08:58 20. August 2017
Tallinn+ 14°C
Kuula otse
Abi võib jõuda kurdideni Süürias ja Türgis, kuid asjatu on loota, et abi jõuab kurdideni Iraanis ja Iraagis

Luurajana kurdide juures

© REUTERS / Goran Tomasevic
Analüütika
lühendatud link
Villem Rooda
7440

32 aastat hiljem on kahjuks terrorismist hoiduvad kurdide vastupanujõud surve all

Villem Rooda, endise NSV Liidu kaitseministeeriumi luurepeavalitsuse kõrgem ohvitser-analüütik

Augustis 1985. teravnes olukord kõikides kurdidega asustatud regioonides. Süürias kurdidega asustatud alal oli veidi rahulikum, kuid Türgis, Iraagis ja Iraanis puhkenud kurdide rahutused suruti valitsusvägede poolt maha väga julmalt. Kurdide üksused olid sundinud taanduma põranda alla ja mägedesse. Nende rünnakud omandasid juba terrorismi iseloomu. Tsiviilelanikke küll säästeti, kuid seda ägedamalt rünnati riigivõimu asutusi, politsei- ja armeeüksusi.

Illustratiivne foto
© REUTERS / Mohammad Ismail

Igale rünnakule järgnes valitsusvägede karistusoperatsioon ja peagi loobus enamus kurdi üksustest rünnakutest. See omakorda põhjustas kurdide lõhenemise ja radikaalsemate võitlejate koondumine uutesse terroriüksustesse.

Kõikide riikide luured püüdsid olukorda uues kriisipiirkonnas jälgida, teavet hankida, et ennetada võimalikku olukorra eskalatsiooni ja selle tagajärgi. Tõsisemalt suhtusid sellesse Suurbritannia, Prantsusmaa ja USA luure, kuid ükskõikseks ei jäänud ka NSV Liidu sõjaväeluure GRU.

Egiptuse asemel Süüriasse

11. augustil 1985 pidin minema Aleksandriasse, kuid tuli uus käsk ja 14. augustil lendasin hoopis Damaskusesse. Lennujaama vastas tulnud kolleeg "töötas" NSV Liidu — Süüria majanduskoostöö nõukogus. Sain kaubandusesinduse lahingumoona ekspordi töötaja dokumendid ja mind majutati Süüria lennuväe luurele kuuluvasse vangla tüüpi hoonesse. Väikeses ruumi sisustuseks oli vaid nari, pesukauss, veekann ja käterätik. Toodi kuuma teed, nisuleiba ja juustu.

Suhelda polnud kellegagi. Sagedastes välislähetustes olin õppinud veidi araabia keelt ja olin võimeline lihtsamat vestlust arendama, kuid keegi ei olnud minuga nõus rääkima. Noor lennuväeleitnant (ma tundsin araabia-maade vorme, auastmetunnuseid ja eraldusmärke) võttis minult dokumendid ja mind teenindav allohvitser ainult naeratas sõbralikult, kuid ei kumbki lausunud ühtki sõna.

Väikesest aknast nägin hoone ees kõndivat ja CKC-45 karabiiniga relvastatud valvurit. Sõin ja heitsin puhkama. Ärkasin varahommikul ja nautisin Lähis-Ida ainulaadset päikesetõusu, kuidas päike heitis üle mägede omapärase valgusvihu. Valitses täielik vaikus, isegi tunnimees oli kadunud.

Kolm tundi hiljem tulid kaks leitnanti ja tugeva kehaehitusega, rühikas, oma auastme kohata noorevõitu kolonelleitnant. Kõik nad olid lennuväevormis. Kolonelleitnant rääkis hoolega sõnu hääldades üsna head vene keelt. Võtsime pruukosti ja läksime üle laia hoovi tunnimehe valvatavasse kuuritaolisesse hoonesse, kus oli ladustatud suur hulk lahingumoona.

