04:37 14. Detsember 2019
Kuula otse
  • USD1.1174
  • RUB69.9930
Porošenko palub jälle abi

Sanktsioonid, passid ja krooniline ignoreerimine

© AFP 2019 / GENYA SAVILOV
Analüütika
lühendatud link
145130

Rahvusvahelise õiguse vaatevinklist on Venemaa seisukoht kõigutamatu ning Minski lepete vaatevinklist ta vaid soodustab nende täitmist

Rostislav Ištšenko, meediaagentuuri Rossija Segodnja vaatleja

Ukraina president Petro Porošenko, olles naasnud läbikukkunud visiidilt Müncheni julgeolekukonverentsile, kohtus teisipäeval Kiievis EL-i humanitaarabi ja kriisiolukordade juhtimise voliniku Christos Stylianidesega.

Kas soovides siluda ebameeldivat muljet Ukraina täielikust ignoreerimisest Münchenis või lihtsalt inertsist, kuid humanitaarabi ja kriisipiirkondade elanike inimõiguste tagamise eest vastutava Euroopa ametnikuga kõneles Porošenko Venemaa-vastaste sanktsioonide tugevdamisest. Oma seisukohta põhjendas ta sellega, et Donetski RV ja Luganski RV dokumente õiguspäraseks tunnistades on Moskva, näete, jämedalt rikkunud Minski kokkuleppeid.

Ausalt öeldes kahtlen küll, et Kiievis usutakse võimalust Venemaad sanktsioonidega tugevamalt survestada. Täpselt samaviisi kui et vaevalt küll Kiievi võimud enam usuvad Euroopa investeeringute saabumiste ja Ukraina rahastamiste IMF-i poolt. On ju lihtsalt vaja rahvale kasvõi mingisugustki „helget tulevikku" tõotada.

Ning läbirääkimistelgi tuleb lisaks tervitustele ja hüvastijättudele millestki ometi rääkida. Aga millest veel, kui mitte sanktsioonidest ja rahast võib Ukraina esindaja kõnelda? Müüa pole midagi. Osta pole millegi eest. Euroopa Liitu ja NATO-sse ei võeta. Viisavabadust ei anta. Aga sanktsioonid, isegi kui neid ei karmistata, on siiski tegelikult olemas. Ja ka IMF, isegi kui ta raha anna, siis päris lõplikult ka ei keeldu — peab läbirääkimisi.

Sanktsioonid — läbipõrunud teema

Isegi kui oletada, et Venemaa võiks seal midagi valesti teha, ei põleks EL ja USA ilmselgelt soovist uusi sanktsioone kehtestada.

Sest, esiteks, ei ole neil sanktsioonide karmistamiseks vaja mingeid uusi ettekäändeid, neid võib lõputult karmistada ainuüksi Krimmi tõttu.

Kuid on ka teine asjaolu. Ühendriigid ja Euroopa Liit rakendavad piirangumehhanisme alati teatud kindlas järgnevuses. Sanktsioonide eeesmärk on destabiliserida sihtriigi enese majanduslikku olukorda, et kas sundida tema juhtkonda Lääne ees kapituleeruma või luua tingimused sekkumaks riigisisesesse võimupöördesse.

Kui saab selgeks, et seatud eesmärgid on saavutamatud, hakkab Lääs otsima võimalusi sanktsioonide tagasitõmbamiseks. Nii juhtus Iraaniga, nii toimus Hiinaga.

Seesama toimub praegu Venemaa-vastaste sanktsioonidega. Nii Washingtonis kui Brüsselis saadakse kenasti aru, et Venemaa majanduse, rahanduse ja sotsiaalvaldkonna destabiliseerimise asemel on sanktsioonid toonud kaasa Vene ühiskonna tugeva konsolideerumise ja kiirendatud korras lõputegemise finantsmajanduslikule sõltuvusele lääneriikidest. Nüüd seisab Lääs silmitsi ülesandega mitte sanktsioone tugevdada, vaid sanktsioonide režiim lõpetada, seejuures oma nägu säilitades. Lääs oli liialt enesekindel ja nõudis sanktsioone kehtestades Moskvalt liiga palju (kaasa arvatud Krimmi tagastamine Ukrainale). Kui nüüd sanktsioonid tühistada, saamata midagi vastutasuks, on kogu maailmale selge, et Lääs on geopoliitilise vastasseisu Venemaale kaotanud.

Teisest küljest, kui liiga kaua venitada, võib kaela saada veelgi keerulisema olukorra: paljugi, millise käigu võib Venemaa veel teha sundimaks Ukrainat Donbassis rahu kehtestama.

Nii püüavadki EL ja USA laveerida, teineteist endast ette lubades. Sest kui esimesena tühistab sanktsioonid EL, siis võidakse Washingtonis öelda, et kui juba liitlased on reetnud demokraatia, siis mispärast peab USA üksinda kannatama.

Kui aga USA esimesena sanktsioonid tühistab, siis võib EL osutada vaba maailma liidri eeskujule. Niisiis näib, et sanktsioonide paigaljooks jääb veel mõnda aega kestma.

