02:21 24. November 2017
Tallinn+ 2°C
Kuula otse
Emmanuel Macron

EL ümberformateerimine: Prantsusmaa kapituleerumise lävel

© AFP 2017 /
Analüütika
lühendatud link
Rostislav Ištšenko
9145

Prantsusmaa hääl on EL-s praegugi väheoluline. Ühendkuningriigi lahkumine ja USA huvi vähenemine Euroopa vastu on märgatavalt tõstnud Saksamaa tähtsust

Rostislav Ištšenko, RIA "Rossija Segodnja" vaatleja

10. mail 1940 ründasid Saksamaa väed pärast kaheksakuulist "kummalist sõda", mil lahingutegevust Läänerindel praktiliselt ei toimunud, Prantsusmaad. 22. juunil 1940 allkirjastas Kolmas Vabariik Kolmanda Reichiga vaherahu ja see oli kapitulatsioon.

Muide, kui sakslased poleks tol ajal kiirustanud, oleks Teine maailmasõda eraldivõetuna ja maailma ajalugu tervikuna võinud minna hoopis teist stsenaariumit mööda. 1940. aasta suveks olid meie tulevased liitlased (inglased ja prantslased) planeerinud agressiooni NSV Liidu vastu. Sajad Süürias ja Iraagis asuvates sõjaväebaasides paiknevad lennukid pidid puruks pommitama Bakuu naftatootmise. Oleks nad selle löögi anda jõudnud, poleks välistatud, et liitlased oleksid sõdinud Hitleriga samas kaevikus. Igal juhul ei oleks Lääneriigid suutnud pidada korraga kahte sõda — NSV Liidu ja Saksamaa vastu, nii et Hitleriga oleks tulnud rahu sõlmida.

Tookord läks nagu läks, kuid nüüd, 77 aastat hiljem, tundub, et ajalugu kordub. Mitte küll täpselt samamoodi, loomulikult, kuid üldine sündmuste jada on üsna sarnane ja isegi kuupäevad langevad peaaegu kokku.

7. mail valiti ja 15. mail astub ametisse Prantsusmaa ajaloos kõige noorem president —Emmanuel Macron. 20. juunil toimuvad Prantsusmaal parlamendivalimised. 7. mail teatas "Gazprom" gaasijuhtme "Turkish Stream" merealuse osa ehituse algusest. Enne seda võttis Euroopa Liit Saksamaa juhtimisel aprillikuu jooksul tagasi kõik vastuväited "Nord Stream-2" ehitusele.

Nende sündmuste vaheline seos on kaudne ja esmapilgul mittemärgatav, kuid ta on siiski olemas. Ega siis asjata ei nimetata Euroopa Liitu Neljandaks Reichiks, analoogselt Kolmandale Reichile, mis ühendas Euroopat 77 aastat tagasi peaaegu praegustes piirides.

Mida me täna näeme?

Prantsusmaa saab nõrga presidendi kõrvale tugeva parempoolse radikaali. Neid valimisi on juba nimetatud valimisteks Le Peni poolt või vastu. Parempoolsete liider sai väga hea tulemuse (umbes 33%) ja juhib nüüd oma Rahvusrinde hingestatult parlamendivalimistele, milleni on aega jäänud veidi üle kuu.

Kusjuures parlamendivalimistel ei rõhu prantslasi enam presidendivalimiste traditsiooniline ühinemisvajadus, et parempoolseid mitte võimu juurde lasta. Loomulikult ei saavuta Rahvusrinne enamust mandaatidest ega isegi enam-vähem soliidset esindatust parlamendis. Esialgu on talle prognoositud vaid 25-30 saadikukohta. Kuid parempoolsed, kellel on praegu 2 kohta Viienda Vabariigi Rahvuskogus ja Senatis, ei paranda sellega mitte ainult oma tulemust 10-15 korda, nad saavad suurepärase propagandatribüüni. Ja ühiskond hakkab harjuma, et Rahvusrinne on suures poliitikas täiesti loomulik nähtus.

Peamine seisneb aga selles, et Macronil pole praktiliselt võimalik püsivat presidendimeelset valitsust moodustada. Nõrgal presidendil tuleb ilmselt teha koostööd temaga opositsioonis oleva koalitsioonivalitsusega. Albert François Lebrun'i presidendiks oleku ajal (aastatel 1932-1940) koondus Prantsusmaa samuti parempoolsete vastu.

Sellega tegelesid ka Rahvarinde valitsused (aastatel 1936-1938) ja Édouard Daladier'i juhitud valituskabinetid (aastatel 1938-1940). Kuid kõik lõppes sellega, et Kolmanda Vabariigi viimane valitsus, mida juhtis Paul Reynaud andis võimu Rahvuskogu tahtel üle marssal Henri Philippe Pétain'ile, kõige parempoolsemale Prantsusmaa poliitikule, kollaboratsionalismi autorile, kes kutsus prantsuse rahvast üles "uue korra" ülesehitamisel Euroopas koostööle Hitleriga.

Juba praegu meenutab Rahvusrinne üsna vähe kunagist Jean-Marie Le Pen'i juhitud marginaalset parteid. Lisaks sarnaneb olukord vägagi maailmasõjaeelsega. Nõrgad, ebaefektiivsed vasak-parempoolsed koalitsioonid, mis ühinevad vaid selleks, et mitte lasta võimule paremradikaale, tõstavad viimaste populaarsust.

