21:50 31. Oktoober 2020
Kuula otse
  • USD1.1698
  • RUB92.4606
Analüütika
lühendatud link
233116

NATO sõjaväelased ei planeeri kallaletungi Venemaale ega arvesta Venemaa kallaletungi reaalse ohuga, lihtsalt on saabunud sobiv aeg täiendada poliitilise vastasseisu tuules varusid

Villem Rooda, sõjaväeluure kõrgem ohvitser-analüütik erus

Alanud on aktiivne NATO kaitsekulude tõstmine 2% tasemele SKT-st. Praeguseks on selle taseme saavutanud ja ületanud USA — 3,6%, Kreeka — 2,38%, Ühendkuningriik — 2,26%, Eesti 2,16%, Poola — 2%. Üle 1,5% eraldavad riigikaitseks Prantsusmaa — 1,77%, Türgi — 1,5%, Norra —1,5%. Alla 1,5% kulutavad Leedu, Rumeenia, Läti, Portugal, Bulgaaria, Horvaatia, Albaania, Horvaatia, Saksamaa Taani, Holland, Slovakkia, Itaalia, Tšehhi, Ungari. Alla 1% Kanada, Sloveenia, Hispaania, Belgia ja Luksemburg.

NATO peasekretär Jens Stoltenberg
© REUTERS / Francois Lenoir

Kõige suuremat lisaraha loodab NATO uue plaaniga Saksamaalt, kus eelarve tõstmine 2%-le praeguselt 1,19% tähendab ligi 30 miljardit dollarit, Kanadalt 0,99% tõusuga ligi 17 miljardit, Itaalia, Hispaania ja väiksemate liitlasmaade tõus ja surve eelarvele on küll suur aga summas on juurdekasv suurriikidega võrrelduna üsna väike.

NATO praegune eelarve on veidi üle 900 miljardi USD. Sellest USA osa on 608 miljardit ja Ühendkuningriigil 60 miljardit. Võrreldes USA-ga on NATO teiste liitlaste osa selgelt proportsioonist väljas. Miks on vaja seda triljoni US dollari piirile lähenevat eelarvet veel keskmiselt 44% tõsta Euroopa liitlasriikidelt saadava 263 miljardi võrra? USA ja Kanada osa seejuures ei vähene. Kui suur on reaalne vajadus ja ohuhinnangute reaalsus? 

Venemaa

Venemaa sõjaline eelarve on NATO arvestuse kohaselt 69 miljardit USD, tegelikult on see 10% väiksem. Kuid isegi NATO suuruses pakutuna moodustab Venemaa sõjaline eelarve 8,5% NATO sõjalisest eelarvest. See tähendab ohtu Venemaale, mitte Venemaa ohtu NATO-le. Rahvaarvult ja majanduse koguproduktilt on NATO ülekaal Venemaast sama suur või pisut suuremgi.

Väited Venemaa ettearvamatusest ja agressiivsusest ei anna alust suurenda sõjalist võimsust, piisab, kui piirduda suurema valvsusega. Pealegi on see väidetav agressiivsus ja ettearvamatus suuresti vaieldav poliitiline retoorika. Venemaa maavägede paiknemine Balti liitlasmaade piiridel on liiga läbipaistvalt otsitud põhjendus.

Arvestades Venemaa kaitse vajadusi ja relvajõudude korraldust, on Venemaal oma hiiglasliku territooriumi kaitseks praegused kaitsekulud minimaalsed ja see võimekus tugineb peamiselt võimsate tuumajõu olemasolule. Kui kõrvutada NATO ja Venemaa võimalusi ei saa rääkida Venemaa vasturünnaku edukusest, vaid hädavajalikust võimsa vastase ründe tõkestamise vajadusest. 

Reaalselt suudaks Venemaa vaatamata NATO pataljonidele paiknemisele Balti riikides vallutada need riigid väga lühikese ajaga. Kuid mis saab edasi. See küsimus on jäetud väga pika aja jooksul vastamata. Mõne naaberriigi territooriumi hõivamiseks ei riski keegi sõja puhkemisega. See peab olema eriolukord, mille sarnast pole vaatamata pingetele aastakümneid olnud ja vaevalt sellel praegugi tekkida lastakse. Venemaa ja NATO vahelistele pingetele sõjalisi lahendusi ei ole, vaevalt, et kumbki pool seda ei tea.

Kaitsevajadusest ja sõjalise kallaletungi ohust tingituna ei vaja NATO suurt kaitsekulutuste tõusu. Olemasolev võimsus on enam kui piisav. Sama võib öelda ka Venemaa kohta. Samas on poliitiliselt olukord kaitsekulutuste järsuks tõusuks väga soodne. Veel ei ole jahtunud ülesköetud russofoobia, heaks ajendiks on Ukraina, Gruusia ja Süüria. Lisatõuke annab USA presidendi aktiivne kriitika ja soov vähendada USA kaitsekulutuste osa NATO-s ning suunata need USA NATO-väliste tegevuste rahastamiseks. 

