05:46 09. Detsember 2016
Tallinn+ 3°C
Kuula otse
Боб Дилан

Nobeli kirjanduspreemia: vanameelsed ja novaatorid

© AFP 2016 / FRED TANNEAU
Ühiskond
lühendatud link
3221

Kui varasem kõrgkirjandus võrdsustatakse ajakirjanduse, propaganda, estraadilaulude ja üldse mis tahes avaliku sõnakasutusega, hägustub ja valgub kirjanduse mõiste ise lootusetult laiali.

Maksim Sokolov, agentuurile Rossija Segodnja

Nobeli kirjanduspreemia rokilaulja Bob Dylanile „uute poeetiliste väljendusviiside loomise eest ameerika laulutraditsioonis" jätkas Rootsis väljaantava suure Nobeli preemia tava üllatada avalikkust ootamatute lahendustega. Seda juba teist aastat järjest.

2015. aasta Nobeli laureaadiks sai Valgevene ajakirjanik Sviatlana Aliaksijevič, mis samuti tekitas üllatust ja üksjagu poleemikat.

Lugu pole isegi selles, et Aliaksijeviči kogutud ja kompileeritud pärimuslikud rahvajutud äratasid ajuti kahtlusi autentsuse osas. On ju üks asi belletristika, kus loominguline fantaasia on täiesti tavaline nähe. Keegi ei nõua, et „Sõjas ja rahus" oleks iga rida, mis pühendatud Kutuzovile või Napoleonile, ajaloodokumentidega tõendatud. Krahv Tolstoi kasutas kujutlusvõimet ja see oli tema vaieldamatu voli. Kuid teine asi on dokumentaalsusel põhinev publitsistika, mis kujutlusvõimega hästi ei ühildu — selle tarvis on teised žanrid.

Samaviisi pole lugu isegi selles, et Aliaksijeviči tekstid olid täis naiivset russofoobiat. Kellega ei juhtuks. Jällegi — kellele meeldib ema, kellele tütar. Kui Rootsi akadeemikutele aina sagedamini meeldib tütar, lähtuvalt nende kindlalt väljakujunenud vaadetest, on neil sellekski täielik õigus.

Kõige suurema nõutuse põhjus seondub Aliaksijeviči loomingu žanrilise määratlusega. Dokumentaalpublitsistikat (oletame, et kõik etteheited seoses antud kontseptsiooni puhul eeldatavate tõendite vähese vettpidavusega on põhjendamatud ja tegemist on suisa suurepärase ajakirjandusega) ei peetud varem kirjanduseks selle sõna tõelises tähenduses. Siin on tegemist piiride nihutamisega. Võib koguni öelda, et hoolimatu nihutamisega.

Aasta tagasi anti sellele küllaltki tõsisele etteheitele tõre vastus: „Vaielda selle üle, kas dokumentaalkirjandus on kirjandus, on naeruväärt — see küsimus on aastakümneid tagasi läbi vaieldud; selle kaja pole lihtsalt meie taredeni jõudnud. See on sama, nagu hakata selgitama, kas dokumentaalnäidend kuulub teatrivalda, kas hea dokumentaalfilm on filmikunst või installatsioon kujutav kunst. Tulised vaidlused 2015. aasta Nobeli üle (kordan — mitte põhimõttel „ma arvan, et õiglane olnuks see anda NN-ile, ta on parem", vaid põhimõttel „meie külas pole niiviisi kombeks") viivad nukra tõdemuseni sellest, mil määral on Venemaa ära lõigatud suurtest protsessidest, mis on kultuuris ammuilma toimunud".

Seega ühe nurga alt vaadates on vastus „aga Pariisis selliseid vammuseid ei kanta, ja pole teie, kolhoosnike asi arutada asjade üle, millest te midagi ei taipa" ammendav. Procul este, profani, teie Pariisi elegantsini ei küüni.

Aga teisest vaatenurgast — ei ole nii. Suvaline nihutamine võib lammutada kõik piirid ja raamid, mis varem hoidsid kunsti teatud konkreetsetes vormides, ja viib kokkuvõttes välja mingisuguse näotuseni. Inetuseni või näo ja kuju puudumiseni, kummatigi.

