08:06 18. August 2017
Tallinn+ 16°C
Kuula otse
Foto on illustratiivne

Roman Suštšenko vahistamine: Moskva pole Champs-Élysées

© Flickr / John Christian Fjellestad
Analüütika
lühendatud link
Aleksandr Hrolenko
9672

Teade Ukraina kaitseministeeriumi luurepeavalitsuse polkovnik Roman Suštšenko tabamisest salakuulamistoimingu sooritamiselt Moskvas avalikustati 3. oktoobril. Ukraina võimud nõudsid tema viivitamatut vabastamist.

Aleksandr Hrolenko, RIA "Rossija Segodnja" vaatleja

Ukraina välisministeerium kutsus 6. oktoobril välja Venemaa konsuli ja nõudis selgitust, miks Ukraina diplomaate ei lubatud Moskvas vahistatud Roman Suštšenko juurde. Samal päeval toimus Kiievis Venemaa saatkonnahoone juures Suštšenko toetuseks tagasihoidlik miiting. See annab tunnistust Ukraina võimude äärmisest rahulolematusest.

Ukraina Ülemrada saadikud kutsusid 5. oktoobril EL ja USA-d üles osutama Suštšenko vabastamiseks kaasabi. USA Riigidepartemangu esindaja Mark Toner teatas, et USA jälgib olukorra edasisi arenguid tähelepanelikult. Tuntud Venemaa advokaat Mark Feigin teatas, et Roman Suštšenko oma süüd ei tunnista ja on võitluseks valmis.

Teade Ukraina kaitseministeeriumi luurepeavalitsuse polkovnik Roman Suštšenko tabamisest salakuulamistoimingu sooritamiselt Moskvas avalikustati 3. oktoobril. Ukraina võimud nõudsid tema viivitamatut vabastamist ja Ukraina kaitseministeeriumi luurepeavalitsusest teatati, et vahistatu ei ole nende töötaja.

Ukraina rahvuslik teabeagentuur "Ukrinform" kinnitas, et Roman Suštšenko on agentuuri erikorrespondent ja tegi tema "õigusvastase kinnipidamise" kohta avalduse.

Mida tegi Moskvas Ukraina korrespondent Prantsusmaal?

Külastas sugulasi vastavalt paragrahvile 276

"Ukrinform" teatab, et Roman Suštšenko on seal töötanud alates 2002. aastast ja erikorrespondendina Prantsusmaal alates 2010. aastast. Agentuuri andmetel viibis ta kinnipidamise hetkel puhkusel ja saabus Moskvasse eraviisiliselt. Tema perekond jäi millegipärast Prantsusmaale.

Ukraina Ülemrada saadikud on "kindlalt veendunud", et jälitamine on seotud "professionaalse ajakirjandusliku tegevusega". Kuid akrediteeringu hankimisega Venemaa välisministeeriumist Suštšenko end ei vaevanud. Ta peeti kinni "salakuulamistoimingu sooritamisel", see tähendab, et ta tabati teolt.

Venemaa julgeolekuteenistuse (FSB) andmetel kogus Ukraina kodanik " Venemaa relvajõudude ja rahvuskaardi kohta teadlikult riiklikku saladust kujutavaid andmeid, mille sattumine välismaale võis kahjustada riigi kaitsevõimet".

Algatati kriminaalasi "salakuulamise" paragrahvi alusel. Välismaalaste jaoks on selleks VF kriminaalkoodeksi paragrahv 276, mis sätestab kriminaalvastutuse riigisaladuseks olevate andmete kogumise ja säilitamise eest eesmärgiga edastada need välisriigile. Karistusena näeb säte ette vabadusekaotuse kümnest kahekümne aastani. Eeluurimine käib. Lähimad kaks kuud (kuni 30 novembrini) tuleb ukrainlasel veeta Lefortovo eeluurimisvanglas.

Mis inimene on Roman Suštšenko?

Tankist ja viie publikatsiooni autor

Ütleme otse välja, et "laitmatu ajakirjanik" ei ole oma agentuurile kirjutanud praktiliselt mitte midagi. Kaks kõige värskemat Roman Suštšenko artiklit ilmusid "Ukrinformis" 23. veebruaril ja 14. juulil 2016. aastal.

Võimalik, et Ukraina luure polkovnikule Prantsusmaal see ongi normaalne, kuid selline ükskõiksus torkab kohe silma. Nii nagu ka eluloo ja kontode puudumine sotsiaalvõrgustikes (kui ärikontaktid LinkedInis välja arvata). Ei tohi end niiviisi lõdvaks lasta.

Rahvusliku agentuuri erikorrespondent peab avaldama vähemalt sada artiklit aastas. Uudishimulikud leidsid internetiavarustest kõigest viis Roman Suštšenko allkirjaga teksti: intervjuu Ukraina esindajaga Euroopa Nõukogus Nikolai Totšitskiga, kohtumise konspekt Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Svetlana Aleksijevitšiga, Süüria kontekstis Prantsuse välispoliitika ülevaade, uurimus "Kuidas sundida võimusid läbi viima reforme põllumajandussektoris" ja teade "Kuidas vabanetakse prügist Prantsusmaal" (viimati ajalehes "Pavlogradi Teataja").

