00:13 21. Oktoober 2019
Kuula otse
  • USD1.1144
  • RUB71.3066
Vabastatud asulate ja talude elanikud võtavad Punaarmee väeosad, sõdurid ja ohvitserid lahkesti vastu

Kuidas eestlased Tallinna natsidest vabastasid

© Sputnik / Всеволод Тарасевич
Ajalugu
lühendatud link
Vaba Eesti suurim tähtpäev: fašistlikest röövvallutajatest vabastamise 75. aastapäev (45)
18803

Ajaloofaktid viitavad sellele, et Eesti ja selle pealinna Tallinna vabastasid saksa okupantidest eestlased ise, kes osalesid suurejoonelises Balti strateegilises operatsioonis.

TALLINN, 22. september — Sputnik, Sergei Varšavtšik. 22. septembril 1944 kell 11.30 sisenesid 8. Eesti Laskurkorpuse võitlejad ja komandörid vaenlase vastupanu murdes esimese Punaarmee üksusena Tallinna. Leitnant Johannes Lumiste ja jefreitor Elmar Nagelman heiskasid punalipu Toompea lossi iidse Pika Hermanni torni.

Keskpäevaks vabastati kesklinn ja õhtuks oli kogu Eesti pealinn lõpuks vaenlasest puhas. Tallinna pealetungioperatsioon, mille Leningradi rinne kindral Leonid Govorovi juhtimisel Balti laevastiku toel läbi viis, oli osa suurejoonelisest Balti strateegilisest operatsioonist.

Леонид Говоров
© Sputnik /
Kindral Leonid Govorov

Kõigepealt Tartu

Pärast Narva vabastamist 1944. aasta juuli lõpus ületasid Leningradi rinde väed Saksa Tannenbergi kaitseliini, mida kaitses Saksa armeegrupi Nord koosseisu kuuluv operatiivgrupp Narva. Peipsi järve ja Soome lahe vahele rajatud Tannenbergi kaitseliin pidi Nõukogude vägede tee Eestisse blokeerima.

Saksa armeegrupi Nord ülem Ferdinand Schörner andis käsu maha lasta iga kaitseliinilt lahkuv sõdur ja ohvitser. Selle kindral ja hilisem feldmarssal oli Wehrmachtis "kuulus" oma alluvate kohtuväliste hukkamiste poolest, kelle sõnad ei läinud kunagi tegudest lahku.

Edasi forsseeriti Emajõgi ja hõivati sillapea selle põhjakaldal. Seejärel tegi Nõukogude väejuhatus pausi, täiendas varusid, tugevdas tankide ja suurtükkidega üksusi, mis pidid vaenlase kaitsest läbi tungima ja reorganiseeris vägesid. Siis oli kord Leningradi rinde käes.

Mõistes, et pealetung Narva rindelõigult tooks kaasa tarbetuid kaotusi ja ajakadu, otsustas Govorov rünnata Lõuna-Eestist kindral Ivan Fedjuninski 2. Löögiarmee vägedega operatiivgrupi Narva taha, pärast selle purustamist pöörata Tallinna peale ja jõuda välja Läänemerele.

© Sputnik / Ян Тихонов
Vabastatud asulate ja talude elanikud võtavad Punaarmee väeosad, sõdurid ja ohvitserid lahkesti vastu

Saksa sõjaväeluure avastas 2. Löögiarmee ümberpaiknemise Narva suunalt Tartu suunale õigel ajal. Armeegrupi Narva peakorter pidas seda pettemanöövriks ja arvas, et tegelikult ründab Punaarmee sama Läti piiril asuva 3. Balti rinde jõududega Valga linna. Seetõttu paigutati just sinna, ohustatud suunale, osa operatiivgrupi Narva vägedest, nõrgestades sellega Tartu lahingupiirkonda, mida peeti Leningradi rindele läbimatuks.

17. septembri hommikul alustas 2. Löögiarmee pealetungi, mis osutus sakslastele tõrjumatuks. Enne pealetungi tehti Saksa vägede positsioonidele võimas, 40-minutiline suurtükituleettevalmistus, kuna Nõukogude väejuhatus oli suurendanud suurtükkide tihedust 230 relvani rindekilomeetri kohta.

Tulemüüri täiendas ründelennuväediviisi löök. Kõik see võimaldas vaenlase suurtükiväe täielikult maha suruda. Esimeses ešelonis edasi liikuv 8. Eesti Laskurkorpus ja 30. Kaardiväe Laskurkorpus ületasid oma suurtükiväetule katte all Emajõe Tartust ida-, mitte põhjapool, nagu natsid eeldasid, ja murdsid mitmes kohas vaenlase kaitsest läbi, liikudes juba esimesel pealetungipäeval 18 kilomeetrit kaitse sügavusse.

Schörner mõistis kohe ohtu Narva operatiivgrupile ja nõudis Wehrmachti ülemjuhatuselt kiiresti luba vägede ümberpaigutamiseks läänepoole. Tavaliselt oli Hitler kategooriliselt igasuguse taganemise vastu, nõudes võitlust iga maatüki eest, kuid seekord andis ta loa taanduda.

