21:17 16. Juuli 2019
Kuula otse
  • USD1.1223
  • RUB70.3975
Sõjajanus poliitikud valmistuvad Esimeseks maailmasõjaks, illustratiivne foto

Sõjajanus poliitikud valmistuvad Esimeseks maailmasõjaks

© Sputnik / Konstantin Chalabov
Analüütika
lühendatud link
Villem Rooda
17794

Möödunud 2016. aastat võib julgesti pidada rekordiliseks sõjalist vastasseisu ja sõjategevust käsitlevate poliitikute väljaütlemiste ja ajakirjanduslike materjalide poolest: poliitikud arutlevad justkui poolearulised sõjaväelased, sõjaväelased aga nagu asjatundmatud poliitikud

Villem Rooda, sõjaväeluure kõrgem ohvitser erus

USA Euroopa vägede ülemjuhataja kindral Curtis Scaparrotti teatas, et Venemaa valmistub tuumasõjaks ja rajab maa-aluseid juhtimiskeskusi ning moderniseerib oma strateegilisi tuumajõude.

Leedu kaitseminister Raimundas Karoblis ütles intervjuus ajalehele Guardian, et Venemaa võib korraldada rünnaku Balti riikidele ja Poolale 24 tunniga.

Leedu president Dalia Grybauskaitė arvates lähtub Euroopa lõuna- ja lääneosa NATO juhtimisstruktuuride ja väeüksuste paigutus külma sõja loogikast ning suureneva Venemaa ohu tingimustes peaks NATO need jõud ümber paigutama idatiivale.

Ilmselt peaks ta mõistma, et midagi peale konfliktiohu suurenemise selline jõudude ümberpaigutamine ei annaks ja ka sõjaliselt oleks see täiesti mõttetu. Sellised superriigi kindrali ja väikeriigi presidendi mõtteavaldused võivad tekitada ohtlikke olukordi.

Nad peaksid ometi suutma oma sõnade tagajärgi ette näha. Kuid ka poliitikute selliste avaldustega peavad sõjaväelased arvestama. Nad peavad alati valmis olema sündmuste kõige halvemnaks arenguks, isegi kui selline areng lähtub vaid poliitikute alusetutest oletustest ja äärmuslikest fantaasiatest.

Sõjaväelased muutuvad poliitikuteks

Sõjaväe juhtkonna asi on plaane teha, läbi mängida riigi kaitsmise võimalusi ja viise, lähtudes sellest reaalsusest, milles riik on ja arvestades rahvusvahelise poliitika seisu. 

Või lähtuma mingist muust reaalsusest, kui sõjaväeline juhtkond tõesti ei loe ajalehti, tal pole luureandmeid või on lihtsalt pöördumatult peast segi läinud. Praegune reaalsus ei ole lihtsate killast. Kuid see reaalsus polnud lihtne ka Esimese ega Teise maailmasõja eel ja ajal ega veel kümme aastat pärast selle lõppugi.

Kõrged sõjaväelased toetasid siis riigi poliitilist juhtkonda olemata seejuures ise selle osaks. Praegu on aga riikide kõrgem juhtkond enamikes riikides saanud poliitilise võitluse vahendiks ja enam kui kümnes maailma riigis juhtivadki sõjaväelased riiki. See loob olukorra, kus riikides langetatavad otsused kajastavad selle juhtide spetsiifilist, sõjaväelist mõtlemist.

Kõrgem sõjaväejuhtkond ei ole siis ainult riigikaitseks vajalike poliitiliste otsuste ootel, vaid mõjutab vahetult ka selliste otsuste langetamise protsessi. Sisuliselt on relvajõud muutunud riigi kaitsmise vahendist riigi poliitilise juhtkonna tööriistaks.

See kütab kahtlemata sõjalisi ambitsioone ja viib sõjaliste kulutuste kasvule. Sõjaväelased ise ei tegele mitte niivõrd riigikaitse küsimustega, kuivõrd on riigi juhtkonna poliitiliste eesmärkide saavutamise vahendiks.

Curtis Scaparotti lausungi juurde tagasi tulles on selgelt näha, kuidas sõjaväeline ülem loob oma väljaütlemisega ise agressiivse õhkkonna ja tekitab ärevaid ootusi.

Kaitseminister valmistub Esimeseks maailmasõjaks

USA ja NATO kõrgema juhtkonna peamine tees on saavutada alliansi liikmete panustamine kaitsekulutusteks 2% SKT-st. USA Senati kaitsekomiteele esinenud USA ja NATO vägede ülemjuhtaja Euroopas kindral Scapparotti teatas vajadusest suurendada USA vägede hulka Euroopas ja luua uus lennukikandja laevastikugrupp.

Mis siis sundis teda sellisest vajadusest teatama? Ei midagi muud peale soovi suurendada sõjalist võimsust veelgi. USA sõjaline eelarve ületab Venemaa kaitsekulutusi mitmekordselt. Saksamaa sõjaliste kulutuste tõstmine 2%-ni SKT-st tähendab nende kasvu 30 miljardi USA dollari võrra.

