09:04 20. August 2017
Tallinn+ 14°C
Kuula otse
Eesti, Läti ja Leedu lipud

Suurriikide orkestrite kakofoonia

© Flickr / Pablo Andrés Rivero
Analüütika
lühendatud link
7923

Publitsist Pavel Šipilin arutleb Moskva ja lääneriikide vahelise külma sõja põhjuste üle ja püüab selgusele jõuda, miks Eesti, Läti ja Leedu valitsused NATO-le oma olemasolust pidevalt märku annavad ning tanke ja lennukeid nõuavad

Pavel Šipilin

Nädalavahetusel saabusid Eestisse kümme Ameerika A-10 ründelennukit, kopterid ja 270 sõjaväespetsialisti. USA relvajõudude esindajad jäävad Eestisse kaheks nädalaks ja osalevad kaitseväe poolt koos Kaitseliidu vabatahtlike ja NATO lahingugrupiga Tapal peetavatel õppustel.

Helikopter CH-47 Chinook
© Flickr / 7th Army Training Command

Loomulikult jälgib Venemaa õppusi väga tähelepanelikult ja võtab võimalikud ohud igaks juhuks sihikule.

Ämarisse saabusid USA ründelennukid ja helikopterid >>

Külma sõja lõppemisest saadik on pinged Moskva ja lääneriikide pealinnade vahel pidevalt kasvanud ja need tõusid haripunkti 2014. aastal, kui Venemaale sanktsioonid kehtestati. Leedu, Läti ja Eesti valitsused teatasid NATO-le viivitamatult oma olemasolust ning nõudsid tanke ja lennukeid. Balti riigid tunnetasid ohtu ja Brüssel suhtus sellesse mõistmise ja, võiks isegi öelda, entusiasmiga – viimaks ometi tekkis Põhja-Atlandi alliansil vääriline vastane. Sinnamaani oli arusaamatu, milleks üldse võimsat sõjalist blokki üleval pidada.

Küsimus on selles, kas Eesti julgeolek on ameeriklaste saabumisega suurenenud. Loomulikult mitte: kui üks riik ei varja relvastumist teise riigi vastu, tekib vastastikune pingeseisund ja usaldamatus.

Lihtsamalt öeldes, pärast Ameerika raketitõrjesüsteemi Ida-Euroopasse paigaldamist Kaliningradi ilmunud "Iskanderid" on täna sihitud Poolale ja Tšehhile, samuti Lätile, Leedule ja Eestile. Kahe viimase sajandi sündmustest õppust võtnud Venemaa ei lase end enam ootamatusega üllatada.

Moskva mäletab mitte ainult Napoleoni ja Hitleri kallaletunge, kui nende armeed riigi eksistentsi ohustasid. Üha sagedamini meenutame me ka maailmakorralduse kujunemist pärast mõlemat isamaasõda — Vanale maailmale hukatuslikke Napoleoni sõjakäike ja "Teist kolmekümneaastast sõda", nagu 1914. kuni 1945. aastani toimunud katastroofilisi ülemaailmseid konflikte üha sagedamini nimetatakse.

Venemaa regionaalküsimuste instituudi peadirektor, poliitikateaduste kandidaat Dmitri Žuravljov
© Фото: из личного архива

Ekspert: sõjalised õppused Eestis ei anna midagi peale kulutuste >>

Meenutagem ajalugu

XVII sajandil, pärast esimest Kolmekümneaastast sõda, tekkis Euroopas Vestfaali rahvusvaheliste suhete süsteem, mille aluspõhimõtted on aktuaalsed tänaseni.

Just 1648. aastal ilmus selline mõiste nagu suveräänsus: oma territooriumil evib iga riik võimutäiust. Lisaks sellele tekkis selline mõiste nagu jõudude tasakaal, mis ei lubanud ühel eraldivõetud riigil või riikide koalitsioonil poliitiliste või diplomaatiliste võtetega omandada jõudu, mis ületaks tunduvalt tema potentsiaalsete vastaste sõjalist potentsiaali.

