00:51 18. November 2017
Tallinn+ 5°C
Kuula otse
Euroopa armee on müüt

Euroopa armee on müüt

© Sputnik / Ирина Калашникова
Analüütika
lühendatud link
Aleksandr Hrolenko
4002

Euroopa uuel sõjalisel liidul on eranditult irratsionaalne, Venemaa-vastane iseloom ja see on juba ette määratud läbikukkumisele, vastasel korral oleks see idee realiseeritud juba möödunud sajandi keskpaigas

Aleksandr Hrolenko

Euroopa Liidu 23 liikmesriigi esindajad kirjutasid Brüsselis alla alalise koostöö dokumendile kaitsevaldkonnas (Permanent Structured Cooperation on security and defence, PESCO). Projekti algatasid Prantsusmaa ja Saksamaa väidetavalt EL relvajõudude efektiivsemaks mobiliseerimiseks, loobumata seejuures NATO-st.

Lissaboni lepingus ette nähtud EL alalise struktuurilise koostöö võimalus lubab liikmesriikidel vabatahtlikult ja üheskoos arendada kaitsevõimekusi, luua kiirreageerimisjõude ja korraldada ühiseid relvatarneid.

Euroopa Liidu juunitippkohtumisel kinnitati PESCO arenguplaan (ühisfondi rahastusel läbiviidavad 50 erinevat projekti), kuid selle "ajaloolise sammu" tähtsust ei maksa ülehinnata. PESCO efektiivsus ei ole ilmselge ja uue liidu saatus ei ole veel lõplikult otsustatud. Iirimaa, Portugal ja Malta alles mõtlevad sellega ühinemisele, Ühendkuningriik ja Taani keeldusid. Algatus on liialt mitmetähenduslik.

PESCO pooldajad selgitavad ebaratsionaalset dubleerimist Euroopa kaitsevaldkonnas pingete suurenemise ja iseseisvusilmingutega, see tähendab sõltumatusega NATO-st. Seejuures ei pea Põhja-Atlandi allianss PESCO-t konkureerivaks struktuuriks, ja õieti teeb. Iseseisvus maksab suurt raha. Märgime, et NATO-sse kuulub 22 liikmesriiki, kuid üle 72% sõjalise bloki kulutustest kannab USA ja vaid neli Euroopa riiki panustavad kaitsekulutusteks ettenähtud 2% SKT-st.

Ühe ahela lülid

Alliansi sõjalist juhtimisstruktuuri korraldatakse ümber NATO territooriumi tõhusaks heidutuseks (kaitseks) ja stabiilsuse projitseerimiseks väljaspool organisatsiooni piire. See tähendab, et Brüssel ja Washington kavatsevad ka edaspidi projitseerida jõudu väljaspool oma (liidu) piire. Järjekordne organisatsioon Euroopale ressursse juurde ei too.

Ameerika Ühendriigid on Euroopa liitlastele määratud sõjalise abi programmi ametlikult ümber nimetanud "Euroopa heidutusinitsiatiiviks" (loomulikult Vene Föderatsiooni eest). Pentagoni 2017. aasta eelarves on selleks algatuseks eraldatud 3,4 miljardit dollarit. Veel 900 miljonit dollarit suunatakse teiste ametkondade kaudu. NATO riikide kogu 2017. aasta kaitse-eelarvet suurendati 26 miljardi dollari võrra ja see on 918 miljardit dollarit.

Väljaspool PESCO-t on 11 NATO riiki ja Soome kokku leppinud juhitava täppismoona ühishanke. Põhja-Atlandi allianss valmistab EL ka ilma "konkurentideta" küllaltki edukalt ette Venemaa sissetungiks ja kutsub Euroopa riike üles uuendama vägede kiireks ümberpaigutamiseks oma taristut. Hiljuti kutsus NATO peasekretär Jens Stoltenberg eurooplasi uuesti üles kohandama oma teedevõrku ja sildu tankide ning muu raske sõjatehnika transpordiks.

Loomulikult tekib küsimus: kui Euroopa sõjatandril toimiv logistika ja vägede ümberpaigutamine on vaatamata niivõrd soliidsele rahastusele 68 aastaga ikka veel niivõrd armetus seisus, siis mis või kes garanteerib uue, paljuski eksperimentaalse liidu efektiivsuse.

EL välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini kinnitab, et EL kaitsevõeime kindlustamine on NATO jaoks positiivne faktor. Põhja-Atlandi alliansis kinnitatakse, et PESCO võimaldab arendada uusi sõjalisi võimekusi ja tagada kaitsekulude mõistlikumat jaotust. Topeltkulutuste tegemiseks on vaja vastavaid sissetulekuid, kuid tõenäolisem on eurooplaste maksukoormuse suurenemine. Küllap selles PESCO mõte seisnebki. