10:33 01. Juuni 2020
Kuula otse
  • USD1.1136
  • RUB78.4416
Analüütika
lühendatud link
3941

Arvati, et Brexit on väljapääs. Ei ole. Rahvusvaheliste terroristidele see on endiselt üks ühtne Euroopa ruum, kust otsast sellele ka ei vaataks

Mihhail Šeinkman, raadio Sputnik

Nädala alguses vabastasid Briti eriüksuslased edukalt Thamesi jõelaeval terroristide kinni peetavad pantvangid. Sealsamas Westminsteri lähedal. Sealtkandi elanikud võisid seda isegi oma akendest kaeda. Rahulikult ja rahulolevalt. Kõrge terrorismioht seisneb ju peale kõige muu sellele kõrgelt ülalt alla vaatamises. Paar päeva hiljem saab mõrtsukmaastur nad sealtki kätte. Ohutu vahemaa ja raudbetoontõkete tagant. Kuigi nii lähedal kõikidele nendele lordidele, peeridele, sööridele, saadikutele ja ministritele ei olnud seni veel keegi pääsenud.

Briti parlamendi juures korraldatud rünnakus on palju vigastatuid
© AFP 2019 / Daniel LEAL-OLIVAS

Loomulikult jahmusid kõik. Loomulikult muutus olukord pingeliseks. Või veel. Theresa May evakueeriti ja kõiki teisi hoiti ööni suletud umbses ruumis. Nende endi füüsilise julgeoleku ja vaimse tasakaalu huvides. Kui nad viimaks vabaks lasti, olid tänavad juba tühjad. Kui poleks tugevdatud politseipatrulle, teesulge ja piirdetõkkeid, võinud arvata, et ei juhtunudki midagi. Aga ometi juhtus. Midagi kohutavat.

Briti eriteenistused ei saa justkui veel nüüdki aru, kuidas see niimoodi juhtuda sai. Nemad arvasid, et terroristid astuvad ikka korralikult rivis, lõhkeaine kotiga seljas, avalikult, kõigi nähes oma tundi oodates ja loomulikult annavad ette teada, kus pauk käib.

Nüüd siis ei peeta enam mingitest reeglitest kinni. Kes oleks võinud arvata, et alati rahvarohkes ja pidulikus Londonis saab olema nagu Nice's või Berliinis, ja veel Brüsselis toimunud terroriakti aastapäeval. "See oli päev, milleks me valmistusime, kuid me lootsime, et seda ei tule kunagi," ütles Scotland Yardi terrorivastase allüksuse juht Mark Rowley, üldsegi mitte ainult enda nimel.

Ta rääkis ka nende džentelmenide nimel, kes nägid kogu seda õudust Westminsteri akendest, kui neil muidugi ei soovitatud akende juurest hoone sügavusse, kabinettide vaikusesse eemalduda. Kahju, et transpordijaoskonna ülemat (vihje Mihhail Žvanetski intermeediumile "Koosolek viinatehases") me ei kuulnudki. Kuigi Ben Gummer nimetati nädal aega tagasi "õõnestustegevusega võitlemise ministriks". Tegelikult õõnestamist siin ju polnudki (venekeelne sõna "подрыв" tähendab nii õõnestamist kui ka õhkimist — toim.).

Seda esiteks. Ja teiseks, tema on rohkem küberohtude peal, reaalsed rünnakud pole tema rida. Ja paistab, et see pole nendest kellegi rida. Ei saa nad ju ennast lõhki kiskuda. Ja kuidas sa jõuadki, kui siin oodatakse rünnakut hoopis teisest suunast. Virtuaalmaailmast. Venemaalt.

Isegi Londoni üksik silm "London Eye" (tõlkes Londoni silm) tõmbus vidukile. Paistab, et mitte ainult hirmust, vaid ka häbist ja abitusest. Kogu Ühendkuningriik seiskus korraks, nagu see kuulus vaateratas, tardus paigale, ja jätkas siis ikka seda surnud ringi pidi liikumist. Nagu mõtleks, et Brexit on väljapääs. Ei ole. Rahvusvahelistele terroristidele on see kõik üks ühtne Euroopa ruum, kuidas sellele ka ei vaataks. Theresa May, endine siseminister, peaks teadma, mida teha. Ta otsustas ohutaset mitte tõsta. Milleks, see on neil niigi kõrge. Kõigest üle olev. Tähendab, enam kõrgemale pole võimalik tõsta. Eriti, kui võrrelda seda langetatud leinalippudega.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
terrorirünnak, terroriaktid, analüütika, Brexit, Westminster, London, Euroopa

Peamised teemad