Ilmusid sellised juriidilised kategooriad nagu rahvusvaheline õigus ja rahvusvaheline leping.

Ühesõnaga, eurooplased, kes olid üle elanud ajaloo kõige hirmsama ja purustusterohkema sõja (selle aja seisuga, loomulikult), otsustasid mitte enam korrata fataalseid vigu tulevikus. Riigid põlesid soovist lõpetada üksteise ähvardamine, relvastumine ja sõjaliste liitude moodustamine. Kui keegi tundis end ohustatuna, lahendati küsimus läbirääkimiste, mitte ultimaatumite teel – relvastatud konfliktid kontinendil olid lihtsalt liiga kalliks maksma läinud. 

Šveitsi ajaloolane: russofoobia vastu ravimit ei ole >>

Napoleon Bonaparte püüdis revolutsioonilise tormakusega Vestfaali süsteemi lammutada, kuid suurriigid võitsid ühiste jõududega viimase lahingu tema vastu, mille järel toimus 1815. aastal Viini kongress, kus taas kord arutati läbi Vanas maailmas elamise reeglid.

Ja õnnestuski kokku leppida — pärast seda ei olnud kontinendil terve sajandi jooksul globaalseid konflikte. Kuigi sõjalisi kokkupõrkeid ikkagi toimus, näiteks verine Prantsuse–Preisi sõda aastatel 1870-1871, järgisid teised riigid rangelt neutraliteedi põhimõtet. Riikide vaoshoitus võimaldas selle terava konflikt lokaliseerida. Seda ajalooperioodi nimetatakse "Euroopa kontserdiks".

"Riikide kontsert" õnnestus sellepärast, et võitjad ei kasutanud lüüasaanud Prantsusmaa nõrkust ära – vastupidi, Venemaa, Inglismaa, Austria ja Preisimaa võtsid ta suuremeelselt suurriikide hulka ja panid ta võrdsena läbirääkimistelaua taha enda kõrvale istuma. Prantslased ei tundnud end alandatute ega solvatutena, nende huvidega arvestati, nende suveräänsust austati, jõudude tasakaal säilis. Paljud XIX sajandil toimunud rahvusvahelised konverentsid kehtestasid uued rahvusvahelised seadused, millest osad kehtivad siiamaani.

Kuid XX sajandil võitjate suuremeelsus koos alalhoiuinstinktiga lõppes. Igatahes Venemaa, kes ei tundnud end pärast külma sõda üldsegi võidetuna, hakkas ajapikku tundma USA tõsist "võitja survet". NATO hiilis kõikvõimalikel väljamõeldud ettekäänetel Venemaa piiride lähedale ja jõudude tasakaalu, mida juba peaaegu nelisada aastat julgeoleku põhialuseks loeti, rikuti oluliselt.

Russofoobia kui äri >>

Moskva leidis, et Washington ründab Vestfaali süsteemi kõige pühamat osa – suveräänsust ja hakkas vastu. Selle tagajärjel hakkas "suurriikide orkestrist" kostma kummalisi helisid, mis meenutasid pigem kakofooniat.

Tegelikult polegi mingit orkestrit – Ameerika ei soovi teiste riikide huvidega arvestada. Pärast viimaste Venemaa vastaste sanktsioonide väljakuulutamist selgus, et ta ei arvesta isegi oma lähimate liitlaste huvidega.

Astusid ise sihiku ette
Ukraina ajaloolane ja politoloog Rostislav Ištšenko.
© Sputnik / Владимир Трефилов

Ida-Euroopa riikide rõõm NATO armeede väikeste kontingentide ilmumise üle nende riikide territooriumile on enneaegne ja venelastele, kelle ajaloolises mälus elab veel Lääne agressioon, mõistmatu, sest kokku leppida ja sõdida ei tule Venemaal mitte nendega, kes muretult ja isegi mõnuga enda territooriumile Venemaa rakettidele sihtmärke paigutavad, vaid oma globaalse konkurendi — USA-ga.

