06:42 17. Juuli 2018
Kuula otse
  • USD1.1720
  • RUB72.9220
Meedia oli ja jääb propagandatöötlemise asendamatuks instrumendiks, illustratiivne foto

Libauudised kui infosõja sõnnik

CC0 / Modman
Analüütika
lühendatud link
Meedialahingud (169)
11292

Miks propagandaspetsialistid on täna järsult hoogustanud desinformatsiooni kasutamist?

Igor Nikolaitšuk, meediaspetsialist portaalile Sputnik

Ausalt öeldes on raske mõista seda ažiotaaži, mis viimasel ajal on niinimetatud "libauudiste" ümber tõusnud. Tegelikult näeme me järgmist.

Alustagem ilmselgest. Läänemaailm ei ole praegu kaugeltki parimas sportlikus vormis. Eriti terav on rahvusliku eliidi hulgas sisepoliitilistest küsimustes konsensuse saavutamise probleem. Sellest on saanud klassika žanr: USA-st Rootsini, Saksamaast Türgini näeme ikka üht ja sedasama — viimaste aastakümnendite teravaimat võitlus võimu pärast.

Kriisiilmingud sagenevad või vähemalt on neist saanud kõrvaldamatu poliitiline konstant ja eliidisiseste vastuolude silumise mehhanismid on hakanud tõrkuma. Nendes tingimustes on teravnenud avaliku arvamusega manipuleerimise probleem, üha nõutavamaks on muutunud oskus formuleerida kiiresti sellele või teisele võimugrupile kasulik ühiskondlike eelistuste profiil, et valijaskonna toetus tagada.

Meedia (just meedia, mitte blogid ega sotsiaalvõrgustikud), sealhulgas tema peamine informatsioonikahur — televisioon, oli ja jääb endiselt propagandatöötlemise asendamatuks instrumendiks ja juba ainuüksi selle propagandakanali olemasolu on rahvusliku julgeoleku seisukohalt strateegilise tähtsusega.

Libauudistelt metalibauudistele

Täna dikteerivad ellujäämisseadused ajakirjanikele kõikvõimalike eetiliste reflekside maskide kõrvaleheitmist. Läänes on pasundamine sõnavabandusest ja vabast ajakirjandusest sisuliselt lõpetatud. Nüüd tuleb häbi tundmata valetada — nii on vaja (sealhulgas vahetult meediakanalite töötajatel, kes samuti süüa tahavad).

Oleme tagasi Mark Twaini aegse moraali juures: tema följetoni kangelane, kristalselt aus inimene oli väga mures, kui valimiskoosolekul tormas tema poole eri vanuses ja nahavärviga lastesumm. Lapsed sirutasid tema poole oma käekesed ja kiljusid: "Isa, isa!…" Klassikaline libauudis, kas pole. 

Kuid tänapäeval on ka paremaid libauudiseid. Lääne ajakirjandus on juba viis aastat häbenematult kujutanud Venemaad heidikriigina, kellega nende omad poliitikud peavad rääkima võimalikult karmil toonil. Seejuures pole kellelgi enam piinlik reaalsete tõendite täieliku puudumise ega pideva viitamise pärast inimõiguslaste ja ühiskonnategelaste angažeeritud seisukohtade kaitsele. See on saanud tavapäraseks.

Rakendatakse aktiivselt NSV Liidu poolt külma sõja ajal kasutatud võtteid. Ainult et kui varem nimetati libauudiseid "räpaseks valedetulvaks", siis nüüd on mõiste saanud külge moodsa internetipärase sildikese.

Kuid uute, "siseriiklike" ülesannete täitmiseks on leiutatud ka uusi propagandatehnoloogiaid, mida võib nimetada "metalibauudiseks". Selle metalibauudise sisu seisneb järgnevas.

Lääne meedia on kas poliitikute soovitusel või suisa nõudmisel alustanud just Venemaa võimude süüdistamise kampaaniat ning ta genereerib ja "Surub kogu maailmale peale" oma valesid ja libauudiseid. Seda tehakse väidetavalt Kremli poolt spetsiaalselt välja töötatud strateegia raames, mille eesmärk on Euroopa riikide ja USA kodanike lojaalsuse õõnestamine maailma demokraatia institutsioonide suhtes.

Selle strateegia, mille Lääne poliitikud ise, ilma igasuguse Kremli abita välja mõtlesid, keskseks momendiks on tees "Putini režiimi poolt informatsiooni muutmise kohta relvaks" ja propaganda muutmisest reaalseks hübriidsõja ekvivalendiks.

