01:58 09. Detsember 2016
Tallinn+ 2°C
Kuula otse
Eestis elav tserebraalse lastehalvatusega kunstnik Pavel Semjonov

Kes otsib, see leiab, ja kes koputab, sellele tehakse lahti

© Фото: Ксения Шабанова
Ühiskond
lühendatud link
2410

Vaatamata kõigile eluraskustele töötab ta edasi, naerarab edasi ja liigub ainult edasi. Eestis elav tserebraalse lastehalvatusega kunstnik Pavel Semjonov rääkis Eesti Sputnikule oma elust, tööst ja kunstisse suhtumisest.

ТАLLINN, 27. november — Sputnik, Аngelina Mandrõka. Pavelit ei olnud kerge keelitada intervjuud andma, ta ütles, et ei pea ennast avaliku elu tegelaseks ega vaja avalikku tähelepanu. Saime temaga siiski kokkuleppele kohtuda ja jutuajamise käigus otsustada, kas sellest saab avaldatav artikkel või piirdub kõik kena vestlusega teetassi taga.

Kokkulepitud päeval ja tunnil siirdusin Paveli manu tema tagasihoidlikku ateljeesse ehk nagu ta seda ise nimetab, töötuppa. Esimeseks, mis siin silma hakkas, olid — suured aknad. Akna taga ladistas vihma ja ma mõtlesin, et nähtavasti heidab kunstnik pilgu neisse akendesse, mõtiskleb millestki unistavalt ja maalib oma pilte.

Работа художника Павла Семенова
© Фото: Ксения Шабанова
Pavel Semjonovi töö

Ta tunnistas, et piltide loomiseks inspireerivad teda isiklikud läbielamised. Paljud, kes tema maale vaatavad, imestavad, mispärast ta kajastab oma töödes maailma inetust, muresid ja viletsust. Semjonovi sõnul arvavad need inimesed, et kunstnik peab kujutama ainult ilu ja harmooniat.

„Aga seda on ju meie surelikus ilmas nii vähe. Meie ümber toimub väga palju halba. Kui hinges on raske, siis ei pea endale ja vaatajatele valetama ega joonistama mingeid ilupildikesi, lillekesi," leiab ta. Muidugi, jätkab Pavel, lilled on ilusad, aga kui maailm seisab enesehävituse äärel, kui kõik on jalgadelt pea peale pööratud, siis ei tohi sellest vaikida.

Iseenese teadvustamine loomingulise tegevuse kaudu

Kunstniku sõnul leiab ta oma töödes lahenduse teatud probleemile, mis teda sel hetkel vaevab. Esmajoones maalib Pavel iseenda jaoks, kuna see aitab tal iseennast väljendada. Mõnikord annab saatus kunstnikule võimaluse tuua oma tööd avalikkuse hindava pilgu ette ja ta loodab siiralt, et tema isiklik teekond ja elulised järeldused tulevad juhuslikule vaatajale kasuks.

„Meie ajal on moes käia psühholoogi juures, kõnelda talle oma probleemidest. Minu jaoks ongi maalimine omal kombel käik psühholoogi juurde," tunnistab kunstnik. Ta meenutab, et lapsepõlves oli ta enesessetõmbunud poiss, ei tahtnud teistega suhelda ja kõik oma mured ja üleelamised hoidis enda teada. See tulenes mingisugustest sisemistest hirmudest ja nõrkustest. Joonistuste kaudu väljendas ta seda, mida tunneb.

Kunst on Semjonovi jaoks igavene otsing millegi uue leidmiseks ja dialoog iseendaga. Lapsena ta lihtsalt joonistas, Eesti kunstiakadeemias aga koolitati ta nimelt kutseliseks kunstnikuks — õpetati seda, kuidas oma andega elatist teenida ja karjääri teha.