Lahingumoone päritolu tuvastamine

Mul paluti kindlaks teha, kas ladustatud lahingumoon on originaalne, võltsing või koopia ja kui need on koopiad, siis kui täpsed ja millise kvaliteediga.

Nii uurisingi kolm päeva USA, Prantsuse, Inglise ja NSV Liidu päritolu padruneid, mürske, granaate, reaktiivgranaate, maamiine ja pidin tunnistama, et selle moona hulgas polnud ühtegi võltsingut ega madalakvaliteedilist koopiat. Tegemist oli valdavalt originaalmoonaga või siis üsnagi kvaliteetsete koopiatega.

Lõpuks ilmus GRU esindaja, Süüria lennuväelased tagastasid mulle dokumendid ja ma sain teatud õigusi andva sõjaväeeksperdi tõendi. Järgmine päev möödus väikeses hubases hotellitoas, kus oli isegi dušš. Peagi külastas mind paljudest ühistest operatsioonidest tuttav kolleeg. Teadsin vaid, et ta teenis Iraagi esinduses. Ta tutvustas end, kuid Igor ei olnud kindlasti tema pärisnimi ja sidesüsteemide seadisteaja tema tegelik eriala.

Küsisin, kas keegi teine ei oleks võinud selle moonahunniku üle vaadata, mina oleksin saanud oma põhiülesannet täita. Sain vastuseks: "Moonatundjaid on meil teisigi, kuid ülesannet saad ainult sina." Seega oli kogu eelnev olnud suitsukatteks millelegi hoopis olulisemale.

Järgnev ülesanne tundus esialgu imelihtne. Tuli edasi anda teave inimesele, keda tundsin isiklikult. Teave olevat väga tähtis. Alles süvenedes mõistsin ülesande keerukust ja ohtlikkust. Me ei tohtinud välja näidata, et me teineteist tunneme ega muul moel kontakteeruda. Teade oli peidetud kolme kupüüri. Need pidin temaga kohtudes märkamatult "puhaste" vastu vahetama. Kuni üleandmiseni pidin neid kolme kahekümnedollarilise kupüüri pidevalt enesega kaasa kandma.

Trükistesse peidetud šifreeringud pole luures haruldased, seega ka vastuluurele teada. Sissekukkumise korral selles piirkonnas ei oleks ma saanud loota juhtkonnale, veelgi vähem riigivõimule. Seal kaua ei uuritud. Kui piinamisest jäigi hing sisse, lõpetati eluküünal kuuli või noaga. Seda ei saanud võrrelda vahelejäämisega Inglismaal või USA-s, kus tuli vaid mugavas kongis oodata, kuni sind kellegi vastu välja vahetatakse.

Teadvustasin, et sellele said loota vaid need luurajad, kes tegid oma keerukat ja ohtlikku tööd hoopis teisel tasandil. Siin kehtisid GRU eriüksuslastele teised ja hoopis madalama astme reeglid.

Sõitsime erinevate liiklusvahenditega suunda muutes ja lõpuks liikusime ka jalgsi, kuni jõudsime Iraagi kurdide mägikülasse, kus mu saatjateks ja valvuriteks sain Iraagi vastuluure kapten koos kahe allohvitseriga.

Selgus, et olin kahe riigi eriteenistuse peibutuspart, kellele mind isiklikult tundev isik peab kurdide partisaniüksusest tooma tähtsa teate. Kolm Iraagi eriteenistuse erariietes julgestajat sekkuda ei tohtinud. Nad pidid mu pärast teabe saamist viima eriteenistuse kõrge ohvitseri juurde, kes koos nõukogude eriteenistuse ohvitseriga mult teate vastu võtab, ja siis naasen Süüriasse.

Kurdide mägikülas

Küla asus kümmekond kilomeetrit Türgi piirist Suur-Zabi jõe ülemjooksul, mida oli hiljuti tabanud karistusoperatsiooni õhurünnak. Kõikjal oli näha purustusi ja pommilehtreid. Elanikud olid jõudnud mägedesse varjuda. Sõdurid külla ei tunginud ja nii pääseski see küla kergemini kui paljud teised.

