07:43 28. Mai 2017
Tallinn+ 9°C
Kuula otse
Euroopa Parlamendi Eesti saadik Yana Toom

Toom: Euroopal on aeg Süüria küsimuses iseseisvuda

© Flickr / euranet_plus
Analüütika
lühendatud link
Meedialahingud (87)
4631

Euroopa Parlamendi Eesti saadik Yana Toom külastab jõulupuhkuse ajal Süüriat. Tema eelmisele visiidile sellesse riiki sai osaks suure kriitikalaine Eesti poliitiliselt eliidilt.

TALLINN, 28. detsember — Sputnik. Kommenteerides ERR ajakirjanikule oma seisukohta seoses Süüria konfliktiga, märkis Toom oma Facebooki-lehel, et olukorra Süürias määravad Venemaa ja USA. Euroopal aga on Süüria küsimuses eurosaadiku hinnangul aeg leida iseseisev arvamus ja „lõpetada pimesi kaasamängimine" praeguse USA administratsiooniga.

Yana Toom, Eesti saadik Euroopa Parlamendis:

Esimene ja peamine: selle konflikti valgustamisel ei ole olemas objektiivseid allikaid. Absoluutselt kõik, ilma eranditeta, kes edastavad infot sündmustest Aleppos, järgivad kellegi huvisid, mis tugevalt raskendab adekvaatse pildi saamist. Nii meedia kui poliitikud opereerivad suurema veenvuse saavutamiseks faktide asemel emotsioonidega, mis justkui vabastab vajadusest kontrollida informatsiooni usaldatavust: valab pisaraid=räägib tõtt. 

Viimatine näide — Aleppo linnapea esinemine EL-i liikmete riigijuhtide ees, kus ta kirjeldas olukorda linnas. Nimelt sellele kõnele viitas Postimehe intervjuus Jüri Ratas, öeldes, et kohtumisel osalejad „mõistsid üksmeelselt hukka Assadi režiimi ja tema liitlaste, eelkõige Venemaa ja Iraani, poolt korraldatud veresauna."

Tõendid opositsiooni sõjakuritegude kohta Süüria Aleppos avalikustatakse
© Sputnik / Михаил Алаеддин

Aga vaadakem otsa faktidele. Esiteks, väljend „Aleppo linnapea" viib segadusse. Brita Haji Hasani ei ole kunagi sellesse ametisse valitud. Ta määrati mässuliste poolt ja mitte linnapeaks, vaid Aleppo idarajoonide nõukogu esimeheks. Käesolevaks hetkeks on ta selles ametis olnud aasta jagu. Mis tähendab vähemalt kahte asja: ta ei esinda linna kui sellist (sest Ida-Aleppo kõrval on ka Lääne-Aleppo, mis on samuti varemeis), ja ta ei ole objektiivne (kuna kuulub niinimetatud mõõdukasse opositsiooni, mis on kuuendat aastat Assadi režiimiga sõjajalal). Kõige krooniks — ma ei tea, kas sellest üldse kohtumisel räägiti?— ta ei ole alates septembrist linnas viibinud. 

Teiseks, Süürias käib kodusõda. Ja Aleppo on olnud selle vastasseisu keskus neli ja pool aastat. Venemaa sekkumine Süüria sündmustesse dateerub septembriga 2015. Kas tõesti kuni selle ajani ei olnud Euroopa Liidul põhjust sedavõrd üksmeelseks hukkamõistuks? Arvud (sõltumatu inimõiguste organisatsiooni Syrian observatory for human rights andmetel) kõnelevad vastupidisest: kui 2013. aastal hukkus Süürias 73 000 tsiviilelanikku, siis 2014-ndal juba 76 000. Tänavu — 46 000. Jah, see on õudne. Jah, iga inimelu on püha. Aga ikkagi: 76 000 ja 46 000. Milles siis asi?

Aga selles, et EL on poole valinud. Võõras kodusõjas. Me ei saa aru. Ja pole aega — või on hirmus — mõeldagi sellest, et kui juba kuskil kodusõda käib, siis kahtlemata rõõmustatakse kummalgi pool rindejoont iga vaenlaselt võetud elu üle. Ja sellises olukorras kinnitada, et ühelt poolt sõditakse inimeste nimel, aga teiselt — inimeste vastu, on vähemalt rumal.

Kodusõjas ei ole karvaseid ja siledaid, ja neil, kelle me oleme endile liitlasteks valinud, on samuti käed verised. Kuid jätame kõrvale moraalse aspekti ja mõtleme, kas tegime ikka targa valiku? Kardan, et mitte. Nädalapäevad tagasi tunnistas John Kerry The Boston Globe´i intervjuus, et kokkulepe Venemaaga Süüria küsimuses kukkus läbi „ameeriklaste osapoole suure siseriikliku vastuseisu tõttu" ja selle läbikukkumisest pärast tunneb ta „sügavat frustratsiooni," kuna on veendunud, et oleks vaid leping jõustunud, siis oleks olukord Aleppos täiesti teine.

Mis aga puudutab inimõiguste organisatsiooni süüdistusi Assadi ja Venemaa aadressil, siis mõistagi tasub neisse suhtuda täie tõsidusega. Kuid mitte sugugi vähem tõsine tundub mulle see, et eesti meedias ei leidu kasvõi kõige vähimaidki vihjeid sellele, et sääraseid kuritegusid, nagu väidetakse, sooritatakse ka vastaspoolel, kelle ridades sõdib näiteks an-Nusra Rinne, keda päris hiljuti (enne Kerry kirjeldatud läbirääkimisi) pidasid EL ja USA millegipärast mõõdukaks opositsiooniks.

Kas EL reageeris konfliktile adekvaatselt? Vaat siin jään ma hätta, sest et… kas ta üldse reageeris? Sanktsioonid Venemaa vastu, mäletan, on seotud Ukraina sündmustega; mis puutub hukkamõistu resolutsiooni, siis — lubage kahelda, et nende abil võib sõjategevuse käiku mõjutada. Tõsi, 2011. aastal kehtestas EL sanktsioonid Assadi režiimi vastu, kuid — nagu sanktsioonide puhul tavaliselt — nendega me karistame sedasama tsiviilelanikkonda, keda kõrgetelt tribüünidelt nii valjuhäälselt kaitseme. Sest lisaks valitsusvägedele ja Vene sõjaväelastele elab Assadi poolt kontrollitud territooriumil, näiteks, 80% riigisiseselt ümberasustatud isikutest.

Kui aga vaadata olukorda tervikuna, siis olukorra Süürias määravad Venemaa ja USA.

Ja ma arvan, et Euroopal on aeg iseseisvuda ja lõpetada pimesi kaasamängimine nendele, kelle tänane ülesanne on — minimeerida Trumpi võimalusi neil viimastel Barack Obama nädalatel presidendina.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Teema:
Meedialahingud (87)

Samal teemal

Yana Toom sõitis jõuluvaheajal Süüriasse
Tagid:
objektiivsus, seisukoht, meedia, Euroopa Parlament, Yana Toom, Euroopa, USA, Venemaa, Süüria

Peamised teemad