00:30 04. Detsember 2020
Kuula otse
  • USD1.2151
  • RUB90.8441
Analüütika
lühendatud link
8932

Eesti otsustas ära kasutada oma Euroopa Liidu eesistuja staatust kommunistliku ideoloogia hukkamõistmiseks ja sattus ebameeldivasse olukorda, kus ilmnes omal ajal Euroopa korraldusele aluse pannud riikide ja oma isiklikke komplekse välja elada püüdvate uute demokraatiate erinev arusaamine asjast

Boriss Grigorjev

Ilmselt ei oodanud keegi niivõrd tugevat vastuseisu justiitsminister Urmas Reinsalu soovile korraldada Tallinnas konverents kommunistlike režiimide hukkamõistmiseks Eestis. Euroopa ühe vanema riigi — Kreeka justiitsministri Stavros Kontonise demonstratiivne keeldumine sellel konverentsil osaleda seadis kahtluse alla Eesti pädevuse rahvusvahelistes suhetes tervikuna.

Eesti poolt konverentsil välja pakutud resolutsiooni boikoteerimist 12 EL liikmesriigi poolt tuleb pidada Eesti võimude suurimaks läbikukkumiseks Euroopa suunal vabariigi Euroopa Liitu astumisest saadik. Kuid tõenäoliselt ei olegi Eesti poliitikutele niivõrd oluline nende maine Euroopa Liidu kolleegide silmis, kuivõrd soov realiseerida oma sisepoliitilisi projekte ja olla samal lainel venevastaste jõududega USA-s ja mõnede äärmuslike Euroopa poliitikutega.

Miks venevasteaste, küsite teie. Tegemist on ju kommunismi hukkamõistmisega, mis pärast NSV Liidu lagunemist ei ole enam Venemaa riiklik ideoloogia? Vastus on selge – niipea, kui rahvusvaheliselt otsustatakse kommunismi võrdsustamine natsismiga ja kõige selle hukkamõistmine, mis on olnud seotud kommunistlike režiimidega, tõusetub kohe ka Venemaalt kompensatsiooni nõudmise küsimus, samuti "kommunismi tagajärgede likvideerimine", näiteks nõukogude ajal Balti riikidesse sõitnud venekeelse elanikkonna väljasaatmine.

Mäng tunnetel 

Loomuliult püüavad Eesti poliitikud põhjendada väliselt kõike õigluse püüdega. Kuid see ei kuku eriti veenvalt välja.

"Meie rahva tütred ja pojad küüditati, väga paljud on maetud Siberisse, tähistamata haudadesse. Kes siis veel, kui mitte meie ei peaks seda teemat tõstatama, see on meie, Eesti poliitikute, võlg oma rahva ees," teatas intervjuus Eesti ajakirjanikele kaitseminister Jüri Luik.

Luige püüd emotsioonidel mängida on mõistetav – peale emotsioonide polegi tal ju midagi. Eesti poolt välja pakutud ühisavaldusele kommunismi hukkamõistmise kohta kirjutasid alla praktiliselt vaid nn noorte demokraatiate esindajad – Balti riigid, samuti endise sotsialistliku bloki riigid – Poola, Horvaatia, Tšehhi, Ungari ja Slovakkia. Ei ühtegi allkirja EL asutajariikidelt!

Seda kommenteerides ütles Jüri Luik, et see ei tähenda midagi, sest kõige tähtsam oli käivitada diskussioon.

"Me pole usinad kooliõpilased, kelle suurim mure on, et mõni eurokriitik huilgama hakkab," rääkis Luik. Me peaksime nüüd keskenduma sellele, et haarata kaasa uusi riike ja viia ka kõik Euroopa Liidu liikmesriigid samade tõdede mõistmiseni, milleni on juba ammu jõudnud Euroopa parlament," kommenteeris Luik.

Ausalt öeldes läheneb minu arvates selline avaldus häbematusele.

Nimetada suure riigi esindajat (kust, muide, on pärit sõna "demokraatia") "mingiks eurokriitikuks" tähendaks tahtlikult solvata kogu seda riiki, selle rahvast, kes on oma esindajate kaudu selle ministri ametisse nimetanud. Ja kui "eurokriitikute" hulka arvata ka 12 ülejäänud EL liikmesriiki, kes on ametikult keeldunud tunnistamast Eesti poolt peale surutavat seisukohta, siis omandab selline sõna hoopis erilise kõla.

Kuidas solvangule vastata? 

Tegelikult on juhtunus ka positiivne moment täiesti olemas: kõik osapooled ütlesid välja oma selged seisukohad. Tähendab, ka iga riigi edasine tegevus võib olla selline, nagu ta õigeks peab, teisi EL kolleege arvestamata.

Näiteks, kui Kreeka tahab korraldada inimõiguste või Balti riikides natsismi heroiseerimise alast konverentsi ja kutsub appi näiteks vasakpoolsete ideede pooldajaid Itaaliast. Ja härra Reinsalu ja Luik peavad sellesse tõsiselt suhtuma. Nagu sellessegi, et mingil otsustaval hääletusel rahvusvahelistes organisatsioonides võidakse Eesti positsiooni tahtlikult ignoreerida, meeles pidades kõnealust kommunismi hukkamõistmise intsidenti.

Kui arutleti Eesti EL eesistumise perspektiivide üle, pakuti välja erinevaid ideid, millega meie riik võiks organisatsiooni teisi liikmeid üllatada. Peeti silmas meeldivat üllatamist novaatorlikke initsiatiive kõrgtehnoloogiliste lahenduste leidmisel äritegevuses ja investeeringute ligitõmbamiseks. Kuid ilmselt mingeid muid ideid peale omaenda minevikus sorimise ja ideoloogilise sõja ei olegi meie riigil seni tekkinud. Järelikult kuuleme me ka eelistumise lõpuni jäänud aja jooksul veel korduvalt Eesti ideedest "hukkamõistmiseks", "kompenseerimiseks" ja naabri süüdistamiseks kõikvõimalikes hädades. Eesti elanikud on sellega juba harjunud, nüüd on kord teiste EL liikmesriikide kodanike käes.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
hukkamõistmine, kommunism, analüütika, foorum, ajalugu, NSV Liit, Justiitsministeerium, EL, kaitseministeerium, Jüri Luik, Urmas Reinsalu, Kreeka, Eesti

Peamised teemad