01:49 30. Mai 2017
Tallinn+ 10°C
Kuula otse
NATO väed on juba Venemaa piiridel

Steinmeier ümiseb Jamaika hällilaulu

© Flickr / Defence Images
Analüütika
lühendatud link
Villem Rooda
11223

NATO väed on juba Venemaa piiridel ja alliansi juhid nimetavad seda läänemaailma "väljakutseks" ja "strateegiliseks konkurentsiks". Agressiivse retoorika ja üksuste paigutamise tõttu on poolte vastasseis muutunud veelgi ohtlikumaks, kui see oli külma sõja ajal.

Tuntud poliitik ümiseb Jamaika hallilaulu. Saksamaa välisminister Frank-Walter Steinmeier nimetas praegust Lääneriikide ja Venemaa vastasseisu veelgi ohtlikumaks võrreldes NATO ja NSV Liidu suhetega külma sõja perioodil. Endise NSV Liidu kaitseministeeriumi Luurepeavalitsuse kõrgem ohvitser-analüütik erus Villem Rooda leiab, et Steinmeieril on olukorda selliselt hinnates täielik õigus. Steinmeier on kogenud poliitik ja teab, mida räägib.

Tipp-poliitikuna ei hakanud Steinmeier öeldut lahti seletama, kõik on niigi selge. Võrreldes olukorraga, mida vanemad inimesed külma sõja aegadest veel mäletavad, on see muutunud veelgi ohtlikumaks.

Kõik varasemad konfliktid, kus teineteise vastu isegi lahingutegevuses osaleti, toimusid kummagi tänase vaenupoole riigipiiridest kaugel: Afganistanis, Vietnamis, Egiptuses, Alžeerias, Angolas jne. Ainus kord, kui konflikt toimus osalise piiri lähedal, oli Kuuba raketikriisi ajal, kui NSV Liit tahtis kolm SS-20 rakettide polku Kuubale paigutada. USA reageeris jõuliselt ja Venemaa pidas mõistlikumaks kavatsusest loobuda.

NSV Liidu territooriumi eraldas tol ajal NATO territooriumist sotsialismileeri riikidest puhvertsoon, kuhu sai suuri sõjajõude ja vaatlus-eelhoiatussüsteeme paigutada.

Praegu on NATO-l Venemaaga pikk ühine maismaapiir ja NATO suurendab Venemaa ründeohu kuulutamise saatel oma väeüksuste paigutamisega Venemaa piiride lähedusse üha oma sõjalist kohaolekut.

Viimastest relvakonfliktidest on vaid Süüria konflikt Venemaast kaugel, ülejäänud konfliktipiirkonnad: Gruusia ja Ukraina otse Venemaa piiridel. Seega on praegune olukord palju ohtlikum ja nõuab tõsist tähelepanu. Seega Steinmeieril oli selliseks avalduseks igati põhjust.

Kui hävituslennuki piloodil närvid üles ütlevad

Sõda ei soovi ei NATO ega Venemaa. Kuid ometi ei taheta sellele vastavalt käituda ja mängitakse muudkui ohtlikke mänge. Viimane intsident leidis aset Süüria — Türgi õhupiiril, kus Türgi õhujõudude hävitaja tulistas alla Venemaa Su-24 ründepommitaja. Nüüdseks on juba ka teada, et isegi kahtlustatud õhuväebaasi ülem ei andnud käsku seda lennukit alla tulistada.

Türgi tavatses oma hävitajad õhku tõsta iga kord, kui Venemaa lennuk lähenes Türgi õhupiirile ja süüdistas Venemaad pidevalt oma õhupiiri rikkumises. Pole siis ime, et lõpuks kahel Türgi hävituslenduril närv üles ütles ja nad lasid Venemaa lennuki alla selleks käsku saamata.

Praeguses ülesköetud õhkkonnas ei takista miski sellise olukorra tekkimist Venemaa-NATO õhupiiril. Seda võib põhjustada nii kõrvuti lendamine, inimlik eksitus tahtmatu piiriületuse korral või õpperaketi laskmine.

Lahingulennuki piloodid on saanud põhjaliku väljaõppe, kuid argessiivne sõjapropaganda võib neile sellises olukorras traagilise vingerpussi märgida. Riigipead ja valitusjuhid on samuti tasakaalukad inimesed, kes kindlasti ei hau sõja vallapäästmise plaane.

Vaatamata sellele kipub enamik Lääne meediaväljaandeid panema kogu vastutuse praeguse pineva rahvusvahelise olukorra eest vaid Venemaale. Kui selline vastasseis jääb kestma pikaks ajaks, võib ükskõik kumb osapooltest sattuda olukorda, kus ta on sunnitud reageerima sündmuste ahelreaktsioonile.

Sellised olukordi hakkab tekkima üha sagedamini, kui pooled omavahel ei suhtle. Selline omavaheline suhtlus, kui raske see ka ei tunduks, probleemide arutamine, lahenduste otsimine ei ole mingil juhul alistumine ega oma põhimõtetest loobumine.

Praegune tendents, kus Venemaast luuakse maailma ohustava ja kallaletungihimulise superagressori kuju, kes on süüdi kõikides konfliktides ja kellega ei ole võimalik milleski kokku leppida, on ohtlik. Põhjendatud etteheited tuleb esitada, kuid kriitika peab olema objektiivne.

Sõjaline konflikt kasvab paratamatult üle tuumasõjaks

Venemaa süüdistamine kavatsuses rünnata Balti riike ületab igasuguse sündsuse piirid. Suurem osa elanikkonnast selliste kavatsuste olemasolusse ei usu ja tundub, et üha vähem usuvad seda ka süüdistajad ise. Kui NATO tahtis paigutada Balti riikidesse oma täiendavad jõud, oleks võinud seda õigustada teisiti. Balti riigid kuuluvad NATO-sse ja vajaduse korral NATO lisajõudude järele poleks vaja olnud seda põhjendada Venemaa ohuga. Piisanuks vajaduse manifesteerimist ja kaasnevate probleemide analüüsist.