Kui varasem kõrgkirjandus võrdsustatakse ajakirjanduse, propaganda, estraadilaulude ja üldse mis tahes avaliku sõnakasutusega, hägustub ja valgub kirjanduse mõiste ise lootusetult laiali.
Mida sellega peale hakata, ei tea, ja Ostap Benderi argument, et nüüd on Berliini peenemates kodudes kombeks kallata teed läbi sõela, ei ole kõigi jaoks piisav.

Poleemika, mis algas aasta tagasi, puhkes koos 2016. aasta preemiaga uuesti. Tänavune preemia sünnitas vaimustusetormi ning seda mitte üksnes tänu armastusele laulja vastu, vaid seoses iseendast kõikide ja kõikvõimalike piiride purustamisega. "Tore, et Rootsi akadeemikud suutsid anda kõrvakiilu kopitanud ühiskondlikule maitsele. Vajame läbimurdeid vormis, mõtetes, kogu kuulajaskonnas." Keegi küsib lõbusalt. „Nii! Tähendab, edaspidi võib ka twitterisäutsude eest Nobeli saada?" — „Aga miks ka mitte? Kui kellestki saab kümne aastaga kõige armastatum twitteripostitaja ja tema säutsudes ei kustu poeetilisus, emotsionaalsus, sotsiaalsus, siis — tõepoolest võib nii juhtuda. Ärge peljake!" kirjutab aastate poolest eakas, kuid hingelt noor autor ja noomib nüüdisaja noorust „vanurlikult konservatiivsete porisemiste" pärast: „Ja seda kõike kirjutavad noored inimesed. Mu kallid lapsed! Miks te olete nii lootusetult raugastunud?"

Muide, ei ole tegemist turtsaka vanaduse sümptomitega, vaid sellega, et Nobeli testament, mis on koostatud 27. novembril 1895. aastal, on tegelikult lootusetult vananenud. Sellest loeme: „Minu testamenditäitjad peavad konverteerima kapitali väärtpaberitesse, luues fondi, mille kasumist hakatakse tegema väljamakseid preemiatena neile, kes eelnenud aasta jooksul on andnud suurima panuse inimkonna progressi heaks. Nimetatud kasumid tuleks jagada viide võrdsesse ossa, mis tuleb jaotada järgmiselt: esimene osa sellele, kes teeb kõige tähtsama avastuse või leiutise füüsika alal, teine — sellele, kes teeb kõige olulisema avastuse või leiutise või täiustuse keemias, kolmas — sellele, kes teeb kõige olulisema avastuse füsioloogia või meditsiini alal, neljas — kõige tähenduslikuma idealistliku suundumusega kirjandusteose autorile, viies — sellele, kes annab kõige kaalukama panuse rahvastevaheliseks vendluseks, alaliste armeede kaotamiseks või vähendamiseks ja rahualgatuste arenguks.

Testamendi kirjutas faustlik inimene, homo faber, kuid võtmetähendusega sõnadeks on selles — „inimkonna progress". Sellisena, nagu seda progressi XIX sajandi lõpul ette kujutati — kui inimeste elujärje lakkamatut muutumist aina paremaks tänu üha uutele ja uutele saavutustele füüsikas, keemias, hügieenis ja organoteraapias, rakendades seejuures samavõrd selget insenerimõistust võimupoliitikas ning hoides alles ja arendades idealistlikku kirjandust (ja ühtlasi kultuuri tervikuna), milles kehastub inimvaimu ülevus.

Nii et asi pole selles, et Nobeli auhinna komisjon tegutseb kellegi tellimusel ega ka selles, et ta ilma igasuguse näpunäitetagi kipub üha enam kirbutsirkuseks, vaid selles, et „eilset (pigem juba üleeilset) maailma", millest kõneleb Nobeli testament, ei ole enam ammu olemas ning kõik katsed sobitada dünamiidikuninga faustlikud unistused tänase tegelikkusega tekitavad just selle efekti, nagu nad tekitavad.

Toimetuse seisukoht ei pruugi kokku langeda autori seisukohaga.

Tagid:
Nobeli kirjanduspreemia, Sviatlana Aliaksijevič, Bob Dylan

Peamised teemad