22:26 20. August 2017
Tallinn+ 16°C
Kuula otse
Eurovisioon on midagi enamat kui lauluvõistlus, illustratiivne foto

Eurovisioon on midagi enamat kui lauluvõistlus

© AFP 2017 / Sergei SUPINSKY
Analüütika
lühendatud link
Eurovision 2017 (26)
6653

Võitu jahtivad diktaatorid, tülid naabrite vahel ja sugudevaheline võitlus - Eurovisioon on midagi enamat kui lihtsalt lauluvõistlus

TALLINN, 9. mai — Sputnik. „Kõik võib muutuda poliitikaks! Ka Eurovisioon," vahendab portaal Inosmi arvamuslugu, mis ilmus Norra ajalehes Dagbladet.

Londoni majanduskolledži (LSE) professor ning Norra välispoliitika instituudi (NUPI) vanemteadur Iver Neumann kummutab kõik kahtlused: „Jutt käib ainult sellest, et saada märgatud ja pälvida tunnustust, ja see puudutab nii üksiksikuid kui ka riike. Ja sellepärast kätkeb iga esitlus midagi huvipakkuvat. Ning rahvusvaheline levilaulukonkurss niisamuti."

Kui Jamala Ukrainast oma lauluga mullusel Eurovisioonil võitjaks tuli, kerkisid esile nii tugevad emotsioonid kui ka tõsised asjaolud. Aga võidulaulus ei olnud juttu ei armastusest ega tantsust ega tuiskavatest tormi-iilidest. Laul rääkis Nõukogude Liidu poolt Teise maailmasõja ajal Krimmi poolsaarel tatarlaste suhtes sooritatud sõjakuritegudest. "Ning ainult lauskurdid ja poolpimedad ei mõistnud, et selles laulus tõmmati paralleele tänasega — et Venemaa oli 2014. aastal Krimmi, Ukraina olulise osa okupeerinud," teatas norra väljaanne.

Mõningast hämmastust tekitas see, et laul oli läbinud Euroopa Ringhäälingute Liidu (EBU) tsensuuri, mille puhul omal ajal otsustati, et Eurovisioonil osalema valitud laulud ei tohi olla avalikult poliitilised. Sellegipoolest on põhjust arvata, et võit põhineb suurel hulgal poolthäältel ülejäänud Euroopast.

Kaunitar ratastoolis

Kui tänavuse aasta lõppvõistlust järgmisel laupäeval Kiievist üle kantakse, siis Venemaad osalejate nimekirjas ei ole. Lauljatar Julia Samoilova — ta on aheldatud ratastooli — ei saanud luba Ukrainasse siseneda, kuna oli eelnevalt esinenud Krimmis, mis riigi valitsusele Kiievis ei meeldinud.

„Venemaa on riik, kes januneb tunnustust ja selleks sobib iga võimalus. Kuid venelased on samas ka suured meistrid selles, kuidas inimestega tülli minna," sõnab professor Neumann. Ning nendib, et sellele Venemaa ja Ukraina tüliõunale lisavad erilist pikantsust mitu asjaolu.

„Venemaal ei näe sa kunagi ratastoolis inimest — seal on füüsiliste puuetega inimeste elu väga keeruline. Saates tänavusele konkursile ratastooli-invaliidi tahtis riik näidata, et rahvas suhtub sellistesse invaliididesse normaalselt.

Julia Samoiliva
© Фото: предоставлено PR-службой Юлии Самойловой / Первый канал

Ja nii nad saadavadki sellise ratastoolis kaunitari, aga sisse neid ikkagi ei lubata. Selge see, et solvav," ütleb Neumann.

Gruusia keeldus laulu välja vahetamast

Teisisõnu käib siin jutt sellest, et seada ennast paremasse valgusesse. Ilmselgeks eesmärgiks oli turistidele mõeldud reklaam, ühtlasi oli tähtis ka muule Euroopale ja kogu maailmale öelda: „Meie osavõtja näitab, et meil on suurepäraselt toimiv riik, kus kultuur õilmitseb."

Aga kui kultuur õitseb, siis on reeglina ka kõik ülejäänu parimas korras. 

