08:59 20. August 2017
Tallinn+ 14°C
Kuula otse
Illustratiivne foto

Venemaa kaotusseisu üle ei maksa võitjatel rõõmustada

© Sputnik / Валерий Мельников
Analüütika
lühendatud link
9040

Üliriigid demonstreerisid üksteisega spordis konkureerides oma süsteemi eeliseid. Just sport oli nõukogudejärgsel perioodil tähtsaks riiklikuks ja ühiskondlikuks leevenduseks, kuulutades, et isegi kui me kaotasime külma sõja - spordis oleme me ikkagi kõige tugevamad ja meie sportlased demonstreerivad natsiooni kõige paremaid omadusi

Irina Alksnis agentuurile RIA Novosti

Läänega vastasseisus Venemaa tegevuse iseloomustamisel kasutatakse tihti sõna "asümmeetriline". Seejuures ohkavad lääne eksperdid ja meedia seda sõna kuuldavale tuues samaaegselt nii kartuse, kui ka vaimustusega. Moskva suudab ikka ja jälle leida ootamatuid (ja isegi teravmeelseid) käike, mis on Lääne jaoks valulised ja osutuvad lõpptulemusena kasulikeks hoopis Venemaale.

Olukord on seda triviaalsem, et algusest peale panustati Venemaa sõltuvusele Läänest hoopis rohkem, kui Lääne sõltuvusele Venemaast. Kremli taheti üha uuesti ja uuesti panna olukorda, kus tal justkui puudus üldse võimalus vastukäiguks, mis ei teeks talle endale veelgi suuremat kahju. Kuid kord-korralt, alates toiduainete sisseveokeelust ja lõpetades hiljutise Ameerika saatkonna personali piiramisega leidis Moskva ikka väljapääsu ummikseisust, kuhu teda suruda püüti.

Selles positiivsete näidete reas on praegu üks ainuke ja ilmne erand – WADA (Rahvusvaheline antidopinguagentuur) ja teiste rahvusvaheliste spordistruktuuride julm ja solvav surve Venemaa spordile, eriti kergejõustikule. See kestab juba rohkem kui aasta, selle lõppu pole näha ja olukord halveneb üha.

Viimaseks uudiseks selles vallas on Rahvusvahelise kergejõustikuföderatsiooni (IAAF) poolt kehtestatud keeld esitada riigi hümni Londonis toimuvatel kergejõustiku maailmameistrivõistlustel neutraalse lipu all võistlevate Venemaa sportlaste auks. Lisaks esitas WADA hiljuti Venemaal WADA tegevuse taastamise eeltingimuseks McLareni ettekande järelduste tunnustamise, kus Venemaad süüdistatakse alusetult ja sellekohaseid tõendeid esitamata dopingu levitamiseks kuritegeliku võrgustiku loomises.

Õigus on nendel, kes ütlevad, et IAAF ja WADA kõiki mõeldavaid piire ületava käitumise on suuresti põhjustanud just Venemaa hambutu positsioon antud skandaalis. Probleemi lahendamine on pandud samadele Venemaa spordiametnikele, kes olukorra omal ajal praegusesse seisu viisid. Pole siis ka imestada, et nende edusammud ei avalda pehmelt öeldes muljet.

See omakorda tekitab inimestes küsimuse: kus on Kremli silmad? Miks Venemaa kõrgem juhtkond on lasknud olukorral isevooluteed minna ja lubab oma sportlaste suhtes sellist käitumist?

Kahtlemata seletavad mõned kodanikud seda "Putini käegalöömisega" rahvuslikud huvid reetnud eliidile ja Kremli suutmatusega Läänele vastu seista.

Kuid hoopis tähtsamate välispoliitiliste teemade foonil, kus Moskva lahendab oma ülesandeid küllaltki edukalt ega karda oma eesmärkide saavutamiseks isegi sõjalist jõudu kasutada, kõlavad need järeldused enamike inimeste jaoks üsna ebaveenvalt.

Sellele vaatamata on küsimus endiselt üleval ja nõuab vastust.

