12:59 23. August 2017
Tallinn+ 14°C
Kuula otse
Nõukogude tuumaraketibaas Dvinaa R12, kümnekorruseline maaalune rajatis on ehitatud väga tugevast betoonis

Andke lõhkepea - selle kandjaid leidub Lätis küllaga

Sputnik / Roberts Vīcups
Analüütika
lühendatud link
6423

Ajalooline hetk: Lätis hakati lammutama viimast nõukogude raketibaasi, suur rõõm – igatahes, kuid ka äng poeb hinge - kõike seda tulnuks teha teisiti, hoopis teisiti

TALLINN, 13. veebruar — Sputnik. Läti on saavutanud suurt edu. Kuid ka väike okas jääb. Ehitusväed läksid lõpuks rünnakule riigi viimase mahajäetud nõukogudeaegse raketibaasi vastu. Seda piirati kaua, loodeti välja kurnata. Selle tagajärjel muutub lõhkepeade, mida seal enam ammu pole, viimane kanderajatis nüüd kvaliteetseks killustikuks. Nelja süvendi ja maa-aluse punkri demonteerimiseks kulub pea 200 tuhat eurot. Räägitakse, et sealne betoon on hoopis teine tera, kui praegune. Ega nõukaaegse lammutamine pole uue ehitamine — selleks on nutti ja käteosavust vaja, kirjutab Sputniku raadio.

Rõõmu sellest, et esimese maailma külma sõja rudiment saab killustikuks, varjutas pisuke kurbus. Seda Waterlood oleks saanud hoopis paremini välja mängida. Oleks võinud piduliku marsi ja laulu saatel baasi territooriumile marssida, kuhja otsa lahingulipud heisata, rivikorras raketišahti kolm peotäit mulda visata ja sel viisil koletu minevikuga lõplikult jumalaga jätta. Või siis vähemalt Lääne meedia esindajatele vägeva pidulaua katta, demonstreerides sellega kokkutulnutele, millised korrapärase kujuga sügavad ja haavad on viimane okupatsioon Läti pinnale jätnud.

Nüüd aga teatati vaid mokaotsast ja kogu lugu. Kusagilt looduskaitsealusest laanest okastraataia tagant kostis vaid ehitusteemalisi hõikeid, mis mattusid ehitusmasinate mürasse. Eemalt polnud isegi näha ega aru saada, mis toimub. Vastutustundetu internet pistis kohe üürgama, et šahtid aetakse lihtsalt täis ja raha pannakse taskusse. Võrgustikes kembeldi mõnda aega selle üle, kes ausamad on, sõimeldi veidi kiretult ja siis jäi vaikseks sealgi.

Meie, patrioodid, jäime aga kurvaks. Alguses ei saanud arugi, miks, mis lahti? Siis aga jõudis pärale — Lätis on nüüd Ameerika sõdurid, Ameerika tankid, ehitame piiritara, kuid ärevus hingest ei kao. Ei suuda me kuidagi rahuneda, miks küll ometi? Aga sellepärast, et meelerahu võib meile anda vaid… strateegiline tuumarelv.

Jah, sellest ei ole siiamaani keegi veel iitsatanud. Kes oleks, ütleme, kolmekümmend aastat tagasi öelnud, et Lätis saavad kunagi olema liivakarva tankid? Selle kohta oleks oimukohal näppu keerutatud. Selge see, et kaitsevõimet on vaja tugevdada. Siia tuleb sõdureid juurde tuua, seal tank maasse kaevata, sinna suurtükk puu külge siduda. Siis võiks juba ka hävituslennukitele mõtlema hakata, siis pommitajatele. No ja lõpuks siis ka… oh…

Siis oleks tõesti ka meie süda rahul. Siis oleks need baasid koos oma šahtidega marjaks ära kulunud. Kujutlege vaid, venelased ehitasid need kunagi oma kätega, meie aga paneme sinna oma lõhkepead ja sihitame need Kremlile. Vot milline saatuse iroonia oleks see olnud!

Kuid esialgu on sinnamaani veel pikk maa minna. Ja kui nüüd veel ka šahtid kinni aetakse, saab see tee olema veelgi pikem. Sellest siis ka see äng hinges. Samas, optimistid on veendunud: oleks vaid rakett, küll me selle, kuhu ta panna ja mida temaga teha, juba välja mõtleme. Andke kasvõi üksainus, mõni lattu vedelema jäänud lõhkepea, me hakkame seda kätel kandma! Andke meile rakett, küll me sellele kandjad leiame.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
killustik, raketibaas, lammutamine, nõukogudeaegne, Läti

Peamised teemad