Praeguseks on kõige põhjendusena Vene ohu hüsteerilise reklaam loonud olukorra, kus juurde toodavad pataljonid tegelikku jõudude vahekorda ei muuda, kuid üldine julgeolekuolukord on muutunud palju ohtlikumaks. Meedia on täis teateid Venemaa õppustest NATO-vastase tuumasõja harjutamiseks.

Venemaa ja NATO vaheline relvakonflikt saabki paratamatult olla vaid tuumasõda ja ei midagi muud. Sellepärast kumbki pool seda ei soovigi. Relvajõud aga peavad selleks valmis olema ja Venemaa relvajõud on sellises valmisolekus kogu aeg. See on valmisolek konfliktiks, mitte selleks valmistumine. Ei tasu luua illusioone, et NATO ja Venemaa vaheline relvastatud kokkupõrge ei muutuks tuumasõjaks.

Ka piiratud tuumasõda on täielik absurd. Tuumarelv on liiga suure purustusjõuga, et "piiratud löökidega" mängida. Kui sõdival ja allajäämise ohus poolel viimases hädas enam muud valikut pole, ei jäta ta seda võimalust kasutamata.

Tuumariikide kokkupõrke korral võivad tuumarelvad vaikida vaid siis, kui poolte tavarelvastus kokkupõrke hetkel on enam vähem võrdne ja heitlused tasavägised ning kumbagi poolt ei ähvarda kaotus. Kaotusseisu jääja on kindlasti esimene, kes tuumanuppu vajutab.

Lihtsamalt seletades, kui Peterburgi peale liiguvad "Abrams" tankid, on Venemaa kindralil sellele vastu panna vaid oma T-72 tankid, mida tema käsutuses saab ilmselt olema vähem, kui vastaspoolel, kasvõi sel lihtsal põhjusel, et Venemaal on tanke vähem kui NATO-l.

Kuid mainitud hüpoteetilise Venemaa kindrali käsutuses on ka tuumalaenguga "Totškad" ja "Iskanderid". Ja kui tal pole pealetungiva vastase rünnaku tõrjumiseks muud võimalust, siis ei hakka mõtlema kellegi poolt kunagi kellelegi antud lubadusele neid mitte kasutada.

Venemaal on põhjust NATO-t karta

USA sõjaline eelarve ületab kordades Venemaa sõjalise eelarve, rääkimata NATO bloki riikide kaitse-eelarvetest kokku. NATO riikide kaitse-eelarvete summa ületab Venemaa vastava näitaja pea kümnekordselt. Sama on seis ka sisemajanduse koguproduktiga. Võrreldamatud on väeliikide suurused ja tehniline varustatus. Vaatamata sellele praegune jõudude vahekord NATO-t ei rahulda.

2024. aastaks tahetakse saavutada jõudude vahekord 1:9 kuni 1:14 sõltuvalt relvaliigist. Kõik need kummalised "kaitseplaanid" ei arvesta ilmselt sugugi selle tõsiasjaga, et 140 miljoni elanikuga kuuendikul maismaast laiuv riik ei saa olla 500 miljonilise elanikkonnaga Euroopa Liidu ja 350 miljoniga USA-Kanada vallutaja. Vastupidine on aga täiesti mõeldav.

Jutt heast NATO-st, kes ainult kaitseb ega ründa kunagi, meenutab pigem boamao puuris oleva küüliku lohutamist, et ega ta kallale tule, sest tal on praegu kõht täis ning ei kujuta sellepärast mingit ohtu.

Seda tasuks küsida Husseinilt, Kaddafilt, mulla Omarilt ja teistelt liidritelt, kellest said mingil hetkel demokraatia "vaenlased", kuid nüüdseks on nad juba hukatud. Ja kes keda nendes tingimustes siis õigupoolest kartma peaks? Mis on Venemaal sellises olukorras ja vaenu jätkudes muud teha, kui varjuda oma tuumajõude kilbi taha.

Saatuse iroonia seisneb, muide, selles, et põhimõte "tuumarelv tagab rahu maailmas" sai alguse ameeriklaste John Nashi ja Thomas Shellingi mängu- ja konfliktiteooriast.

Mõnevõrra hiljem läksid sellelt pinnalt käibesse sellised sõjandusterminid nagu "vastastikune garanteeritud hävitamine", samuti "tuumaheidutus". See on strateegias oluline punkt: teades, et vastulöök on vältimatu, läheb agressor vaevalt konflikti peale välja. Nii muutuski tuumarelv rahu garantiiks. Ja paistab et ta jääb selleks ka tänapäeval.

Venemaal on omajagu siseprobleeme. Paljude nende lahendamisega tegeldakse ja mõnede lahendamine seisab alles ees.

Venemaa tegevust rahvusvahelisel areenil ei saa alati heaks kiita, kuid sellist kriitikatulva, mille tunnistajaks me praegu oleme, ei ole ta ka mingil juhul ära teeninud. Moskva ei saa olla kõikide maailma hädade, konfliktide ja vägivalla põhjustaja ega kogu kurja juur. Venemaa on loomulikult huvitatud oma mõju suurenemisest maailmas, kuid tal ei ole ebaratsionaalseid agressiivseid ambitsioone. Selleks, et naftat eksportida, ei ole vaja Rotterdami okupeerida, piisab, kui seal õliesindajaid pidada.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
tuumasõda, NATO, Frank-Walter Steinmeier, Venemaa

Peamised teemad