16:55 17. August 2017
Tallinn+ 23°C
Kuula otse
Ukraina piiripunkt. Illustratiivne foto

Ukrainas püssirohutünn ei lõhke ega lõhke

© Sputnik / Павел Паламарчук
Analüütika
lühendatud link
Villem Rooda
125100

USA ja Euroopa Liit loodavad endiselt, et sanktsioonid pidurdavad Venemaa arengut ning suurendavad poliitilist ja sotsiaalset rahulolematust, mis võib viia seal võimu vahetumiseni

Villem Rooda, endise NSV Liidu kaitseministeeriumi luurepeavalitsuse kõrgem ohvitser-analüütik

Ukraina on jätkuvalt Venemaa, USA ja Euroopa Liidu suhete püssirohutünniks. Suhete normaliseerimise tingimuseks seatud Minski lepe on surnult sündinud, kuid kumbki pool ei soovi seda muuta, sest lepe rahuldab kõiki osapooli. Ühelt poolt loodetakse ära hoida sõja taaspuhkemine ja teiselt, et lahendus saabub sotsiaalmajanduslike probleemide survel iseenesest.

USA ja Euroopa Liit loodavad endiselt, et sanktsioonid pidurdavad Venemaa arengut ning suurendavad poliitilist ja sotsiaalset rahulolematust, mis võib viia seal võimu vahetumiseni. Samas, Venemaal on hoopis enam põhjust loota samadele protsessidele Ukrainas. Kummagi lootuse täitumiseks pole mingeid garantiisid, kuid mõlemaks on mingid võimalused. Mingid muutused paratamatult tulevad.

Venemaal ei tule veel vähemalt veerand sajandi jooksul demokraatlikul teel võimule keegi, kes annaks ära Krimmi ja ka Ukrainas pole kedagi, kes Krimmi tagasi võtta suudaks. Venemaal võib tulla mingeid siseprobleeme Põhja-Kaukaasias. Ükski Venemaa valitsus ei saa loobuda Osseetia ja Abhaasia iseseisvuse toetamisest ega oma huvidest Lähis-Idas.

Praegune Venemaa on väga stabiilne, mis püsib tänu tugevale keskvõimule ja üldrahvalikult aktsepteeritavale poliitkale. Väheseid sotsiaalmajanduslikult või poliitiliselt rahulolematuid on vaid suuremates linnades.

USA-s ja Euroopa Liidus loodetav võimu muutus käivitaks ebasoovitavad protsessid. Võimult tõugatud poliitilised jõud aktiviseeruksid ja saaksid palju suurema toetuse, kui USA ja Euroopa-Liidu toetatavad uusdemokraadid. Tulemus oleks soovitule vastupidine.

USA ja Euroopa Liit materdavad Venemaa võimu ilmaasjata. Praegune on Läänele mõeldavatest kõige soodsam. Kui endised demokraadid saavutaksid enamuse Venemaa parlamendis ja lisaks presidendi ametikoha ning alustaksid Jeltsini tüüpi reforme, saaks kukutatud eliit kõik poliitilised trumbid ja hakkaks rahvast ülestõusule agiteerima. Armee ja julgeolekujõud on niigi nende poolel. Ühe valimisperioodiga neid ümber kasvatada pole võimalik.

Ukrainas muutub olukord järgmistel Ülemraada ja presidendi valimistel. Kui valimised tulevad vabad ja demokraatlikud, ei jää praegune võim püsima. Isegi kui USA ja EL toetavad läänemeelseid ja opositsioon maha surutakse, siis praeguseid liidrid rahva toetust ikkagi ei saa. Parimal juhul saavutatakse läänemeelsus uute liidritega ja midagi olulist ei muutu.

Vabad valimised annaksid Ukraina Ülemraadas läänemeelsete ja poolt Venemaa ja vene rahvuspiirkondade eristaatuse pooldajate vahel tulemuseks 50:50. Presidendivalimistel saaks 40% häältest Venemaaga suhete normaliseerumist pooldav ja 60% selle vastu olev kandidaat. Ukraina jääbki heitlikuks ja laguneb kaheks või kolmeks riiklikuks moodustiseks.

Iseseisvusliikumine Hispaania provintsides kestab, Šotimaal samuti, kuigi seal ei võeta asja nii tõsiselt, kui Põhja- ja Ida-Ukrainas. Mingi aeg on USA ja Euroopa Liidu toel võimalik seda takistada, tegelikult on see aga võimatu. Oma osa jääb selles protsessis alati ka Venemaale. Tegemist on rahvus-etnilise, kultuurilise, ajaloolise küsimusega, mida olemauks teha ei saa. Põhja- ja Ida-Ukraina erineb palju enam Lääne-Ukrainast, kui Šotimaa Inglimaast või Kataloonia Hispaaniast.

