13:30 25. Aprill 2017
Tallinn+ 7°C
Kuula otse
Eesti väljapanek rahvusvahelisel messil TransRossija

Eesti transiit: kas võimalik missioon?

© Foto: Александр Чипурин
Analüütika
lühendatud link
5320

Kui enamik ettevõtteid tuli rahvusvahelisele messile "TransRossija" lihtsalt oma teenuseid ja innovatiivseid lahendusi pakkuma, siis Eesti panused on suuremad, kui ei kunagi varem

Lev Rõžkov

Sputnik Eesti on korduvalt kirjutanud, et naftatoodete transiit on Eestis kokku kukkumas, sest Venemaa vähendab kaubavedusid läbi Balti riikide.

Selle põhjuseks ei ole mitte ainult vaenulik retoorika riiklikul tasemel ja meedias. Mõne aasta eest muutus Venemaale naftatransiit läbi Balti riikide üldse ja läbi Eesti eriti, mittekasumlikuks, sest Venemaal valmisid oma sadamad, näiteks Ust-Luugas, ja kogu kaubavoog suunati sinna. Tegelikult oli see Eesti majandusele tõsine löök.

Tekkis vajadus suure naabriga kokkuleppele jõuda. Seepärast tulidki seekord koos Eesti transiidiäri esindava 11 ettevõtte esindajatega messile ka poliitikud — Riigikogu saadikud Aivar Kokk ja Deniss Boroditš. Nende ülesanne selge — astuda dialoogi oma Venemaa kolleegide ja Venemaa raudtee juhtidega.

Денис Бородич на ТрансРоссия-2017
© Foto: Александр Чипурин
Deniss Boroditš rahvusvahelisel messil "TransRossija"

Ja siin, nagu öeldakse, on juba kaalul rohkem kui elu. Seda enam, et selle reisi võtsid saadikud ja teised ametiisikud ette omal vastutusel. Mingit ametlikku heakskiitu nende algatus ei saanud. Kas tulla tagasi kilbiga, kokkuleppega transiidi jätkumise kohta kasvõi kõige väiksemas mahus, või kilbil. Kuid sellisele sündmuste arengule ei tahaks isegi mõelda.

Uskumatu saatuse trolling

Eesti väljapanek on teostatud minimalistlikus, kuid samas ka innovaatilises stiilis. Hõbedane värvigamma ja erišrift viivad tahtmatult mõttele kiirusest ja sammupidamisest kõikvõimaliku progressiga. Kõik see on suurepärane.

Tõsi, ühe klausliga — Moskva näitusekompleksi "Krokus Ekspo" suurest väljapanekust viib peaaegu iga teine stend samuti mõtted tehnoloogiale ja ultrakaasaegsetele suundumustele. Ah, mis iga teine, rohkem, rohkem ikka!

Aga Eesti väljapaneku vastas on mingi imepärase trollingu tõttu, mitte sugugi vähem ultrakaasaegne väljapanek, mis tutvustab Ust-Luuga sadamat. Justnimelt, sedasama Balti mere ääres olevat sadamat, mis teiste hulgas ka Eesti transpordiärimehi konkurentsiheitlustes edestab. Kuid Eesti esindajad, nagu sellistel juhtudel peabki, teevad näo, et midagi pole toimunud. Mingit erilist aktiivsest nende ridade autor Ust-Luuga väljapanekul ei täheldanud.

Kuid Venemaa sadamal oleks tellimuste vähesuse üle patt kurta. Samas asjaolu, et Eesti väljapaneku juures ei ole elevust märgata, tekitab kurbi mõtteid.

Эстонский стенд на ТрансРоссия-2017
© Foto: Александр Чипурин
Eesti väljapanek rahvusvahelisel messil "TransRossija"

Eelised on tegelikult olemas

Suhtleks õige inimestega — ärimeeste ja saadikutega. Milliste mõtetega näitusele tulite? Mida pakute? Ehk on transiit Eesti kaudu kasulikum, kui ikka sedasama Ust-Luuga sadamat kasutada? Esialgu, näituse esimesele päeval, tund enne lindi läbilõikamist, olen mina ainuke, kes asja vastu huvi tunneb. Ja minuga hakataksegi suhtlema.

Saan näiteks teada, et Paldiski sadam ei ole Venemaa transiidi vähenemise läbi praktiliselt kannatanud. Nii nagu veeti varem selle sadama kaudu "Mercedese" sõiduautosid Venemaale, nii neid veetakse neid sealtkaudu ka praegu. See vedu ei kao kuhugi, sest seal on eelis — "roheline" tollikoridor. Ja keeruliste vedude logistika käib samuti läbi Paldiski.

Seega konkurentsieelised on võimalikud. Kuid naftatransiidi langus — Eesti esindajad näitusel seda ei varjagi — on juba katastroof. Küsin: "Kas Ust-Luuga väljapanek siinsamas kõrval teid ei ärrita?" Mulle aga vastatakse kogu euroopaliku viisakusega: "Millest te räägite? Ust-Luuga? Ei-ei, no mis te nüüd!"