Esitlesin end rahvusvahelise abiorganisatsiooni töötajana. Glock püstoli ja kahe AK automaadiga relvastatud Iraagi julgeolekutöörajad esinesid minu saatjate-turvameestena ja käitusid väga ebaprofessionaalselt. Nad ei varjanudki oma vaenulikku suhtumist kurdidesse. Õnneks hoidsid nad omaette ja ega trüginud alati minu lähedusse.

Ka kurdid ei varjanud oma vaenulikku suhtumist iraaklastesse. Kuulanud ära minu legendi ja uurinud minu dokumente küsis Moskvas õppinud ja üllatavalt hästi vene keelt valdav kurdide hõimuülema abi, millal NSV Liit selle rahvusvahelise abiorganisatsiooniga ühines. Vastasin, et ei olegi ühinenud, kuid tegutseb läbi teatud ühenduste ja saab nende vahendusel abi osutada.

Kurd ütles otse ja häbenemata, et mind saatvad kolm iraaklast on Saddami nuhid, sest teisi minuga kaasa poleks lastud. Ei hakanud varjama, et olen temaga nõus. Oma edasises jutus oli mu vestluskaaslane väga ettevaatlik ja igas tema sõnas peegeldus vägivald, kannatused ja valu. Kurdid ei ole ühtsed. Osa kurdidest on vägagi vägivaldsed. Nad terroriseerivad terveid piirkondi ja takistavad rahumeelseid protestiüritusi. Kui olukord hakkab rahunema ja tekib võimalus dialoogiks, teevad nad midagi sellist, et järgnevad uued karistusoperatsioonid.

Iraanis ja Iraagis on rahumeelne dialoog kurdide ja valitsuse vahel praktiliselt võimatu, Süürias ja Türgis on see siiski võimalik. Süürias on kurdide olukord kõige parem, Iraagis kõige hullem. Türgis oli 1984. aastal konflikt väga terav, kuid nüüd on olukord pisut rahunenud.

Rahvusvaheline abi võib mõningase kaotusega jõuda küll kurdideni Süürias ja Türgis, kuid asjatu on loota, et abi jõuab kurdideni Iraanis ja Iraagis. Selle võtab politsei karistusüksus operatsiooni ajal läbiotsimisel lihtsalt ära. Tihti hävitatakse isegi vili ja sellepärast peavad kurdid alati omama ka peidetud varusid. Ainuke mõeldav abi kurdidele saab olla salakulleriga kohaletoimetatud raha.

Kurdide etteheited NSV Liidule

Kurdide kohaliku juhi abi arutles minuga selle üle, et NSV Liit varustab Saddami ja Assadi relvade, tankide ja lennukitega. Kas NSV Liit ei saaks tõesti nõuda, et nad kurde ei pommitaks. Tõelised vastupanuvõitlejad varjavad ennast mägedes ega ründa külasid ja valitsusasutusi. Nad ei asu ka külades. Nad sõdivad hoopis politsei ja armee vastu. Miks pommitatakse, rüüstatakse ja põletatakse külasid, kus vastupanuvõitlejaid ei ole. Sõdureid ja politsei suudavad harva tappa mõnd relvastatud kurdi võitlejat, samas aga tapetakse sadu vanureid, naisi ja lapsi.

Kas NSV Liit tõesti ei saa teha midagi, et seda peatada? Kurdid ei taha sõda ega vägivalda, vaid omal maal rahus elada. Me tahame oma valitsust, sõjaväge ja politseid. Kui need on meil olemas, lõpetame terrorismi lühikese ajaga. Kui meile seda ei võimaldata, tuleb terroriste järjest juurde ja varsti ei suuda neist jagu saada ei Iraan, Iraak ega Türgi.

Süürias on kurdide olukord parem. Assad on küll diktaator aga kurdide tapmist ja pommitamist pole seal olnud. Seepärast pole seal ka kurdide terrorismi. Kui meie külasid ei pommitata, ei rüüstata ega põletata, rääkis mu vastuvõtja, ei oleks meil vaja ka rahvusvahelist abi — me saame ise hakkama. Kurdid on töökad ja vähenõudlikud. Nad ei talu ainult alandamist. Neil on oma kordumatu väärikus. Meie ei ründa oma naabreid. Meile piisab oma maast.

Miks rahvusvaheline kogukond ometi aru ei saa, et abi andmisest odavam oleks toetada meie iseseisvusvõitlust, oli kurd nõutu: "Me ei küsi isegi relvi, tahame ainult mõistmist ja rahumeelset poliitilist toetust." Seejärel tuli mul taas kuulda metsikustest nii terroristide, kurdide kui valitsusvägede politsei poolt. Need kirjeldused olid uskumatud ka inimestele, kes oli palju olnud sõja- ja vägivallakolletes viibinud.

Vaadates seda väikest, parandatud, kuid veel ka varemetes majakestega küla ja pommlehtrites mängivaid lapsi, tajusin sealsete inimeste ja selle rahva elujõudu, kes kõige kiuste elavad oma ootuses ja lootuses, harivad väikesi maalappe, karjatavad mäenõlvadel kitsi ja lambaid, abielluvad, sünnitavad lapsi teadmises, et õhust ründav lennuk või granaadiheitjaga karistussalklane võib selle hetkega tuhaks muuta.

Tank küla ei ohusta. See ei pääse mitte ainult külasse vaid isegi oma kahuri laskekaugusele sellest. Küla saab rünnata vaid õhust. Ka eriüksuslased saavad maanduda vaid helikopterilt. Maad mööda võivad tulla kaotusest või vihkamisest metsistunud kurdi terroristid, kelle arvates on küla valitsusele mingi teene osutanud või toetanud "magavaid argpükse", nagu nad nimetavad terrorist hoiduvaid vastupanuvõitlejaid. Peapõhjus terroristide püsimiseks on see, et need võitlejad on ainsad, kellelt külaelanikud üldse kaitset loota saavad.

Vaadates põllulappe, kus pärast saagikoristust käis algeliste põlluriistadega künd, kitse- ja lambakarju mäekülgedel, hobuseid, omapärase välimusega väikesekasvulisi veiseid, üksikuid viljapuid ja põõsaid imestasin, kui vähesega saab inimene hakkama, kui oleks vaid rahu.

Ligi kuuesaja inimesega külas pole arsti, kuid on algeline ühe õpetaja ja mullaga kool. Pole raadiot ega telerit. Samas polnud ka ühtegi puudega, ülekaalulist ega joobes inimest. Polnud alkoholigi. Kordagi ei kogenud ma üleolevat suhtumist. Kõik vastutulijad, isegi lapsed, naeratasid ja tervitasid viisakalt. Seda küla oli pommitatud alles kuu aega tagasi. Lihtne toidulaud oli rikkalikum kui mõnegi suurriigi ääremaa külas, mida pommitatud pole või suurlinnade vaeste getode perede toidulaud.

Neljandal päeval tuli külasse väike kaupmeeste karavan hobustel ja muuladel. Nende ümber kogunes rahvas. Pidin asuma täitma ülesannet. Inimene, kellele ma pidin oma saadetise üle andma, oli juba kaks korda külas käinud ja uuesti lahkunud. Me mõlemad nägime ja tundsime teineteist kohe ära, kuid ei näidanud seda välja. Ta ei loonud kordagi olukorda saadetise üleandmiseks, milleks olid meil mõlemal samade seerianumbritega 20-dollarilised rahatähed, õigemini nende ülitäpsed võltsingud.

