21:21 20. Juuli 2019
Kuula otse
  • USD1.1226
  • RUB70.7370
EL toidab Lätit riknenud toiduainetega, illustratiivne foto

Euroopa Baltimaades pole õige. Paksendi viga

© Sputnik / Sergey Melkonov
Analüütika
lühendatud link
14043

Oleme need, mida sööme. Õigemini need, mille ära seedisime ja alles jäi. Selles mõttes toimub Baltimaades pärast Euroopa Liitu astumist alati midagi uskumatut. Mis on ka ilmselge

Pjotr Malejev, raadio Sputnik

Need, kel mälu hea, mäletavad, kuidas Baltimaad Euroopa Liitu astusid, mida õnnistegijad ekraanidelt, kõlaritest ja trükiste lehekülgedelt kuulutasid. Tume rahvas rääkis aga isekeskis üksteisele peamiselt viimsepäeva kohtust. Mäletan neid dialooge.

— Küll te näete, kõik, mis kasu toob ja ekspordiks kõlbab, pannakse kinni. 

— Uskumatu! Ega siis kõike ka kinni panda. Lõpetetakse vaid nõukogude okupatsiooni hirmus pärand.

— Küllap pannakse seegi kinni, mis normidele ei vasta. Loomade vaba aeg ei ole sisustatud, tulekustuti ei ripu õigel kohal, järelikult pannakse kinni. Ühesõnaga, hakkame edaspidi nendelt toitu ostma.

— Ei noh, uskumatu! Aga kui pannakse kinni, ongi hästi, nende toit on nagunii kvaliteetsem.

— Nendel endil on küll kvaliteetsem aga meile hakkavad igasugu rämpsu tooma. Selge see.

Hirmust õnnistegijate ees räägiti igasugu jama kokku. Uskumatu, kuid rahvas uskus ja tegi kõike nii, nagu telerist öeldi. Ja muide, nagu teleris öeldi, ilmselt ei kahetsenudki seda.

Teadlased räägivad, et kõige lihtsam olevat ära petta kompimismeelt. Ilma nägemise ja haistmiseta läheb see kõige lihtsamateski asjades segadusse nagu jalgpalluri naine. Niisiis, seltsimehed, see on kas täielik jama, või on pribaltika ühiskonnas pärast EL astumist toimunud uskumatud väheuuritud muutused ja tekkinud mingid atavismid.

Fenomen seisneb selles, et meie silmad, nina ja kõrvad on meid korduvalt petnud. Kuhu me ometi vaatasime, millega me kuulasime, miks me ometi haisu ninna ei saanud… Rahvas laseb end teatavasti petta hea meelega. Selge see. On aga uskumatu, et kõigi nende Euroopa Liidus oldud aastate jooksul ei ole kohalikul rahval mitte ainult keel petta saanud. Kui varem rääkisid ebakvaliteetsetest toiduainetest vaid uimased skeptikud, siis nüüd on see asi teada igale köögitüdrukule, kes on võimeline riiki juhtima (Nõukogude riigi alusepanija V.I. Lenini õpetuse kohaselt oli sotsialismi ehitavas ühiskonnas iga köögitüdruk võimeline riiki juhtima – toim.).

Need olid aga vaid köögijutud, mida aeti aga nii ägedalt, et jõudsid lõpuks ka nende kõrvu, kes peavadki teadma. Keel mitte ainult ei aja marru, see võib ka Brüsselisse viia. Brüssel poleks nagu teadnudki ja sai pahaseks. Härra Juncker ise tuli püünele ja ütles, et mingi mutikese andmetel saadavad tuntud toiduainetetootjad Ida-Euroopasse hoopis teistsuguse kvaliteediga toiduaineid, kui Läände. Uskuge mind – lõhnab ühe neljatähelise ainese järele. 

Leedus aga sügelesid keemikute peod selle aine järele juba ammu. Nad võtsid Saksamaa ja Leedu kauplustest pealtnäha samad toiduained ja hakkasid nendest proove ja analüüse tegema. Ja selguski ilmne (või uskumatu) tõde: Saksamaa poeriiulitelt võetud toiduainete kohta ütles arvuti "Gut!" (saksa keeles — "hea"), Leedu analoogide kohta aga "Achtung!" (saksa keeles — "tähelepanu!"), siis läks ekraan pimedaks ja lakkas välistele mõjutustele reageerimast.

Midagi kriminaalset ega rotimürki sealt muidugi ei leitud. Kuid Saksamaal müüdavates toiduainetes oli suhkur, Leedu omades aga sahharoos; Saksa omades puuviljad, Leedu omades fruktoos. Glükoos, laktoos ja muud "-oos" lõpuga ained. Paluti lingvisteidel tõlkeraskusi seletada, nood aga kehitasid vaid õlgu ja ütlesid, et ongi selline metamorfoos. Leedus on kergitusaine kergitavam, tihendaja tihendavam, maitsetugevdaja tugevdavam ja muud asjad tõhusamad kui loomulikult. Kuid pakend on raudselt samasugune. Mefistofeles peitus sisu üksikasjades. Üldiselt ei ole kõik jogurtid ühesugused, ühtmoodi kasulikud (levinud hüüdlause Venemaa telereklaamist – toim.).

Suurettevõtted lükkasid kohe kõik süüdistused tagasi. Kuid igaüks isemoodi. Keegi teatas, et see on uskumatu — kõike tehakse ju ühtmoodi, keegi kirvemeetodil – ongi erinevad retseptid, no ja mis siis? Kas kvaliteedile on etteheiteid? Ei ole? No milles siis küsimus? Keegi ilmutas humaansust ja asjatundmist, ütles, et me kohandamegi retsepte vastavalt turuerisustele.

Saage aru, seltsimehed, maitse ja värvi järgi seltsimehi ei valita, see on selge! Saksalastele meeldib rohkem suhkur ja toiduainete klassitsism, leedulastele aga rohkem toidubarokk, siit ka selline kirg ebaloomuliku vastu. Siit ka suhkruasendaja, värvi- ja maitsetugevdajad. Neil on selline maitse, neile on keemia rohkem mokkamööda. Me teame seda, oleme leedu maitset tundma õppinud.

Nüüd hakatakse leedukate eeskujul selliseid teste läbi viima ka Lätis. Poolakad, tšehhid ja bulgaarlased tahaksid samuti oma maitseaabitsat teada saada. Euroopa vaatab süngelt ettevõtete poole ja valmistub pealetungiks sellisele bioloogilisele mitmekesisusele. Hakatakse kas sisu või pakendit muutma. Teine variant on lihtsamini teostatav, seepärast hakatakse markeeringuga maskeeringut asendama. Et EL idapoolsete liikmesriikidele ilmne ei oleks edaspidi Brüsselile uskumatu.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
pakend, kvaliteet, analüütika, toit, tervis, majandus, EL, Baltimaad, Baltikum, Euroopa

Peamised teemad