NATO Euroopa liikmesriikide sõjaliste kulutuste suurendamine tõstab need 168 miljardi USA dollarini. Seejuures paljudel NATO Euroopa liikmesriikidel tuleb seetõttu vähendada eelarvekulutusi teistes valdkondades.

Eesti on juba saavutanud ja ületanud nõutava 2% tähise, kuid ei kavatse sellel "saavutusel" pidama jääda. Vahendid kuluksid kindlasti ära näiteks tervishoiule, kus nende puudus on ilmne.

Umbes 60% elanikkonnast peab arstiabi kättesaadavust halvaks, illustratiivne foto
© Sputnik / Вадим Анцупов

Nende ridade kirjutamise ajal on sajad patsiendid operatsiooniootel, mida rahapuudusel üha edasi lükatakse.

Valitsus ei suuda leida isegi arstide küsitud miinimumi — 60 miljonit eurot, rääkimata suurematest summadest, mida tervishoiusüsteem tegelikult vajaks. Seejuures leitakse raha kahtlasevõitu suurtükimoona ostuks, mille maksumuseks on needsamad 60 miljonit eurot.

Üks mürsk maksab umbes 1,5 tuhat eurot. Arvestades olemasolevat haubitsate hulka, peaks nendest (kui see teade vastab ikka tegelikkusele ja sellega ei taheta varjata mingit muud eesmärki) piisama väga pikaks positsioonisõjaks.

Kaitseminister valmistub ilmselt mitte eelmiseks, vaid koguni üle-eelmiseks, Esimeseks maailmasõjaks. Kilomeetrite kaupa kaevikuid, okastraattõkked, mille tagant suurtükipatarei päevast päeva kiirustamata vastase positsioone tulistab ja tagalast muudkui tuuakse eesliinile aga üha uut laskemoona…

Justkui polekski tänapäeval reaktiivlennukeid, rakette aga isejuhtivaid pomme ega mürske, radareid, kiiresti liikuvat soomustehnikat, mis võib vaid paari tunniga avastada ja hävitada mistahes suurtükipatarei. Ma ei usu et Eesti sõjaväejuhtkond koos NATO liitlastega planeerib kestvaid positsioonilahinguid.

Tasuks kindlasti põhjalikumalt uurida, kui palju suurtükke pärast esimest sõjapäeva üldse alles jääks, kui sõda tõesti, hoidku jumal, algama peaks.

Ärgem võtkem suhu "viimsepäeva relva" nime

Venemaa president Vladimir Putin kutsus sõjaväelasi ja ajakirjanikke Valdai klubile esinedes üles mitte ähvardama oma avaldustes teisi riike tuumarelva kasutamisega.

Ilmselt on venelased tõepoolest oma meeldetuletustega "viimsepäeva relva" olemasolust ja selle kasutamises valmisolekust riigi ründamise korral üle pingutanud. Venemaa demonstreerib sellega agressiivse retoorika ohjeldamise võimet. 

See kõik ei muuda aga fakti, et Venemaa relvajõudude põhijõu moodustavad tuumarelvad. Tuumarelva teema ei ole praegu Läänes eriti populaarne, sest ainuüksi juba selle olemasolu fakt seab kahtluse alla sõjaliste kulutuste 2%-ni SKT-st suurendamise vajaduse ja mõtte.

Vene armee. Illustratiivne foto
© Sputnik / Tabyldy Kadyrbekov

Tuumarelva kasutatakse vaid äärmise hädavajaduse korral. Ükski tuumariik ei tee seda kergekäeliselt, niikaua kui tal on vähimgi võimalus lahendada probleemi kuidagi teisiti.

Samal ajal oleks äärmiselt naiivne loota, et tuumariik talle kallaletungi korral seda viimase argumendina käiku ei lase. Tuumarelv ja selle kohaletoomise vahendid on reaalsus, millega tuleb arvestada. Venemaa jaoks on see võimalus kaitsta end NATO koalitsiooni eest, mille majanduslik ja sõjaline võimusus ületab tema enda oma kümneid kordi.

Venemaavastased sõjalised ettevalmistused ja alusetu süüdistav retoorika tuleb asendada diplomaatiliste meetmetega ja kokkulepete saavutamisega. Ähvardused ähvardusteks, kuid reaalsus on see, et Venemaa ei tungi kallale mitte ühelegi naaberriigile.

Tal ei ole selleks vajalikku jõudu ja ta ei püüa neid ka luua, tal ei ole selleks mingit majanduslikku ega poliitilist motiivi.

Sanktsioonide kehtestamise ja üksuste ümberpaigutamisega ei saavuta NATO muud kui seda, et Venemaa võtab kasutusele üha uusi ja täiuslikumaid "Iskandere" "Topoleid","Sarmatasid" ja sõjalise konflikti oht vaid suureneb.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
analüütika, ettevalmistus, sõjaväelased, poliitik, sõda, NATO, Villem Rooda, Eesti, EL

Peamised teemad