Loomulikult selgitavad Balti riikide võimud oma hirme sündmustega Ukrainas. Läti publitsist Aleksandr Gilman tõi kohalikke russofoobe rahustada püüdes välja kaks tingimust, milliste esinemisel võib Venemaa NSV Liidu endiste liiduvabariikide siseasjadesse sekkuda.

"Väited Venemaast lähtuva sõjalise ohu kasvust põhinevad Venemaa konfliktidel naabritega. Kuid kõik need konfliktid puhkesid kahe tingimuse olemasolul. Esiteks, sealsed venelased või teised rahvad olid teravas konfliktis kehtiva võimuga ja tervitasid Vene sõduritest vabastajaid suure rõõmuga. Teiseks, oli mingi territoorium, kus sellised inimesed olid valdavas enamuses ja nad olid valmis praktiliselt ilma eelmisele juhtkonnale lojaalse opositsioonita moodustama kohalikud võimuorganid," kirjutab autor. Mõistlikud inimesed mõistavad seda suurepäraselt.

Russofoobia kaart NATO kaardipakis >>

Ka USA-s on mõistlikke inimesi. Juba 2014. aastal, varsti pärast Ukraina kriisi puhkemist, pakkus Chicago ülikooli politoloogiaprofessor John Mearsheimer "kujutleda Washingtoni raevu, kui Hiina moodustaks tugeva alliansi ja püüaks sellesse kaasata Kanadat ja Mehhikot". "Venemaa liidrid rääkisid korduvalt oma lääne partneritele, et peavad Gruusia ja Ukraina kaasamist NATO-sse vastuvõetamatuks, nagu ka mistahes katseid häälestada neid riike Venemaa vastu. Venemaa-Gruusia sõda 2008. aastal ei jätnud kahtlust Moskva meelekindluses, kirjutab John Mearsheimer. Just venelased aga mitte lääs otsustavad lõppastmes, mida tuleb ohuks pidada."

Nõukogude ajast jäänud mastirida, illustratiivne foto
© Sputnik / Alexey Kudenko

Võib öelda, et teadlane esitles üht peamist põhimõtet, mida riigid koguni alates 1648. aastast oma rahvusvahelises poliitikas järgida püüavad. Kasvanud pingetes süüdistab ta Ühendriike, kes "ei suutnudki mõista, et nende poliitika Ukrainas loob aluse ulatuslikuks kokkupõrgeteks Venemaaga". Nii nagu ka NATO ittalaienemise poliitika, mille vastu on Moskva alati olnud ja on ka edaspidi.

Oma tasakaaluka seisukoha kinnituseks tsiteeris professor Ameerika peamist russofoobi, meie hulgast juba lahkunud George F. Kennanit, kes oli mõni kuu suursaadik NSV Liidus veel Stalini eluajal. Just tema on nõukogudevastase doktriini autor. 

Ometi kommenteeris ta Senati otsust NATO esimese laienemise kohta 1998. aastal: "Mulle tundub, et venelased hakkavad sellesse aegamööda suhtuma äärmiselt vaenulikult ja see mõjutab nende välispoliitikat. Arvan, et see on traagiline viga. Selleks polnud mingit põhjust: keegi ei ähvardanud kedagi."

Forbesi kolumnist: USA peab lõpetama Venemaast õuduslugude loomise >>

Venemaa "agressiivne ettearvamatus", millest Eestis rääkida armastatakse, on tegelikult igati loomulik ja arusaadav kaitsereaktsioon Lääne ähvardustele.

Viini kongressist möödunud kahe sajandi jooksul tegelesid Vana maailma korraldusega tugevad ja vastutustundlikud suurriigid. Väikeriigid pidid selle pärast tihti kannatama ja püüdsid kõikide vahenditega alasi ja haamri vahele mitte sattuda. Kahjuks ei ole Leedus, Lätis, Eestis ja Poolas minevikust õppust võetud ja tõmmatakse järjekindlalt tuld enda peale.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
kakofoonia, russofoobia, analüütika, ajalugu, oht, rusofoobia, NATO, Lääs, USA, Venemaa, Balti riigid, Baltimaad

Peamised teemad