See on olnud oluline paljudele suhteliselt noortele riikidele, mis on tekkinud pärast „raudse eesriide" langemist. Samas on kõige kriitilisemad hääled kostnud nimelt sealt. Nagu näiteks siis, kui Gruusia saatis 2009. aastal võistlema laulu „We Don't Wanna Put In".

Nagu oligi oodata, tõlgendati viimatimainitud peent sõnademängu kui kommentaari Gruusia ja Venemaa vahelisele konfliktile. ЕВU palus laulusõnu muuta, Gruusia keeldus — ja tulemusena toimus lõppvõistlus ilma Gruusiata.

Väljakutse

Kellelegi pole saladuseks, et Eurovisioon on peaaegu algusest peale olnud suure au sees LGBT kogukonda kuuluva publiku silmis. Kuis siis mitte seda konkurssi ära kasutada, et oma ideid levitada ja teatud kindlat vastukaja esile kutsuda?

Seda, et 2014. aastal tuli lauluvõistluse võitjaks Austria „habemega naine" Conchita Wurst, tõlgendati konservatiivsete osalejariikide poolt provokatsioonina — eriti Venemaal ja mitmetes endistes liiduvabariikides, kes on võtnud vastu seadused laste kaitsmiseks selle propaganda eest, mis on vastuolus traditsiooniliste pereväärtustega.

See, et võitjaks tuli Cochita Wurst, oli Venemaa jaoks tõeline katastroof. Sest Venemaal valitsevad Eurovisiooni suhtes osas vägagi kahetised hoiakud.

„Ühest küljest suhtuvad paljud venelased põlglikult konkursil ilmnevasse dekadentsi ja seksistlikkusse. Kuid samal ajal on tegemist konkursiga, kus nad tahaksid ennast kehtestada," ütleb professor Neumann.

„Sest võitjaks tulles saab teiste riikide suhtes võidurõõmu tunda."

Ortodokssed juudid tõstsid samuti valjuhäälset protesti, kui Iisrael läkitas 1998. aastal finaalvoorus osalema transvestiidi Dana Internationali.

Riik tervikuna aga oli lihtsalt silmanähtavalt rõõmus selle üle, et laul „Viva La Diva" veenva võidu pälvis. Anti teada, et paljude Iisraeli linnade tänavail lõi rahvas tantsu ja rõkkas laulda.
Ja kui see juba jutuks tuli, siis võib meenutada, et kui transvestiidist laulja Verka Serduchka läks 2017. aastal Ukrainat esindama, tekitas see tema kodumaal samuti palju kära. Ning 2013. aastal oli üks osa publikust väga rõõmus ja teine osa vilistas, kui Soome lauljatar Krista Siegfrids protesti märgiks selle vastu, kuidas Soome võimud samasooliste abieludesse suhtuvad, üht oma trupi tantsijannat suudles.

„See on otsesaade, mind ei saa keegi peatada," kommenteeriti. (Käesoleval aastal anti Soomes samasoolistele luba abielluda.)
Endine „Eurovisiooni kindral" Per Sundnes on üks paljudest, kes rõõmustab selle üle, et Eurovisioon kiidab heaks inimese õiguse „mitte olla samasugune, nagu kõik teised".
„Keset stereotüüpe kerkib sageli esile inimesi, kes on teistest erinevad, ja me tervitame neid. Conchita, Dana, Marija Šerifović ja Verka Serduchka — need on vaid mõned näited.

Samuti tasub märkida, et viimased kolm on pärit Iisraelist, Serbiast ja Ukrainast, aga neid riike eriti liberaalseteks ei peeta," ütles Sundnes.

Petmissüüdistused

Et meenutada kõige suuremat skandaali lauluvõistluse ajaloos, peame ajas tublisti tagasi minema. Laupäeval, 6. aprillil 1968. aastal olid Euroopa pilgud naelutatud Royal Albert Hallile, kust toimus 13. lõppkontserdi otseülekanne 25 riiki.

