ameeriklaste silmis kui ka väljaspool USA piire. Et, ühest küljest, seepeale muuta ta teatud otsuste langetamise juures ettevaatlikumaks, valijates aga kujundada sobiv meelsus eelseisvateks Kongressi valimisteks 2018. aastal — täna on selle mõlemad kojad Vabariikliku Partei kontrolli all.

Tagajärjed aga võivad osutuda märksa tõsisemateks — seda ennekõike USA enese jaoks. Praegune valimiskampaania paistis silma mitte üksnes presidendikandidaatide ennekuulmatult ägedate vastastikuste rünnakutega teineteise pihta, vaid ka riigiasutuste kaasamisega sellesse võitlusse.

Piisab, kui meenutada, kuidas FBI vaid mõni päev enne valimisi taasalustas ja seejärel taas lõpetas Clintoni suhtes algatatud uurimise, ja kuidas ajakirjandus seejärel levitas kuuldusi, et Barack Obama on otsustanud selle ametkonna juhi James Comey vallandada. Skandaali kisti tookord ka justiitsministeerium koos peaprokuröri kantseleiga.

Valimiste-eelsed lahingud lõhestasid ameerika ühiskonda sedavõrd, et Trumpi valimisvõiduga leppimatute protestid ei ole seniajani vaibunud. Ja kui ette kujutada (jällegi — hüpoteetiliselt), et valimistulemused saavad üle vaadatud ja muudetud, siis tõenäoliselt need protestid ei vaibu, vaid asenduvad teistega. Liberaalsete väärtuste eestvõitlejate asemel hakkavad aknaklaase puruks pilduma farmerid, töölised ja kõik need, kes ei ole rahul „migrantide eelisseisundiga".

Ameerika väljub presidendirallist rikutud arusaamadega poliitilisest moraalist, purunenud usaldusega riigiametite ja valimissüsteemi vastu, pettunud ja kibestunud valijaskonnaga. Ja kõige selle etteotsa võib sattuda räsitud legitiimsusega president.

Tagid:
valimised, FBI, president, Donald Trump, Hillary Clinton, USA

Peamised teemad