02:10 21. Jaanuar 2017
Tallinn+ 1°C
Kuula otse
Olümpiavõitja Svetlana Žurova (Venemaa) .

Svetlana Žurova: ajaloos on meldooniumiga seotud palju kummalisi kokkusattumusi

© Sputnik / Владимир Федоренко
Sport
lühendatud link
77 0 0

Olümpiavõitja Svetlana Žurova (Venemaa) arvab, et sportlased peaksid ise olema hoolsamad ja usaldama ainult koondise arste. Ta leiab, et sportlased lihtsalt ei teadnud, kui kaua meldooniumi organismist väljumiseks aega kulub.

ТАLLINN, 15. märts — Sputnik. Sputniku korrespondent Regina Hohlova vestles olümpavõitja, Venemaa teenelise meistersportlase Svetlana Žurovaga.

— Kommenteerides tuure koguvat skandaali meldooniumiga teatas Vene Föderatsiooni spordiminister Vitali Mutko, et riik ei saa vastutada kõikide dopingu kasutamise juhtude eest. Arusaadav, et Venemaal on kümneid tuhandeid sportlasi, kuid neid, keda sihipäraselt valmistatakse ette rahvusvahelisteks võistlusteks, ei ole selles suures hulgas ju nii tohutult palju. Kas tõesti ei suudeta just neid atleete rangemalt kontrollida?

— Meil endil ei ole õigust sportlastele dopingukontrolli teha — võtta proov ja vaadata, kas organismis leidub keelatud aineid või mitte. Enne olümpiamängudele teelesättimist ei saa Vitali Mutko lihtsalt öelda: nii, poisid, andke nüüd oma analüüsid ja vaatame, mis meil seal proovides on. See oleks kõige jämedam reeeglite rikkumine. Dopinguproove tohib võtta ainult WADA. Nii et jälgida, mida sportlane hommikul sõi või mida apteegist ostis, on tegelikult võimatu. Rikkumistest saame teada alles pärast WADA testitulemuste avaldamist.

Sportlased ise peavad olema hoolsamad. Tuleb tarvitada ainult läbikontrollitud asju. Isegi kui koondisekaaslane on kiitnud, et leidis uue imeravimi, mis väljub organismist lühikese aja jooksul, siis nüüd, arvestades dopingukontrolli uusi tehnoloogiaid, tohib usaldada ainult koondise arsti. Ma võin meenutada mitukümmend juhtumit, kui sportlane ostis apteegist toidulisandi, mis sisaldas mõnda keelatud koostisainet, kuigi toote tutvustuses ei olnud sellest sõnagi.

Koondise arstide käsutuses on üksnes kindla kontrolli läbinud bioaktiivsed toidulisandid, mis enne sportlastele väljakirjutamist saavad laboratoorselt testitud. Paljude spordikoondiste puhul on bioaktiivsete toidulisandite tarnijad kohustatud sertifitseerimisdokumentidega kinnitama, et nende sportlastele pakutavad tooted ei sisalda keelatud koostisaineid. Keelatud ainete suhtes positiivseks osutuva proovi korral võib tootja vastu alustada kohtuasja.

— Kui kaua aega tagasi sai teile teatavaks meldooniumi lülitamine WADA poolt keelatud ainete nimekirja?

— See sai teatavaks juba möödunud aasta novembris. Asjatundjate hulgas oli see otsus laialdaseks arutlusteemaks, kõik olid üllatunud, kuid mõisteti, et reeglid on täitmiseks ja neist pole pääsu. Vene Föderatsiooni spordiministeeriumis oldi minu arvates veendunud, et sportlased on teadlikud inimesed ja lõpetavad viivitamatult selle preparaadi tarvitamise. Võimalik, et Maria Šarapovat ei hoiatatud selletõttu, et ta elab välismaal.

— Üsna imelik, et preparaat keelustati küll 2016. aasta 1. jaanuarist, kuid et kümned sportlased on selle kasutamisega vahele jäänud, sai teatavaks alles märtsis. Kaasaegne tehnoloogia võimaldab saada dopinguproovi tulemusi väga operatiivselt. Miks me ei kuulnud nende sportlaste nimesid, kelle verest leiti meldooniumi, juba 2. jaanuaril? Misjaoks oli vaja mitu kuud oodata ja esitada siis avalikkusele „suur saak"?

— See on tõesti kummaline olukord. Seitsmendal märtsil näidati ekraanil kolmandat osa filmist, mis käsitleb dopingut vene spordis ja seal räägiti üksikasjalikult ka mildronaadist. Pärast seda, hakkasid iga päev kõlama nimed, alates Šarapovast. Kuidas küll jätta need sündmused seostamata ja mitte näha siin pahatahtlikku tagamõtet? Kuigi WADA võib jäädagi rääkima asjaolude ühtelangemisest, on see minu pilgu läbi kummaline kokkusattumus.