Norra televaatajad hoidsid pöialt Odd Børrele, kes pidi astuma, astuma, astuma, et jõuda, jõuda, jõuda kojuviivale bussile (konkursil osalenud laulu sõnad — toim.), kuid tema laulu „Stress" ilmsete favoriitide hulgas ei olnud. Selleks oli laul järjekorranumbriga 12.

Selle laulu nimi oli „Õnnesoovid" ning esitas seda Cliff Richard ise, kes tollal oli juba maailmakuulus popstaar.

Kui ta oli viisakalt publikule kummardanud ja koos kolme saatelauljaks olnud tütarlapsega lavalt lahkus, paistis, et võistluse lõpptulemus on ilmne ning kolmel ülejäänud lauljal jääb lihtsalt oma lugu „kohustusliku kava" täiteks ette kanda.

Kõik olid veendunud, et peagi astub Cliff uuesti lavale ja esitab selle aasta võidulaulu.

Läks aga hoopis teisiti.

Eesti Eurovisioonil
© Sputnik /

1968. aasta võidulauluks sai „La, La, La", mille esitas Hispaania laulatar Massiel. Hispania võitis Suurbritanniat üheainsa tühise punktiga. Maailm oli vapustatud — ja sama vapustatud oli lauluvõistluse favoriit Richard.

Otsekohe tekkisid kahtlustused sohimängus, kuid need lükati sama kiiresti ümber. Cliffi hitt kujunes aja jooksul kogu maailmas ülimenukaks.

Ent 2008. aastal jõudis ekraanile hispaanlaste dokumentaalfilm „1968. Selle aasta mais", kus leidis kinnitust, et kuuldustel pettusest hindepunktidega oli päris tugev põhi all: tolleaegne Hispaania diktaator kindral Franco loopis kogu Euroopas raha laiali, et need, kes said hääletada, annaksid oma hääled Hispaania osavõtjale.

Seda kõike tõsimeeli

„Ma olen juba nii palju aastaid oma teise kohaga ära elanud. Oleks lihtsalt vapustav, kui leegi ametiisikutest astuks esile ja lausuks:
„Cliff, sina oled niikuinii selle kuradima konkursi võitnud," pahvatas Cliff Richard, kui paljastused avaldati. Kuid ametiisikutelt ei ole pettuse ja sohitegemise kohta vähimatki kinnitust järgnenud, nii et igaüks võib seda kas uskuda või selles kahelda.

Sellegipoolest — 1968. aastal juhtunu näitas täie selgusega, et tol ajal suhtuti menukasse levilaulude võistlusesse kõige tõsisemal moel, seda nii diktaatorite kui demokraatlikul teel valitud riigijuhtide seas. Ja mitte miski ei viita sellele, et olukord oleks kuidagiviisi muutunud.


Ja ikkagi on endastmõistetav eeldada, et tänapäevase žürii liikmeid, s.o miljoneid mobiiltelefonidega televaatajaid on raskem ära osta. Aga kui keeruline oleks tulemust manipuleerida?

„Käivad kuuldused, et Aserbaidžaanil olevat mingi tohutu suur seltskond, kes hakkab helistama, tagades metsiku hulga hääli — raha eest," lausub Morten Thomassen (Norra Eurovisiooniklubi president — toim.), „Norra suurima Eurovisiooni-uudiste veebilehe", nagu sellel veebilehel kirjas seisab, autor.

„Väikestes riikides võib 10 000 häält tähendada suurt erinevust, nii et kuuldused pettustest on sageli levinud just väikestes riikides," kinnitab ta.

Räägitakse ka, et juhul kui häkkerid aitasid tegelikult Donald Trumpil Valgesse Majja jõuda, siis vajalikule laulule Eurovisioonil võit kindlustada on nende jaoks käkitegu.

Aga nii või teisiti, tuleva aasta lõppvoor igatahes Moskvas toimuda ei saa. Nagu teada, loobus Venemaa konkursil osalemast.

Las võidab parim laul. Eriline.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Teema:
Eurovision 2017 (26)
Tagid:
tülid, diktaatorid, analüütika, poliitika, Eurovisioon, Julia Samoilova, maailm, Kiiev, Ukraina, Venemaa

Peamised teemad