Lisandunud võitlus terrorismiga selliseid hiigelsummasid ei vaja, ainult sõjaline jõud terrorismist ei päästa. Pealegi on lähenemas aeg, mil avalik lahinguväli asendub julgeolekujõudude eriüksuste tegevusega, kus hävituslennukeid, rakette ega tanke ei vajata.

Olukord on väga soodne, et veenda parlamente kaitsekulutuste osas oponentide mahasurumiseks. See aeg võib lähiaastatel otsa mööduda.

Mida lisarahaga teha?

Vaevalt, et NATO hakkab pingestama niigi pingelisi suhteid Venemaaga, piiridele uusi üksusi tooma ja uusi ründesüsteeme rajama. Pealegi on tal neid juba praegu külluses. Kindlasti antakse uut hoogu „vaiksele sõjale".

Lisavahendeid kasutatakse uute perspektiivsete relvasüsteemide väljatöötamiseks, kohaloleku suurendamiseks ja mõjuvõimu kindlustamiseks arengumaades, Läänele sobivate režiimide sõjalise toetuse suurendamiseks ja Venemaast sõjalis-tehnoloogilise üleoleku saavutamiseks. 

Gigandid panevad Putini supertanki vastu seljad kokku, illustratiivne foto
© Sputnik / Илья Питалев

Seega, vaevalt et NATO sõjaline tegevus olukorda pingestab, kuid ka selline „vaikne sõjategevus" ei jää Venemaal märkamata ja ta käivitab vastutegevuse, millest üldine vastasseis loomulikult pingestub. Praegu peaks vastaspoole sihiks olema hoopis sõjalise kulutuste vähendamine. See vähendaks otsese sõjalise konflikti ohtu. Sõjaliste kulutuste suurendamine on ka parimate kavatsuste korral selge samm suureneva sõjaohu suunas.

Oma kindel osa kaitsekulutuste järsul tõstmisel on võimsal, põhiliselt USA, aga ka Ühendkuningriigi, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia relvatööstusel. Peaaegu kõik NATO riigid saavad oma relvastuse ja lahingutehnika ülalloetletud riikide sõjatööstuselt. Kaitse-eelarve tõstmine tähendab suurt tellimuste kasvu, mis tingib vajaduse teha aktiivset lobitööd ja avaldada poliitikutele survet kaitsekulutuste tõstmiseks. 

Vaatamata arenenud sõjatööstusele tarbivad ka suured NATO Euroopa liitlasriigid USA-s toodetavat erinevat relvastust ja sõjatehnikat. Kaitsekulutuste suur tõstmine tooks USA relvatöösturitele Euroopast aastas 4-13 lisamiljardit.

Vaieldamatu huvi kaitsekulutuste tõstmiseks on NATO sõjaväelastel, kes näevad, et praeguses reaalpoliitilises olukorras on õige aeg küsida suurt lisarahastust, mida edaspidi võibolla enam nii hõlpsasti ei saa. Sõjavägi on kululiik, kus toote hind pole oluline vastasest üleoleku saavutamisega võrreldes.

Venemaa riigipea Vladimir Putin andis intervjuud ajalehle Figaro
© Sputnik / Алексей Никольский

NATO sõjaväelased ei planeeri kallaletungi Venemaale ega arvesta Venemaa kallaletungi reaalse ohuga. Lihtsalt on saabunud sobiv aeg täiendada poliitilise vastasseisu tuules varusid, uuendada ja suurendada tehnilist võimsust, püüda saavutada absoluutsest ülekaalu Venemaast. Kuna hind pole tähtis, rõhutakse vaid toote vajadusele riigikaitsele. 

Kogemus on näidanud, et sõjaolukorras toodetakse relvastust, varustust ja tehnikat kuni kaks korda kallimalt rahuolukorraga võrreldes. Täpsustan, et see kehtib kriisi, mitte käimasoleva sõja olukorra kohta. Seega kriitilised kriisiolukorrad on relvatöösturitele ja sõjaväejuhtidele ülikasulikud, kuni vajaduseni neid kriise pidevalt tekitada ja üleval hoida.

Lisaraha kulub ka projektidele, mille rahastamine rahuolukorras tavaliselt edasi lükatakse või ei võeta üldse arutluselegi. Need on kallid, kahtlase efektiivsuse ja ebaselge reaaltulemusega kõrgtehnoloogilised projektid, näiteks sõjapidamine kosmoses, super-kübersõjas, looduskeskkonna kasutamine, robotarmeed jne. Osa kaitsekulutustest suunatakse ka sellistele projektidele.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
tehnika, analüütika, relvastus, kaitsekulutused, NATO, Villem Rooda, Saksamaa, EL, USA, Venemaa

Peamised teemad