Sisetarbimiseks mõeldud Kreml

On selge, et libauudised on millegi hoopis suurema, räpasema ja ohtlikuma diagnoosimise tunnus. Nad viitavad reaalsetele informatsioonilis-psühholoogilistele operatsioonidele, mille eesmärgiks on vähemalt vastase nõrgestamine. See on selliste operatsioonide aabitsatõde.

Kuidas see töötab, seletas juba suur kombinaator Ostap Bender. Tuletame meelde, et ta hakkas põrandaalust oligarhi Aleksandr Ivanovitš Koreikot miljoni väljapressimiseks ja šantažeerimiseks trollima (kasutades selleks tol ajal kasutatavaid meediume — posti ja telegraafi). Kõik (loodetavasti) mäletavad kiirtelegramme: "krahvinna jookseb äralangenud näoga tiiki", "istung jätkub", "jää hakkas liikuma", "saatke tünnidega apelsine". Koreiko oli vähemalt frustreeritud.

Ostap käitus antud juhul nagu progressiivne poliittehnoloog-propagandist. Tsiteerigem teda: "Kõige tähtsam on vastase leeris segadust tekitada. Vastane peab kaotama hingelise tasakaalu. See ei olegi nii raske (…). See kõik on väetis — superfosfaat. Las närvitseb. Klienti tuleb harjutada mõttega, et tal tuleb raha ära anda. Ta tuleb moraalselt relvituks teha."

Niisiis on iga libauudis Lääne väetis Venemaa mingite salakavalate plaanidele vastupanu osutamise põllule. Antud juhul on keskseks momendiks väide, et Kremlil on "oma plaan", mis on vastuolus Lääneriikide rahvuslike huvidega.

Teatud mõttes on see isegi vahva — Veenemaad tunnistatakse geopoliitilise subjektina, mida polnud Gorbatšovi, Jeltsini ega isegi "varajase" Putini ajal.

Juhime tähelepanu kahele momendile. On ilmunud teatud aksioomid: esiteks Venemaa on agressiivne ja see olevat temale immanentne (seesmiselt omane) omadus, mis on ära määratud "sügavate tsivilisatsioonikoodidega".

Teiseks (ja see on juba huvitavam!) — Venemaa meedia tunnistatakse oluliseks ohuks, sest see "domineerib Moldova, Valgevene, Georgia, Balti riikide ja endiste nõukogude Kesk-Aasia vabariikide venekeelse elanikkonna eelistustes."

"Ise oled loll!"

Kuid ärgem olgem kergeusklikud. Isegi hästi kootud ja tihe propagandatekk ei suuda kinni katta Venemaa kui Lääne mobilisatsiooniressursside teema kontuure just sisepoliitilises võitluses. Näiteks USA-s on Venemaa vastaste uudiste tiražeerimine "eliidi relvastuses" suhteliselt odav ja efektiivne vahend "üksteise juustest kiskumiseks", mille jahmunud pealtnägijateks me kõik olime. Kusjuures see ei ole sugugi nanai poistemaadlus, vaid reaalne võitlus ellujäämise nimel Lääne tsivilisatsiooni süsteemse kriisi tingimustes.

Tuleb siis välja, et kui tahad täna valimisi võita ja poliitilise, rahandusliku või muu võimu juurde pääseda, tuleb valijatele rääkida "Venemaa ohust", kisada kõvasti "Putini trollidest", "Venemaa häkkeritest" ja "Venemaa võrgupropagandast".

USA Venemaa-vastase propagandamasina sihtmärgiks on juba ammu saanud USA ise. Meie aga reageerime närviliselt, ironiseerime kibedalt, kirjutame süüdistuskõnesid, kuid üksteisest kõvasti kinni hoidev Ameerika eliit vaid sülitab selle peale. Neil on omad mured.

Ma ei kutsu mingil juhul Venemaa ja tema partnerite kodanikke ja poliitikuid üles "informatsioonilisele ükskõiksusele" stiilis "Las räägivad pealegi!", "Koerad hauguvad, karavan läheb edasi!"

Kuid tundub, et meie riigiorganitel (näiteks sellisel lugupeetud ja kiirete asjatoimetustega väga koormatud asutusel nagu Venemaa välisministeerium) on äärmiselt ebasoliidne piirduda kõikidele selliste ürituste puhul reageerida vaid libauudiste tuvastamise ja sellele tähelepanu juhtimisega. See on sama, kui kirjutada kirjale plangul "Petka on loll" juurde vastupropagandistlik "Ise oled loll!"

Sellises olukorras on meie ajaloolise eksistentsi pikendamise ainuke õige samm minna oma teed.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Teema:
Meedialahingud (169)
Tagid:
televisioon, analüütika, libauudis, propagandasõda, meedia, Lääs, USA, Venemaa

Peamised teemad