Ilmselt ootas kohapealne teenistuskaaslane just seda kaupmeeste karavani saabumist. Oskuslikult seadis ta end minu kõrvale ja rullikeeratud kupüürid vahetasid omanikku. Nägin, kuidas ta ostis kaks tualettseepi ja paki sigarette ning juba mõne hetke pärast oli ta kadunud.

Otsisin varjulise koha ja veendusin, et mind ei jälgita. Silusin saadud kolm, selgetelt kasutuses olnud kahekümnedollarilist rahatähte sirgeks ja panin kahe ülejäänud rahatähtede kõrvale. Sellega oli esimene osa ülesandest täidetud. Teine, sugugi mitte lihtsam osa tuli veel täita. Saadud kolm kupüüri tuli toimetada teisele agendile. See polnud lihtne, sest röövimine oli sealkandis igapäevane nähtus. Välistatud ei olnud Iraagi julgeolekuteenistuse sekkumine, kes võis tahta kupüüre kontrollida ja mitte samad tagasi anda. Võimalikke ohte oli teisigi.

Süüria.
© Sputnik / Михаил Воскресенский

Lõpuks saabus ka mulle vajalik inimene, keda ma nägin esimest korda, nagu tema mindki. Tundsime teineteist meile meelde jätmiseks antud fotode järgi. Temagi tuli koos kolme kaaslasega ja müüs tubakat, nuge, rätikuid, pastakaid, mis sel ajal olid haruldased ja olid peamiselt Saksamaa päritolu.

Ostsin kaks kirjaplokki ja pastakat. Müüa heitis mulle uuriva pilgu noogutas kergelt ja andis kauba, mis oli plokkide paki kõrval, mitte peal. See meeldis mind seekord selgesti jälitatavatele iraaklastele ja ma andsin oma ostu iraaklastele.

Tagasiteel

Järgmisel päeval asusime teele, seekord juba lühimat teed pidi Az Zibari. Kolme päevase väikeste puhkepeatustega rännaku pärast olime Zibari politseikordonis. Bagdadist telliti helikopter ja peagi rappusime Mi-8MTB pardal Bagdadi poole.

Minu jaoks polnud veel kaugeltki kõik möödas. Kolmele vahetuskupüüril olev kodeeritud info polnud ohutum, kui see, mille ma ise edasi andsin. Minu teated olid krüpteeritud salakirjas ja tehtud kõrgspetsialistide erilaboris. Saadud sõnumeid nii kõrgel tasemel ei saanud olla. Kood-krüpteering oli muidugi tasemel aga salakiri ise kindlasti kergemini avatav. Õnneks ei olnud Iraagil USA ja NATO taseme spetsialiste ja oma spetsialistide tase oli neil üsnagi madal. Sõnumi lugemiseks poleks sellest kindlasti piisanud aga minu elu ärarikkumiseks küll.

Nüüd, 32 aastat hiljem püsivad kurdi kogukonna vananema abi, Venemaal õppinud mehhaaniku sõnad meeles, nagu oleksin kohtunud selgeltnägijaga. Kõik on kahjuks just läinud just nii nagu ta ennustas. Vastupanuvõitluse jõuga mahasurumise pani terrorismist hoiduvad vastupanujõud surve alla. See andis võimaluse terroristidele. Terror on tänaseks kordades ületanud 1985. aasta taseme. Iraak ja Süüria on täielikult varemetes, kurdid jätkavad võitlust muudes vormides. Terrorismi pooldav tiib on moodustanud täiesti eraldi üksused, mis ei tunnista ühetegi teist kurdi relvaüksust.

Kurdi relvaüksused on 3/4 osas legaliseerunud ja võitlevad Süürias ja Iraagis uue kurjuse vastu. Samas pole üle pooltel võitlejatest isegi võidu korral ei kodu ega perekonda, kuhu tagasi pöörduda. Selles mõttes on nende olukord sama või isegi hullem, kui 1985. aastal.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
GRU, kurdid, Villem Rooda, Süüria

Peamised teemad