Paljud arstid on imestunud, et mildronaat nimetati dopinguks. See polnud ravimina ühelgi juhul keelatud. Vastupidi, seda soovitati tippsportlastele taastumiseks pärast suurt koormust. Välismaal ei ole kunagi tunnistatud meldooniumi piisavalt efektiivseks ega kavatsetud seda müügile võtta. Kui aga nähti, et mitmete Venemaa koondiste liikmed kasutavad seda taastava vahendina, asuti nähtavasti korraldama uuringuid, millest meie ei teadnud, ja avastati, et see aine püsib organismis küllaltki kaua, kuni kuus kuud: need, kes lõpetavad mildronaadi kasutamise novembris, jäävad sellega jaanuaris või veebruaris ikkagi vahele.

Pealegi on see ravim maitse ja lõhnata, seda on kerge märkamatult sportlasele joogi sisse segada. Kui anaboolseid steroide tuleb positiivse dopinguproovi saavutamiseks manustada suurtes kogustes vahetult enne võistlusi, siis meldooniumi puhul pole vahet, kas sa tarvitasid seda eile või kuu aega tagasi.

Isegi kui püüda kättpidi kinni inimene, kes sportlasele preparaati sisse söötis, on võimatu teda selle eest kohtusse tirida ja vastutusele võtta. Mida talle süüks panna? Milline argument tema vastu esitada? See preparaat pole isegi tervisele kahjulik — erinevalt anaboolsetest steroididest. Praktiliselt kõik teised WADA poolt keelatud ainete nimekirja kantud ravimid põhjustavad sportlase tervisele korvamatut kahju. Kuidas sobitub sellesse ritta meldoonium, kui see on tervisele kasulik, isegi kui ravimit annustada suures koguses? Kurikaval ütleb: ma tahtsin poisse aidata — ja pääseb puhta nahaga.

Tähelepanu väärib, et mildronaat on teiste samalaadsete preparaatdega võrreldes odav.

Ringluses palju samalaadseid, küll mitte keemilise koostise, kuid mõju poolest sarnaseid tooteid. Näiteks kuldjuure- või ženšennitinktuur annab veelgi võimsama tulemuse. Ent ehtsat ženšenni osta on kulukas lõbu. Kaugeltki iga sportlane ei saa seda endale lubada. Lülitades meldooniumi keelatud ainete nimekirja, sunnib WADA sportlasi kulutama oma jõuvarude taastamiseks rohkem raha.
Isegi kui nüüd läbi kohtu tõestatakse, et meldoonium keelustati põhjendamatult, jääb kogu maailma spordiavalikkusele mulje, et „küllap selles mingi sodi ikka on".

Välisajakirjanduses ei selgita üldse keegi, mida meldoonium endast kujutab. Tavainimesele kõlab meditsiinilise preparaadi nimetus ehmatavalt, ja kui meedias mainitakse veel ka selle keemilist valemit, hakkab kõigile näima, et see on küll mingi hirmus imelik aine.

— Kui suured on vene kergejõustiklaste väljavaated pääseda Rio de Janeiro olümpiamängudele?

— Kõik oleneb olukorrast tervikuna. Meie kiiruisutajad said Klužnikova kõrvalejäämise peale nii vihaseks, et sõitsid maailmakarika finaalis väga tublisti. Mina kartsin, et sportlased võivad nina norgu lasta. Pole ju meeldiv, kui sinu peale näpuga näidatakse. Kuid nemad, vastupidi, suutsid end hästi kokku võtta.

Kaugeltki iga sportlane ei saa endale advokaati palgata. Maria Šarapoval juba on häid vihjeid ja näpunäiteid selleks, et oma maine eest seista. WADA on tunnistanud, et Rahvusvaheline Tennise Föderatsioon (ITF) ei lülitanud meldooniumi varem oma sportlaste jaoks keelatud ainete nimekirja. Usun, et Marial on sellest osutusest abi.

On absurdne lõpetada sportlaskarjäär meldooniumi-skaandaali tõttu. Kohtuprotsesse on võimalik võita. Sportlased, keda süüdistatakse mildronaadi tarvitamises, on õigustatud nõudma poole aasta pikkust „viivisaega", mille jooksul varem tarvitatud ravimi jäägid organismist lõpulikult väljuvad. Arvestame kuus kuud alates novembrist ja jätame rahule kõik, kelle veres nüüd meldooniumi leiti. Aga kuue kuu pärast ei luba enam mingeid mööndusi. Just nii oleks õiglane toimida. Usun, et sportlased lihtsalt ei teadnud, kui kaua meldooniumi organismist väljumiseks aega kulub.

 

 

Samal teemal

Ivars Kalviņš: mildronaati tuleb soovitada, mitte keelata

Peamised teemad