Selle tagajärjel murti Tannebergi liin läbi ja Saksa vägede evakueerimine algas mitte ainult kokkupuutejoonelt Punaarmeega, vaid ka Tallinnast, mis asus esialgu tagalas.

19. septembril viis Govorov lahingusse kindral Filip Starikovi 8. armee, mis liikus edasi läänesuunas Tallinna poole ja samal ajal edelasse vastu 2. Löögiarmee vägedele. 20. septembri õhtuks kohtusid Starikovi mehed Fedjuninski omadega, misjärel hakkasid hävitama põgenevat vaenlast.

Mitte lubada Tallinna õhku lasta

Pealetungi tipus oli endiselt kindral Lembit Pärna 8. Eesti Laskurkorpus, mis allutati 8. armeele. Valdav enamus korpuse võitlejatest ja komandöridest oli eestlased, kes poolteise aasta jooksul olid lahingutega tulnud Velikije Lukist kodumaa territooriumini.

Лембит Абрамович Пярн.
© Фото : из личного архива семьи
Kindral Lembit Pärn

Pärn mõistis, et segadusse sattunud vaenlane tuleb rünnata, andmata talle võimalust toibuda, ja ees oli ihaldatud eesmärk - Tallinn. Kindral arutles nii: kui läbimurdega läände viivitada, organiseerivad sakslased Eesti pealinna kindla kaitse, mis tuleb läbi murda raskete lahingutega. Kui eraldada ebapiisavalt jõude idast taanduvate natside hävitamiseks, jääb pealetung Tallinnale tugevasti venima.

Korpus kohtus korduvalt operatiivgrupist Narva eraldunud üksustega, hävitades halastamatult neid, kes alla anda ei tahtnud. Nende seas oli Eesti natsidest koosnev 20. SS-jalaväediviis, mis kandis 20. septembril 1944 toimunud lahingus 8. Eesti Laskurkorpuse allüksustega raskeid kaotusi.

Filmirežissöör Oleg Bessedin
© Sputnik / Глеб Нечволодов

21. septembril algas operatsiooni teine etapp – pealetung Tallinnale ning taganevate Wehrmachti ja SS üksuste hävitamine. Kindla rindejoone puudumise tingimustes moodustas kindral Starikov mitu liikuvat üksust, mis täitsid eelväe rolli. Nende hulka kuulusid suurtükiväedivisjonide, sapööriroodude ja mõnel juhul ka Katjuša patareidega tugevdatud tankipolgud. Nende ülesanne oli jõuda võimalikult kiiresti Tallinna, et mitte lasta natsidel linna õhku lasta.

Üks selline eelüksus moodustati 21. septembril 8. Eesti Laskurkorpuses. See koosnes üksikust tankipolgust "Vaba Eesti", iseliikuvate suurtükkide polgust, kahest laskurpataljonist, kuulipildujaroodust, automaaturite roodust, polgu luurerühmast ja 45 mm tankitõrjesuurtükirühmast. Järgmisel päeval veoautodel Tallinna sisenema pidanud eriüksuse ülemaks määras Pärn polkovnik Vassili Võrgu.

Üksus alustas kiiret liikumist läände. Seejuures anti sõduritele vaenlase eksitamiseks käsk panna pilotkad pähe tagurpidi, punatähega taha, ja pöörduda komandöride poole mitte sõnaga "seltsimees", vaid "härra". Trikk töötas - mõnes kohas pidasid Saksa liikluse reguleerijad konvoisid enda vägedeks.

Салют в честь выхода советских войск на Балтику. Октябрь 1944 года.
© Sputnik / Евгений Копыт
Pidulik saluut, oktoober 1944

Mõningaid relvakokkupõrkeid siiski oli. Koigi küla juures avasid sakslased üksuse pihta suurtükitule, kuid aeti kiiresti laiali ja nad varjusid metsa. Vaskjala küla juures purustasid Võrgu alluvad koos liitunud 152. tankibrigaadi rooduga Saksa pataljoni ja hõivanud Pirita jõe silla ja tungisid Tallinna, edestades veidi 117. laskurkorpuse eelsalka.

22. septembril 1944 tervitas Moskva Tallinna vabastajaid piduliku saluudiga - 24 kogupauguga 324 suurtükist. Lahingud Eesti pinnal jätkusid kuni 26. septembrini, mil vabastati kogu vabariigi territoorium, välja arvatud Moonsundi saared.

Punaarmeed ootas ees Läti vabastamine.

Lugege lisaks:

Teema:
Vaba Eesti suurim tähtpäev: fašistlikest röövvallutajatest vabastamise 75. aastapäev (45)

Samal teemal

Vaba Eesti suurim tähtpäev: fašistlikest röövvallutajatest vabastamise 75. aastapäev
Tagid:
aastapäev, ajalugu, vabastamine, Saksamaa, Eesti, Tallinn, Suur Isamaasõda

Peamised teemad