Juba järgmises valimistsüklis suudab Rahvusrinne esitada reaalse võimutaotluse. Kusjuures nii peresidendi ametikohale, kui ka enda ümber enamuskoalitsiooni moodustamisele parlamendis.

Kuid parempoolsed võivad võimule tulla ka varem. Lõppude lõpuks tegi Petaini Prantsusmaa liidriks hävitav kaotus välisvaenlasele. Viies Vabariik on Katastroofi lävel, mis sarnaneb sellega, mis põrmustas Kolmanda Vabariigi. Ja Macron ei paista sugugi de Gauille moodi, kes oleks võimeline seda katastroofi ära hoidma. Kuid seekord saadakse hakkama ilma sõjata.

Ma ei nimetanud juhuslikult "Gazpromi" edu gaasijuhtmete rajamisel, mis võimaldavad transiitriikidest mööda minnes EL-le gaasi tarnida. Need gaasijuhtmed lõpevad Saksamaal ja Türgis, mis suurendab nende riikide tähtsust Euroopa Liidu jaoks oluliselt. Ankara püüdleb palju aastaid Euroopa Liitu ja Prantsusmaa oli tema EL liikmeks vastuvõtmise peamine vastane. Pariisi ja Ankara suhted pingestusid täiendavalt veel selletõttu, et Prantsusmaa, kus on tugev armeenia kogukond, teeb paljude aastate jooksul edukat lobitööd armeenlaste 1915-1917 aastate genotsiidi tunnustamiseks.

Samas Saksamaa oli Türgi liitlane juba Esimese maailmasõja ajal ja kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel aastatel asusid sinna elame miljonid türklased. Praegu on neil, vaatamata pingetele Berliini ja Ankara suhetes, Süüria põgenike küsimuses määratud koostööd teha. Osalemine Venemaaga ühistes transpordiprojektides, tänu millele saab Saksamaast Kesk- ja Ida-Euroopa gaasiallikas, Türgi aga hakkab mängima sama rolli Lõuna-Euroopa ja Balkani jaoks, lähendab neid riike veelgi. Gaasipoliitikas on koordineerimine äärmiselt tähtis.

EL-u on ka varem nimetatud Saksamaa projektiks, millest ongi välja kasvanud juba mainitud Neljanda Reichi mõiste. Saksamaa-Türgi domineerimine energiakandjate küsimuses teeb Euroopa Liidu lõplikult Berliini pärusmaaks (Türgi vaevalt, et kunagi EL liikmeks saab, nii et Saksamaa hegemooniat Euroopa Liidus ei ähvarda praktiliselt miski).

Tuletan meelde, et siiamaani on alati räägitud Saksamaa ja Prantsusmaa domineerimisest Euroopa Liidus. Ja seesama Macron kogus hääli kutsudes valijaid üles koonduma EL-vastase euroskeptitsismi ümber, mitte lubama "Prantsuse stiilis Brexitit" ja võitlema Prantsusmaa positsioonide eest Euroopa liidrina.

Seejuures on Prantsusmaa majandus juba viis aastat lakanud nendele ambitsioonidele vastamast. Viienda Vabariigi finantssüsteem on samuti nõrk. Erinevalt Le Penist, kes lubas tagasi tuua rahvusliku vääringu, et tervendada riigi rahandust, ei sea Macron vajadust jääda eurotsooni kahtluse alla. Ja see ei jäta finants-majanduslikule süsteemile mingit šanssi.

2020. aastaks kujuneb Euroopas välja täielik sõltuvus Saksamaa ja Türgi gaasist, mis viib Prantsusmaa teisejärgulise riigi — Suure Poola staatusesse. Võib oodata, et Pariis tõrjutakse järk-järgult välja maailma majandust kujundavatest läbirääkimisformaatidest (Normandia ja Minski formaatidest, kus otsustatakse mitte Ukraina, vaid kogu Euroopa tulevik ja Genfist, kus Lääs üritab Süüria ja Lähis-Ida tulevikku mõjutada, Astanasse ei kavatse Priisi juba praegu keegi kutsuda).

Prantsusmaa hääl on EL-s praegugi väheoluline. Ühendkuningriigi lahkumine ja USA huvi vähenemine Euroopa vastu on märgatavalt tõstnud Saksamaa tähtsust, Berliin on juba ammu Euroopa peamine rahastaja. "Nord Stream-2 " käikuandmine paneb kogu Euroopa majanduse sõltuvusse Saksmaast.

Et Prantsusmaa kaotus võitluses Euroopa eest oleks selge ka prantslastee endile, piisab mistahes vastasseisust, mistahes Saksamaa ja Prantsusmaa huvide lahknemisest Euroopa Liidu raames. Pariis leiab end siis kohe seismas üksinda vastamisi Neljandasse Reichi ühinenud ülejäänud Euroopaga.

Šokk ilma sõjata kaotusest ei saa olema sugugi väiksem, kui kaotusest sõjas seitsekümnend seitse aastat tagasi. Arvan, et praeguse poliitilise võimusüsteemi täieliku diskrediteerimise tulemusena saavad võimule sellised parempoolsed, kellega võrreldes Le Peni Rahvusrinne tundub parlamendis vasaktiivana.

Ainult et eksiilvalitsust ei moodusta siis enam keegi.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
Nord Stream 2, Gazprom, president, Emmanuel Macron, Marine Le Pen, Prantsusmaa

Peamised teemad