09:06 24. Oktoober 2017
Tallinn-2°C
Kuula otse
Valeri Gerassimov

"Gerassimovi doktriin" ja Venemaa hübriidsõja tont

© Sputnik / Сергей Гунеев
Analüütika
lühendatud link
12451

"Hübriidsõda" ei ole midagi uut. Venemaal hakati "poolsõdade" üle arutlema juba väga ammu

Ilja Plehhanov, agentuurile RIA Novosti

Venemaa kindralstaabi ülem Valeri Gerassimov tõmbab endale jätkuvalt välismaa sõjandusekspertide ja meediaväljaannete tähelepanu. Hiljuti nimetas Wall Street Journal Gerassimovi kaasaja Venemaa mõjukaimaks ohvitseriks. Tema kirjutisi tõlgitakse inglise keelde ja need kutsuvad esile tõsiseid diskussioone. Kindrali väljaütlemisi ja tegevust jälgitakse pingsalt. Just Gerassimovi nimetatakse täna Läänes "hübriidsõja" peaideoloogiks.

"Kardinal" Gerassimov

Gerassimov sattus välismaa sõjaanalüütikute ja meedia tähelepanu fookusesse mitte tema nimetamisega Venemaa relvajõudude Kindralstaabi ülemaks, vaid hiljem, 2013. aasta veebruaris, kui ajalehes "Sõjatööstuse teataja" (vene keeles — "Военно-промышленный курьер" – toim) ilmus tema artikkel "Teaduse tähtsusest ennustamisel" (vene keeles — "Ценность науки в предвидении" — toim).

Pärast Krimmi ja Donbassi sündmusi muutus see artikkel Läänes hitiks, seda tõlgiti korduvalt inglise keelde ja võeti lahti tsitaatideks. Gerassimovist sai kaasaegsete Venemaa poolt Süürias ja Ukrainas peetavate sõjaliste konfliktide peamine teoreetik.

2016. aastal tunnistas USA merejalaväe ülem, kindral Robert Neller, et luges Gerassimovi artiklit kolm korda ja mõtiskles kaua selle üle, kuidas venelased kavatsevad tulevikusõdu pidada.

Oma artiklis, muide ei formuleerinud armeekindral mitte niivõrd mingit uut doktriini, kuivõrd analüüsis ja kritiseeris lääneriike Liibüa ja Süüria poliitiliste režiimide kukutamise pärast, hindas "Araabia kevade" sündmusi ja kaitsmise võimalusi sellise tegevuse vastu.

Gerassimov kirjutas: "XXI sajandil on täheldatav sõja ja rahu vaheliste erisuste kadumine. Sõda enam ei kuulutata ja kui need puhkevad, ei kulge nad tavapärase šablooni järgi. Kasvanud on mittesõjaliste vahendite kasutamine poliitiliste ja strateegiliste eesmärkide saavutamiseks, mis oma efektiivsuselt ületavad tihti tunduvalt relvade tõhususe. Kasutatavate võitlusmeetodite rõhuasetus nihkub poliitiliste, majanduslike informatsiooniliste, humanitaarsete ja teiste mittesõjaliste meetodite suunas, mida realiseeritakse elanikkonna protestipotentsiaali abil."

Artiklis endasei kasutata, muide, kordagi sõna "hübriid" ja ainult kolmel korral viidatakse "asümmeetrilistele" konfliktivormidele. Esmajoones räägitakse informatsioonisurvest vastaspoolte elanikkonnale ja poliitilisele eliidile. Ei mainita isegi kübertegevust, kuigi täna on seoses süüdistustega, et Venemaa on sekkunud USA valimistesse, välismaa meediaväljaannetes Gerassiimovile kahtlemata omistatud ka küberrünnakute teoreetilise baasi väljatöötamine USA ja Euroopa riikidele.

2014. aastal kanti Venemaa Kindralstaabi ülem Euroopa Liidu ja Kanada sanktsioonide nimekirja, 2017. aastal sattus Gerassimov Ukraina rahvusliku julgeolekunõukogu laiendatud sanktsioonide nimekirja, selle aasta juunikuus aga keelas Montenegro tal riiki sisenemise.

Märtsis avaldas Gerassimov veel ühe artikli – "Maailm sõja lävel", kus arutletakse juba tõepoolest "hübriidsõja" üle, USA tegevuse üle Süürias ja Lähis-Idas, küberrünnakute üle Iraanile 2015. aastal ja sotsiaalvõrgustiku tähtsuse üle, kuid kindrali teine üllitis ei ole seni saavutanud nii laia levikut ega ole välismaal niivõrd mütologiseeritud nagu esimene.

Kuidas pikenes "hübriidsõja vari"

"Hübriidsõda" ei ole midagi uut. Venemaal hakati "poolsõdade" üle arutlema juba väga ammu. Seda tüüpi sõdade teoreetikuks peetakse kolonel ja professor Jevgeni Eduardovitš Messnerit (1891-1974), kes oli emigrantliku Venemaa sõjalise mõtte silmapaistev esindaja. Ta töötas välja põhjaliku teooria ja prognoosis seda tüüpi sõdade arengut oma raamatutes "Kolmanda maailmasõja nimi on mäss" ja "Ülemaailmne mässusõda".