Ukraina advokaat Tatjana Montjan kirjutas oma kontol sotsiaalvõrgustikes väga teravmeelselt: "Kas oleks võimalik lugeda ajakirjanik Suštšenko kirjutatud artikleid? Ei leia neid kusagilt. Kui ta on aga tõepoolest Ukraina Kaitseministeeriumi luurepeavalitsuse polkovnik, nagu FSB väidab, siis võib tema "eravisiiti" Moskvasse julgelt pidada nõrgamõistuslikkuse väljenduseks."

Kättesaadav õiend tema eluloo kohta on kasin: Roman Suštšenko on sündinud Nikolajevis, lõpetanud tankivägede insenerikooli ja veidi hiljem T. Ševtšenko nimelise rahvusliku ülikooli juures asuva ajakirjandusinstituudi. Enne "Ukrinformi" töötas Suštšenko mõnda aega kaitseministeeriumis.

Ilmselt saavad hea prantsuse keele oskusega Ukraina tankistid kiiresti rahvusvahelisteks ajakirjanikeks. "Ukrinformi" kutsub kolleege erikorrespondendi vabastamisele üles igati kaasa aitama.

Kuid Venemaa FSB-l on põhjust nimetada Suštšenkot Ukraina sõjaväeluure peavalitsuse kaadritöötajaks

Vaade Prantsusmaalt

Suurem osa Roman Suštšenko Pariisi kolleege ja teda tundvaid inimesi võtavad Läänele tüüpilise, Kiievit toetava hoiaku.

RFI venekeelse toimetus kahtleb paljutähenduslikult: "Kas salakuulaja või pantvang?"

Prantsusmaal valitseva sotsialistliku partei vaateid kajastav ajaleht Le Monde kirjutab Suštšenko vahistamisest mõnitavas toonis. Esimestest ridadest peale esitatakse Ukraina sentimentaalset versiooni: "Venemaa tahab rakendada poliitilisi pantvange oma hübriidagressiooni vankri ette." Kõik Venemaa ametlikud süüdistused toob Le Monde ära rõhutatult jutumärkides.

Sarkozy juhitava vabariikliku partei ajaleht Le Figaro on neutraalsemal positsioonil ja seletab pealkirjas ilma jutumärkideta, kes ja mille eest arreteeritud on. Erapooletult tuuakse ära Venemaa seisukoht. Kuivalt esitatakse teabeagentuuridelt teada olevad faktid.

Agora Vox on ühemõtteliselt Venemaa positsioonil: "Tuleb märkida, et olukord Ukrainas on muutumas üha ohtlikumaks… Ka hiljutine, end ajakirjanikuna esitlenud Ukraina salakuulaja vahistamine Venemaal ei tee olukorda paremaks… Pärast korduvat sissetungimist ÜRO ja OSCE esindustesse Donbassis püüab Ukraina julgeolekuteenistus nüüd oma luuretegevuseks Venemaal jõhkralt kasutada ajakirjaniku kattevarju… Kuidas lood ka poleks, Ukraina on USA-lt üle võtnud mitte ainult need halvad harjumused".

Arvan, et selle spionaažiloo kõige huvitavamad leheküljed on alles kirjutamata.

Mustade mantlite kroonika

Pärast Kiievis 2014. aasta veebruaris toimunud riigipööret on Venemaa vastuluurel tööd kõvasti juurde tulnud. Mõned näited Ukraina suunalt.

8. oktoobril 2015 mõistis Brjanski oblastikohus süüdi Venemaa kodaniku Viktor Šuri ja karistas teda 12-aastase vabadusekaotusega range režiimiga koloonias spionaaži eest Ukraina kasuks. Šur kogus andmeid VF kaitseministeeriumi salastatud objekti kohta, kuid ei jõudnud neid Ukraina riiklikule piirivalveteenistusele edasi anda.

4. detsembril 2015 mõistis Peterburgi Linnakohus süüdi AS " Laevaremondi 51. konstrueerimis-tehnoloogiainstituut" endise töötaja Vladislav Nikolski ja karistas teda 8 aasta vabadusekaotusega Ukraina kasuks salakuulamise ja salakaubaveo eest.

Samuti 2015. aasta detsembris mõistis Moskva oblastikohus Ukraina kodanik Valentin Võgovskile 11 aastat vabadusekaotust range režiimiga koloonias majandus- ja sõjalise spionaaži eest Venemaa lennunduse ja kosmose valdkonnas.

Võgovski kihutas internetis Venemaa kaitsetööstuskompleksi lennunduse ja kosmosetööstusele spetsialiseerunud ettevõtte töötajaid vaevatasu eest koguma ja talle üle andma salastatud andmeid perspektiivsete tootearenduste kohta.

2016. aastal, pärast lahingutegevust Ukraina-Venemaa piiril, likvideerisid FSB töötajad Krimmis tegutsenud Ukraina kaitseministeeriumi luurepeavalitsuse luurevõrgustiku.

Nende ja paljude teiste spioonilugude tagant paistavad spetsialistide arvates saamatult ja kergel käel agente ohverdavate Ameerika eriteenistuste "kõrvad".

Toimetuse seisukoht ei pruugi kokku langeda autori seisukohaga.

Tagid:
arest, luuretegevus, FSB, Roman Suštšenko, Ukraina

Peamised teemad