Foto on illustratiivne.
© Sputnik / Игорь Зарембо

Miks siis Kreml, kes leiab edukalt asümmeetrilisi ja efektiivseid vastuseid hoopis keerulisematele ja ohtlikumatele rahvusvahelistele probleemidele, ei ole leidnud rohtu Lääne rünnakute vastu Venemaa spordile? See küsimus sunnib mõttele, kas mitte Venemaa praegune reaktsioon skandaalile polegi mitte selleks samaks Moskva asümmeetriliseks vastuseks?

Kui püüda mõtestada antud olukorda just sellest vaatepunktist, tuleb alustuseks määratleda, millised on juba aasta Venemaa ja WADA ning teiste rahvusvaheliste spordistruktuuridega kestnud vastasseisu tagajärjed. Kõige ilmsem vastus on Venemaa sportlaste olukorra märgatav halvenemine rahvusvahelistel võistlustel?

Aga veel?

Kui järele mõelda, siis on viimasel aastal Venemaa ühiskonna ja riigivõimu vaadetes toimunud tõsine murrang: tippsport ja selle probleemid ei ole enam riigi ega tema juhtkonna prioriteediks.

Juba nõukogude ajast alates oli sport meie riigis Läänemaailmaga konkurentsivõitluse osaks ja sellisena riigi, sealhulgas tema kõrgema juhtkonna erilise tähelepanu ja hoole all.

Üliriigid demonstreerides üksteisega spordis konkureerisud oma süsteemi eeliseid. Just sport oli nõukogudejärgsel perioodil tähtsaks riiklikuks ja ühiskondlikuks leevenduseks, kuulutades, et isegi kui me kaotasime külma sõja — spordis oleme me ikkagi kõige tugevamad ja meie sportlased demonstreerivad natsiooni kõige paremaid omadusi.

Tuleb tunnistada, et hoobi andmine Venemaa spordi pihta oli üsna nutikas mõte ja tõotas suurt tulemust veel ka seepärast, et Vladimir Putin on tuntud oma spordilembuse, samuti oma isikliku toetuse poolest suurte spordiürituste korraldamisele Venemaal.

Võib arvata, et need, kes kogu selle Venemaa spordi vastase kombinatsiooni välja mõtlesid, olid kindlad, et see tekitab Venemaa presidendis väga isikliku ja võibolla isegi valulise reaktsiooni. Ja kui asi puudutab riigitegelaste emotsioone, kalduvad nad langetama valesid otsuseid.

Kuid Kremli aktiivse kaasamise asemel Venemaa spordi püstitatud probleemide lahendamisse hakkasid nende lahendamisega tegelema ikka need samad Venemaa spordiametnikud.

Venemaa ühiskond on kahtlemata rahulolematu Lääne jätkuva surveavalduste üle oma sportlastele ja meie funktsionääride ebaefektiivsusega. See-eest pole ka Läänel millegagi uhkustada, sest möödunud aastaga ei õnnestunudki tal kaasata spordiskandaali riigi kõrgemat juhtkonda, kellele see küsimus jääb kuhugi tähelepanu ääremaadele. Selle tulemusena elavad WADA ja IAAF end jõuetult välja reasportlaste peal.

Ja seegi pole veel kõik. Kestev epopöa on kaasa toonud veel ühe, hoopis ulatuslikuma tagajärje, millega selle algatajad vaevalt et arvestada oskasid.

Üle 50 aasta oli sport mugav ja tunnustatud surrogaat ühiskondlikule konsolideerumisele ja rahvusliku ühtsuse ilminguks välispoliitilise konkurentsi tingimustes. Venemaa (ja varem NSV Liidu) kohta kehtis see eriti suurel määral.

Möödunud aasta jooksul toimusid ühiskonna suhtumises kodumaise spordi ründamisse ja sellesse riigi juhtkonna poolse avalikult tähelepanu puudumisse tõsised muudatused. Nüüd ongi sport vaid sport, eriti võrreldes Kimmi ühendava silla ja jäälõhkujate ehitamisega, sõjalise operatsiooniga Süürias ja muude riigi ees seisvate lahendamist vajavate küsimustega.

Võib arvata, et Läänele ei meeldi sugugi, et Venemaa ei võta temaga konkureerimist spordi valdkonnas enam tõsiselt ja on ümber lülitunud teistele rivaalitsemise valdkondadele, millel on reaalse maailmaga hoopis rohkem pistmist.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
sport, doping, IAAF, Kreml, WADA, USA, Venemaa

Peamised teemad