Messner arutles nii: "Tulevikusõjas ei võidelda mitte rinnetel, vaid sõdivate riikide kogu ruumis, sest relvarinnete taga tekivad poliitilised, sotsiaalsed, majanduslikud rinded; sõdima hakatakse mitte kahemõõtmelisel pinnal, nagu vanasti, ega kolmemõõtmelises ruumis, nagu see sai võimalikuks sõjalennuväe sünni momendist alates, vaid neljamõõtmelises, kus neljandaks mõõtmeks on sõdivate rahvaste teadvus."

Veel üheks märgiliseks ideoloogiks oli Georgi Samoilovitš Isserson (1898-1976) – nõukogude väejuht, polkovnik, professor, üks süvaoperatsioonide teooria väljatöötaja. Tema tööd "Operatiivkunsti evolutsioon" ja "Süvaoperatsioonide alused" tekitavad praegu suurt huvi nii Venemaal, kui ka Läänes, kus teda tõlgitakse inglise keelde. Gerassimov, muide, mainib Issersoni oma töödes.

Ühendriikides ei kasutatud sõnaühendit "hübriidsõda" praktiliselt kuni 2010 aastani – Ameerika sõjaväelased ei näinud sellel mõtet, sest nende sõjalistes doktriinides olid juba ammu kasutusel sellised mõisted nagu "irregulaarne sõda" ja "mittekonventsionaalne sõda". Kuid möödus seitse aastat ja täna on see mõiste Venemaast rääkivate lääne sõjaväelaste kõnepruugis sügavalt juurdunud.

USA-s avaldati 2005. aastal, seega juba ammu enne Gerassimovi artikleid, praeguse kaitseministri James Mattise ja kolonel Frank Hoffman avaldasid oma märgilise tähtsusega artikli "Tulevikusõda: hübriidsõdade koidik" (Future Warfare: The Rise of Hybrid Wars), kus nad lisasid kindral Charles Krulaki 90-ndate aastate kolme bloki sõja doktriinile neljanda bloki. Krulaki kolm blokki olid vahetu sõjategevus, vaenupoolte lahutamine ja humanitaarabi. Mattise ja Hoffmani uus, neljas blokk oli psühholoogilised ja infooperatsioonid ning töö elanikkonnaga.

NATO 2010. aasta kontseptsioonis, mis sai nimeks NATO's Bi-Strategic Command Capstone Concept, määratletakse "hübriidohud" ametlikult kui ohud, mida vastane loob traditsiooniliste ja mittetraditsiooniliste meetmete samaaegse rakendamisega oma huvide saavutamiseks. 2012. aastal ilmus asjaomastes kitsastes ringkondades tuntuks saanud raamat "Hübriidne sõjategevus: võitlus kompleksse oponendiga ammustest aegadest tänapäevani", mille autoriteks on ajaloolane Williamson Murray ja Peter Mansoor (Williamson Murray and Peter Mansoor, eds. Hybrid Warfare: Fighting Complex Opponents from the Ancient World to the Present.).

Mais 2014 kehtestati USA merejalaväes väga huvitav dokument – uus lahingueeskiri 3-24 "Rahutuste mahasurumine". Uus eeskirja variant on orienteeritud Ameerika kaudsele (mitteotsesele) osalemisele rahutuste mahasurumisel välisriikides, kus Ameerika vägesid ei viida massiliselt selle riigi territooriumile. Eeskirjas kirjeldatakse vastupanuliikumist, rahutuste puhkemise eeldusi, selle mahasurumise strateegiat ja taktikat niivõrd üksikasjalikult, et kohati jääb arusaamatuks, kus räägitakse rahutuste ettevalmistamisest ja kus selle mahasurumisest. See tähendab, et Ameerika eeskirja võivad hea õppematerjalina kasutada kes iganes ka rahutuste ettevalmistamiseks.

Gerassimovi tööde võrdlemine USA kaitseministri ja teiste Ameerika teoreetikute kümne aasta taguste töödega ei ole raske, kuid "hübriidsõja" ideoloogiks on kuulutatud just Gerassimov.

Muide, ka välismaa kolleegidelt on kuulda mõistlikke seisukohti. Kennani Instituudi Woodrow Wilsoni nimelise rahvusvahelise teadusliku uurimiskeskuse politoloog Michael Koffman kirjutab: "Läänes tähistatakse selle fraasiga Venemaa mistahes tegevust, mis kõnelejat hirmutab. Ohtlikkus seisneb selles, et paljud sõjaväelased ja poliitikud on veendunud, et venemaa hübriidsõja doktriin ongi reaalsus. Ja seda uskudes kalduvad nad nägema hübriidse vastasseisu ilminguid kõikjal, eriti seal, kus seda pole. Sest Venemaa mistahes seisundit info-, poliitika- võis sõjavaldkonnas võib nüüd interpreteerida hübriidsena. Mõttetud fraasid võivad võimul olevate inimeste huulil osutada surmarelvaks."

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
hübriidsõda, Valeri Gerassimov, USA, Venemaa

Peamised teemad