Работа художника Павла Семенова
© Фото: Ксения Шабанова
Pavel Semjonovi töö

Akadeemia päevil pidas tema tuttav väikest poekest, kus üliõpilased müüsid oma töid. Pavelilgi õnnestus müüa paar oma maalitud portreed ja nii pisut raha teenida. Hiljem lammutati akadeemia hoone maha ja kauplus suleti. Aga tema mäletab tänini, millise innuga ta pärast tundi viis sinna just äsja valminud joonistuse. Neist aegadest pajatab Pavel nostalgiaga, ehkki nüüd juba naerab nende päevade ja selle rõõmu üle oma tööde „hõlpsast" müügist.

„Akadeemias taheti mind asetada professionaalsuse rööbastele, mina aga ajasin kõigiti sõrad vastu, kritiseerisin kõiksuguseid kaasaegse kunsti suundumusi. Kusjuures mina ilmselt ei saagi kutseline kunstnik olla, seda oma puude tõttu piiratud võimaluste ega ka isiklike veendumuste ja põhimõtete tõttu," täpsustab ta.

Pavel võib praegugi kaasaegse kunsti eri suundumusi kritiseerida, aga enam mitte nii julmalt. Kunstis huvitab teda üha enam tegelik, sügavaim tõesus ja tõelisus, aga mitte lihtsalt töö ja joonistus kui selline.

Vaba kunstnik, mitte tootmistöötaja

Pavel ei pea ennast kutseliseks kunstnikuks, ta ütleb, et professionaal teeb oma tööd igal juhul, igasugustes tingimustes, garanteerib tööülesande täitmise. Semjonov ei suuda töötada tellimuse peale, tema jaoks on oluline isiklik suhe oma tööga. Ta ei pea vajalikuks teha midagi garanteeritult, ei soovi osaleda „selles tootmisharus".

„Ma armastan improvisatsiooni, aga mitte seda, kui kõik kulgeb ettekavandatud marsruuti pidi. Sellistel puhudel hakkab mul igav. Minu jaoks on tähtis teose maalimise protsess ise ja mitte lõpptulemus," nentis ta.

Работа художника Павла Семенова
© Фото: Ксения Шабанова
Pavel Semjonovi töö

On olnud Paveli elus sellinegi seik, et ta otsustas piiratud võimalustega inimestele mõeldud tööle minna. Asus tööle puidutööstuse ettevõttes. Tal oli huvitav teada saada, kuidas puitu töödelda. Semjonov valmistas puidust pannilabidaid. Aga tootmistööl ei suutnud ta vastu pidada kauem kui kolm nädalat, kuna mõistis, et tema asi on siiski joonistada.

Kunstniku sõnade kohaselt nõuab tootmistöö kiirust, aga mitte mõtestamist ega võimalust iga käsilolevat tööd läbi tunnetada. Ta üritas valmistada iga labidakese selliseks, mida ta ise tahaks kasutada või lähedasele, armsale inimesele kinkida. Tootmistööl aga nõutakse ju tootlikkust.

Tähtis on olla inimene, vaatamata kõigele

Kunstnik ei müü oma töid, kuna tema jaoks on need meenutused olnust, lootusest, katsumusest, ärevusest, eksimusest, ja nendega on raske hüvasti jätta. Pavel ei taha kaasaegseid kunstnikke kritiseerida, kuid leiab, et paraku on mõned neist seadnud sihiks vaid karjääri rajamise.

„Oli periood, mil ma kippusin inimesi kritiseerima, ajuti isegi väga julmalt. Hiljem aga taipasin, et selles ei ole midagi head, mina sellest paremaks ei saa ning teistele vist ka kasu ei too. Püüan kõigisse inimestesse suhtuda heatahtlikult. Tõsi, päris alati see ei õnnestu, aga ma töötan selle kallal," lausus kunstnik.

Kõige tähtsam siin elus, leiab ta, on — jääda inimeseks, olenemata elukutsest või staatusest. Inimene on tema sõnul selleks väärtuseks, mille tähendus aja edenedes, paraku, paratamatult kaduma kipub. „Kes otsib, see leiab, ja kes koputab, sellele tehakse lahti…" lausub ta meie vestluse lõpetuseks.

Tagid:
tserebraalne lastehalvatus, kunstnik, kunst, Pavel Semjonov, Eesti

Peamised teemad