Mida tähendab Donetski ja Luganski RV-de dokumentide Venemaa-poolne tunnustamine

Kokkuvõttes oli Porošenko-poolne põhjendus uute sanktsioonide vajalikkusest äärmiselt nõrk ja vähemalt vaieldav. Esiteks, osundus Miski kokkulepetele ei toimi. Neis lepetes ei ole põhimõtteliselt mitte midagi öeldud Donetski RV/Luganski RV mistahes dokumentide kohta, nii et ses suhtes on Venemaal vabad käed — otsest keeldu neid passe aktsepteerida lepetes ei sisaldu. Teiseks, Venemaa on Minski kokkulepete täitmise garandiks. Kui Donetski RV/Luganski RV dokumentide tunnistamine Venemaa garandikohustuste täitmist kuidagiviisi mõjutabki, siis ainult positiivselt. Äärmisel juhul suurenevad võimalused Donetski ja Luganski RV-de püsielanikkonna arvelevõtmiseks ja nende elanike liikumiste kontrollimiseks.

Kolmandaks, Venemaa on antud dokumente juba niigi de facto tunnistanud. Donetski RV/Luganski RV ja elanikud, kelle Ukraina passid olid lahingutegevuse käigus kaotsi läinud, pääsesid nende dokumentide alusel üle riigipiiri. Kooli lõpetanud lastel oli võimalik nende vabariikide dokumentide alusel astuda vene kõrgkoolidesse. Donetski RV ja Luganski RV on iseseisvalt korraldanud sündide, surmade ja abielude registreerimise (Ukraina on nende funktsioonide täitmisest kõrvale hoidunud).

Kuivõrd Ukraina ei ole Donetski RV/Luganski RV enam kui kaks aastat toiminud dokumentide tegeliku tunnistamise vastu protestinud, ei ole tema protest seoses juriidilise aluse vastavusseviimisega asjade tegeliku seisuga tõsiseltvõetav.

Neljandaks, rahvusvaheline õigus lubab suhelda territooriumi tegelikult kontrollivate võimudega, isegi kui te neid ei tunnusta. Ukraina ise peab sidet Donetski RV-ga ja Luganski RV-ga, kuna on sõlminud nendega Minski lepingu.

Venemaal kui lepete täitmise garandil on seda enam õigus ja kohustus säärast kontakti toetada. Kontakteerumise fakt ise aga eeldab, et te nii või teisiti tunnistate nende alade isikuttõendavaid dokumente, kellega te ühendust võtate.

Kui Venemaa, Prantsusmaa, Saksamaa ning teatud mööndustega ka Ukraina aktsepteerivad dokumente, mis kinnitavad tunnustamata vabariikide juhtide volitusi (kes, muuseas, Minskise kohalejõudmiseks ületavad kaht riigipiiri), siis miks mitte tunnistada dokumenti, mis kinnitab lapse sündi Donetskis 2016. aastal. Ei muuda ju see, et Ukraina keeldub talle sünnitunnistust väljastamast, sündi faktina iseendast olematuks.

Viiendaks, Putini ukaasis rõhutatakse, et Donetski RV/Luganski RV dokumentidel on ajutine iseloom — kuni Minski kokkulepete täitmiseni. Sest just nende täitmise käigus peab saama lõpliku määratluse nende vabariikide staatus ja see, milliseid dokumente nimelt nende elanikkond hakkab kasutama. Järelikult ei ole ukaas välja antud mitte Minski lepete kiuste, vaid just vastavuses nende täitmisega.

Kes vastutab elanikkonna kaitsmise eest

Lõpuks leidub veel üks huvitav kollisioon. Möödunud aasta 12. oktoobril oli Ukraina meedial pidupäev. Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee (ENPA) võttis vastu resolutsiooni, kus muuhulgas osutati seoses Krimmi, Donetski RV ja Luganski RV-ga, et „rahvusvahelisest õigusest lähtuvalt on Venemaa, kes de facto teostab kontrolli nende territooriumide üle, vastutav elanikkonna kaitsmise eest".

Kiievis tõlgendati antud resolutsiooni kui näidet „Vene agressiooni" ülestunnistamisest. Kuid igal medalil on kaks külge. Kontroll territooriumide üle ei tähenda tingimata nende okupeerimist (näiteks USA kontrollib Kiievi režiimi, ehkki vägesid ei olegi Ukrainasse saadetud).

Teisest küljest, vastavalt rahvusvahelisele õigusele on territooriumi kontrollival poolel õigus mitte ainult tunnistada kohalikke doumente, vaid kehtestada koguni omad isikutunnistused. Tuleb ju elanikkonna kaitsekohustuste täitmiseks need elanikud tingimata kuidagiviisi arvele võtta.

Seega, et talle ENPA resolutsiooniga pealepandud kohustusi täita, oleks Venemaal vaid kaks võimalust: väljastada elanikkonnale omaenda passid (või mingid ajutised dokumendid) või siis tunnistada (Minski lepete täitmiseni) kohalikke dokumente. Moskva valis leebema tee.
Võib ainult enesele ette kujutada, mis juhtuks Kiievis, kui Donbassis algaks isegi mitte Venemaa passide, vaid mingisuguste ajutiste (aga Venemaa) passe asendavate dokumentide väljajagamine.

Niiviisi, rahvusvahelise õiguse vaatevinklist on Venemaa seisukoht kõigutamatu ning Minski lepete vaatevinklist ta vaid soodustab nende täitmist.

Aga kuivõrd kõik me teame, et tänapäeva poliitikas ei saa isegi absoluutne õigsus vabaneda Lääne obstruktsioonist, kui see on viimasele kasulik, siis tuleb märkida, et edasine sanktsioonidemäng on juba ammu (üle aasta) Lääne enesegi poolt tunnistatud mõttetuks ja kasutuks.

Nii et pigem võinuks Porošenko küsida Christos Stylianideselt raha humanitaarprojektideks.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
IMF, Petro Porošenko, Porošenko, Donetsk, Lugansk, München, EL, Ukraina, Eesti

Peamised teemad