Tuleb välja, et ekspositsiooni asukoht oli juba varakult välja valitud. Asukoht on hea, paviljoni keskel. Mulle hakatakse selgitama just selle asukoha eeliseid.

Vaikuse režiimil

Kas panite tähele, et ma ei nimeta kedagi nimeliselt. Mingil hetkel meie õukondliku vestluse käigus küsitakse mult viimaks: "Millist väljaannet te esindate?" "Portaali Sputnik". Ja siis näen, kuidas kogu huvi, kogu ettevõtlik hasart asendub mu vestluskaaslaste silmis mitte just hirmu, vaid pigem igatsusega. Kõik jutud lakkavad hoobilt."

"Võtame midagi linti ka!" pakun. Kuid Eesti külalised vaatavad mind kui kogu inimsoo vaenlast? On näha, et kõik need, üldiselt armsad inimesed mängivad juba mõtteis läbi oma karjääri krahhi.

Samasugust igatsust näen ma hiljem ka parlamendisaadiku (ei ütle kelle) silmis, kui pöördun tema poole sõnadega: "Kas te annaksite kommentaari "Sputnikule"!" "Teeme parem neljapäeval," vastab saadik, "selleks ajaks on meil juba ehk ka mingeid tulemusi!" No heakene küll, kui neljapäeval, siis neljapäeval.

Tean oma kogemustest, et pirtsutama kippuvat show-bisnessi staari on üldiselt võimalik meelitada intervjuud andma. Kuid kui trikke teeb tõsine poliitik, ei ütle ta midagi. 

Nimesid nimetamata ja viha pidamata

Võibolla lepivad külalised Eestist tõepoolest valitsuse ja Venemaa Raudteega milleski kokku ja saab olema põhjust rõõmustamiseks.

Võitjate üle, nagu me teame, kohut ei mõisteta. Ja kui saadik juba juhtkonna heakskiiduta otse "kurjuse impeeriumi" südamesse tulla ja siis kokkulepet saavutamata ja veel Sputnikule intervjuu anda, see võib tõesti hirmus olla. Ka mina ei hakkaks nende asemel intervjuud andma.

See on väga kummaline kogemus: tunda end oma kodumaa südames keelatud väljaande ajakirjanikuna. Ja ütlen ausalt, mind selline vaba ja sõltumatu Euroopa (lõppude lõpuks) riigi kodanike hirm üllatab. Sellist hirmu olen ma juba kunagi näinud. Möödunud suvel, kui Venemaa kaitseministeeriumi üritusele tulid erinevate riikide sõjaväelaste delegatsioonid, sealhulgas Põhja-Koreast.

Ma olin tookord kaameraga ja pildistasin kõiki järjepanu. Ja ainult Põhja-Korea sõjaväelased hakkasid mind kartma. "Ei!" pistsid nad karjuma, "pole vaja meid pildistada!" Ja nende silmis nägin ma just sellist hirmu. Ärge, palun, pahaks pange! Seepärast teeme ilma nimedeta.

Põhimõtteliselt aga tahame me kõik, et Eestist tulnud külalistel rahvusvahelise ekspositsiooniga kõik õnneks läheks. Ja soovime neile edu. 

Üleeuraasialised mastaabid

Kuid kas see Eestist pärit näitusel osalejate jaoks nii võimatu missioon ongi? Küsisin seda Aleksei Gromilt, AS "Ühinenud transpordi-logistikakompanii" presidendilt.

"Meil on tellimusi klientidelt ka Balti mere suunale," ütles ettevõtte juht, "me võtame need tellimuselt loomulikult töösse. Määravaks on siin kliendi soov. Me oleme oma aktsionäridele formuleerinud mitmeid ettepanekuid.

Eesti ettevõtja Tiit Vähi käis Venemaa Töösturite ja Ettevõtjate Liidu kongressil ja pidas läbirääkimisi Venemaa Raudteede asepresidendiga
© Sputnik / Евгений Ашихмин

Kui Balti mere suund klientidele huvi pakub ja aktsionärid sellise otsuse teevad — siis meie hakkame selle elluviimise nimel tööle. Ettevõtte võtmeülesanne on aktsionäride kaubamahtude ja taristu vajaduste teenindamine."

See tähendab, et Venemaa pool tahaks tegelikult Balti riikidega sõprust pidada küll, tahaks nende esindajate ärihuve arvestada, kuid muidugimõista mitte oma huvide kahjuks.

Ja siin on ilmekas näide selle kinnituseks. Läti tuli näitusele omapoolse huvitava projektiga, mis põhineb rekordil.

Nagu ütles näituse avatseremoonial Läti transpordiministeeriumi riigisekretär (kantsler) Kaspars Ozolinš, õnnestus neil toimetada kaubakoosseis Hiinast Riiga üheteistkümne päevaga.

Ja see tulemus ning logistilised võimalused andsid Lätile lootust uute lepingute allkirjastamiseks. Ja ilmselt need lepingud allkirjastatakse.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
analüütika, väljapanek, transiit, TransRossija, Deniss Boroditš, Aivar Kokk, Ust-Luuga, Moskva, Eesti, Venemaa

Peamised teemad