12:46 19. September 2020
Kuula otse
  • USD1.1833
  • RUB89.1439
Analüütika
lühendatud link
8612

USA sõjaväelased ehk täpsemini ВВС kuulutas välja hanke venemaalaste eluskudede ostmiseks, kusjuures antud juhul huvitasid neid rangelt venelaste (europiidsed) koeproovid ja kategooriliselt ei sobinud näidised Ukrainast

Irina Alksnis, RIA Novostile

2006. aasta algul tuli Venemaa televisioonis ekraanile lugu "Spioonid", kus ajakirjanik Arkadi Mamontov pajatas inglise luure tegevusest Venemaal. Muuhulgas oli selles saates juttu mingist luureseadeldisest, mis on peidetud ühel Moskva haljasalal tavalise kivi alla.

Vastukaja sellele loole ületas kõik ootused. "Spioonikivi" sai paljudeks aastateks Kremli valeliku propaganda sünonüümiks ja sümboliks. Mamontovile hõõruti igal võimalikul ja võimatul juhul nina alla tema väljamõeldist, millega ta vaatajaskonda oli "nuumanud". Ent selles, et tegemist oli väljamõeldisega, olid veendunud mitte üksnes Vene võimude kriitikud. Sama kaldusid arvama ka paljud tema pooldajad, kes ealeski ei kahelnud, et Venemaal tegutsevad – ja mitte tema hüvanguks – lääneriikide eriteenistused. Aga lugu ise oleks justnagu James Bondi raamatute lehekülgedelt välja kistud. Selles oli tunda külma sõja müütide ja 1960. aastate tehnoloogiate hõngu, ja tänapäevases maailmas paistis see lugu juba täiesti ebausutav.

Ent kuue aasta möödudes, 2012. aastal tunnistas Suurbritannia kõrge riigiametnik üles, et spioonikivi oli tõepoolest olemas ja oli reaalselt Inglise luure poolt Moskvas kasutusel.

Selsamal 2012. aastal juhtus veel üks huvitav lugu, kuid sedapuhku hoopis teises valdkonnas.

Venemaal kehtestati tol aastal välisagendi staatus. Vastavate seadusemuudatuste rakendamisega kaasnes ennenägematu hüsteeria opositsiooni ja liberaalselt meelestatud avalikkuse poolt. Venemaa võimudele sadas kaela massiliselt kõikvõimalikke süüdistusi, kus paranoia ja teisitimõtlejate mahasurumine olid veel vaat et kõige leebemad.

Seadusele vastuseisjate jaoks osutati mõistlikult sellele, et Venemaa on tegelikult lihtsalt kopeerinud USA analoogset kogemust, järelikult paistab nördimus ja süüdistused tema aadressil antud olukorras kummaline. Vastulausena sellele kosteti, et antud seadus võeti Ühendriikides vastu ju 1938. aastal, hoopis teistsugusel ajalooperioodil ja üritada seda kaasaegsele Venemaale üle kanda on lihtsalt absurdne. Enamgi veel, jätkasid kriitikud, tänapäeva USA-s ei ole hüsteerilis-paranoilised "nõiajahid" lihtsalt võimalikud, ent Venemaal on antud seadus need nüüd legaliseerinud.

Nüüd, viis aastat hiljem kutsuvad tollased vaidlused esile nukra naeratuse, kuna USA-l – ja Läänel tervikuna – on viimase aasta vältel saanud kinnisideeks otsida mis iganes maailmas toimuvast sündmusest "vene jälge". Enamgi veel, iga kord leiavadki nad selle üsna edukalt. Tõsi, paistab nii, et esialgu põhjustas see Venemaal endal üllatuse, seejärel peaaegu šoki, seejärel eluterve naeru ning nüüd – käegalöömise koos kerge hämmeldusvarjundiga mõistmatusest, kuidas mõni maailma juhtuvad suurriik võib sedavõrd haletsusväärselt käituda.

Margarita Simonjan
© Sputnik / Сергей Пятаков

Kahtlemata on kõrvusttõstev, et Venemaad nähakse üüratult vägevana ja kulisside tagant kõiki maailma protsesse juhtiva riigina. Ning tema piiritaguseid meediakanaleid peetakse oma mõjukuselt võrreldavaiks lääne meedia tugisammastega.

Ent on olemas faktid. Facebook, Google ja Twitter viisid läbi oma juurdluse "Venemaa sekkumise" asjus USA valimistesse. Tõendused, et Venemaa istutaski Donald Trumpi Valgesse Majja, põhinevad sellel, et Twitteris on avastatud üle 36 000, mis "eeldatavalt on seotud Vene eriteenitustega" (ühtekokku on selles sotsiaalvõrgustikus üle 200 miljoni kasutajakonto).