Praegune olukord on osapooltele mugav. Ukraina saab kõik oma probleemid ja hädad ajada sõja ja Venemaa kaela. Venemaale on toimuv väga heaks propagandistlikuks pinnaseks rahvusgrupi hukkumine Ukrainas ja selle toetamine USA ja EL poolt.

Ukraina on USA ja EL jaoks mugav vahend Venemaa survestamiseks. Vajadusel saab alati korraldada mõne intsidendi Donbassis ja näidata meedias Venemaad pingekorraldajana ja nõuda üldsuselt hukkamõistu. Ukraina on ka väga sobiv poliitilistele provokaatoritele, kui on vaja segada mõnd neile mitte sobivat kokkulepet USA Euroopa Liidu ja Venemaa vahel või riivata valimistel oponente, korraldada mõni poliitiline aktsioon või provokatsioon Ukrainas.

Ukraina president Petro Porošenko otsustas ilmselt Venemaa suhtes maailma silmad avada
Пресс-служба президента Украины

Praegune USA ja EL positsioon on lihtne — Ukraina on ühtne, mingeid rahvus-etnilisi vastuolusid ei ole. Probleemi põhjustab vaid Venemaa, kes jõuga annekteeris Krimmi ja käputäies separatistides, kes Venemaa toel hõivasid osa Dontskist ja Luganskist.

Sama lihtne ja ühepoolne on seletus islami terrorismile, olukorrale Liibüas, Afganistanis, Iraagis, Süürias, Palestiinas. Sõjalisele ja majanduslikule võimsusele tuginedes suruvad USA EL ja NATO peale oma ideoloogiat ega arvesta seejuures ühegi teise reaalsusega. Kõik mis on nende meelest õige, tuleb omaks võtta ja kõik, mis ei ole õige, tuleb ära muuta, vajadusel jõuga. Mingi aeg see mudel veel töötab. Eeskujuks on USA, EL ja NATO juhtmaade heaolu ja elatustase. Lisaks suur poliitiline vabadus ja sotsiaalne turvalisus. Maailm aga areneb ja praeguste liidrite positsioon taandub üsna kiiresti uute suurpiirkondade ees.

Süveneb varaline kihistus, kus riikide põhitulu on 50-60% inimeste käes ja sotsiaalselt tõrjutute ja puudustkannatavate inimeste osakaal on jõudmas 30% piirile. Odava tööjõu saamiseks käivitatud migratsioon hakkab järjest enam mõjutama riikide sisepoliitilist olukorda. Kahaneb nende riikide arv, mida sõjalise ja majandusliku survega on võimalik kontrollida.

Kui 1985. aastal suutis USA kontrollida 83 riiki, siis 2017. vaid 21 ja ära on langenud just suuremad. Samas nende 21 riigi (sealhulgas Ukraina) kontrolli alla hoidmiseks kulub 2017. aastal kolm korda rohkem raha, kui 1985. aastal 83 riigile.

Ukraina president Petro Porošenko
© Sputnik / Михаил Маркив

Soovimata mõista reaalsust ja olles ülimalt veendunud oma ainuõiguses teevad USA, Euroopa Liit ja NATO otsuseid, mis annavad perspektiivis loodetule vastupidise tulemuse. Nii loodetakse panna sanktsioonide abil kuuletuma Venemaa ega alustata temaga läbirääkimisi olukorra parandamiseks.

Kunagine olukord Kosovos, mida valitses USA ja NATO oli nende meelest õige. Nüüd, Donbassis on Venemaa ja sellepärast on seal kõik vale. Selline mentaliteet ei saa kesta kaua. Aeg liigub halastamatult. Ukrainasse saabub stabiilsus, kui lahendatakse rahvuslik-territoriaalsed etnilised raskused. Kui seda pole, saab olukorda hoida kontrolli all vaid poliitilise manipulatsiooni ja jõuga.

Pooled seisavad püssirohutünni kõrval, tõrvikud käes. Olukord on poliitilisteks manipulatsioonideks soodus, kuid halb Ukraina kummagi vastaspoole rahvusgrupile ja riigile.

Kui poliitikud ja suurvõimud olukorda ei lahenda, teevad seda varem või hiljem rahvad ise. Kahjuks on rahvad omavahelisele vaenule üles köetud.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
Minski lepped, NATO, Venemaa, USA, EL, Ida-Ukraina, Ukraina

Peamised teemad