Google leidis 18 "tõenäoliselt Venemaaga seotud" kanalit, kus on avaldatud üle 1100 video. Kusjuures ainult kolm protsenti kõigist neist klippidest on kogunud enam kui viis tuhat vaatamist ning mitte miski ei osuta sellele, et nende kanalite vaatajateks on olnud ameeriklased. Facebooki hinnangul aga oli sotsiaalvõrgustikus väidetavalt Venemaa huvides levitatud postituste auditooriumiks 126 miljonit inimest. Täpsemalt, 80 000-t postitust, mis ilmusid 2015. aasta jaanuarist kuni 2017. aasta augustini, on näinud 29 miljonit inimest, ülejäänud aga on sotsiaalvõrgustiku rehkenduste järgi laikide ja edasipostituste arvelt lisaauditoorium.

Mis aga iseloomulik: need naeruväärsed andmed Venemaale adresseeritud süüdistuste alusena ei tekita üldse mingit hämmingut nende poolt, kes süüdistavad Moskvat paranoias ja luuludes. Analoogne lugu on muide ROK-i Hollandi rahvuskomitee värske üleskutsega Venemaale, et too end dopinguasjus süüdi tunnistaks. Mis tähendab, et tõendeid pole olnud ega olegi, kuid kellelegi kättsuruvatest kodanikest ei tule pähegi õigusemõistmise aluspõhimõtete rikkumise üle pahandada. Vastupidi, kõik toetavad sõbralikult mõtet, et Venemaa peab süüd tunnistama ja pattu kahetsema, sest et ta on igal juhul süüdi.

… Kõiki neid juhtumeid on kohane meenutada seoses uue infot puudutava kaasusega, mis on põhjustanud tormilist hüsteeriat Venemaa opositsiooni ja lääneriikide poolt.

Hiljutisel kodaniku ühiskonnaja inimõiguste nõukogu istungil teatas Vladimir Putin, et keegi kogub teadmata eesmärkidel üle kogu riigi venemaalaste biomaterjali. Seejärel selgitas tema öeldut riigipea pressisekretär. Dmitri Peskov lausus, et Venemaa eriteenistuste käsutuses on infot teatud emissaride ja valitsusväliste organisatsioonide poolt Venemaa erinevate etnoste esindajate bioloogilise materjali kogumisest.

Kriitikute esmaseks reaktsiooniks oli tavapärane "kõik te valetate". Kuid see versioon soikus väga kiiresti, kuna neile meenutati, et samasugune teave on juba mitu kuud tagasi meedias ilmunud. Kusjuures teabeallikas oli samuti ametlik. Siis ilmus USA valitsuse veebilehel, kus avaldatakse riiklike struktuuride ärilisi pakkumusi, väga huvitav teadaanne.

USA sõjaväelased ehk täpsemini ВВС kuulutas välja hanke venemaalaste eluskudede ostmiseks. Kusjuures antud juhul huvitasid neid rangelt venelaste (europiidsed) koeproovid ja kategooriliselt ei sobinud näidised Ukrainast.

Rosnefti direktorite nõukogu juht, endine Saksamaa kantsler Gerhard Schröder
© AFP 2019 / MALTE CHRISTIANS

Vladimir Putini ja tema pressisekretäri kommentaaride põhjal otsustades ei olnud see juhtum sugugi ainukordne. Sellega seoses ei hakanud Venemaa president kaugeleulatuvaid järeldusi ega vägevaid avaldusi tegema. Ta (ja tema järel ka Venemaa avalikkus) esitas lihtsalt küsimuse: aga milleks ja mis eesmärkidel seda tehakse?

Kuid hüsteeriline reaktsioon Venemaa võimu vastaste jõudude poolt ületas taas kord kõik ootused: kuidas on võinud kellelegi üldse pähe tulla, et USA sõjaväelased koguvad tõenäolise vastase bioloogilist materjali halbade kavatsustega? Loomulikult on Pentagonil seda kõike vaja eranditult rahumeelseteks ja humaanseteks alusuuringuteks. Ainult piiratud ja paranoia all kannatavad Venemaa kodanikud eesotsas Kremliga võivad selles olukorras midagi kurja kahtlustada.

Kusjuures, vahest olnuks üsna huvitav korraldada vastav peegelkatse. Ütleme, et Venemaa kaitseministeerium (või õhu-kosmosejõud – eksperimendi puhtuse nimel) oleks paigutanud valitsuse riigihangete veebilehele teadaande ameeriklaste bioloogilise materjali rassiliselt profileeritud näidiste omandamise kohta.

Oleks väga huvitav näha USA võimude ja avalikkuse ning Venemaa opositsiooni reageeringut ja ühtlasi teada saada nende versiooni, milleks Venemaal seda tarvis on.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
Twitter, Facebook, Google, Putin, Vladimir Putin, USA, Venemaa

Peamised teemad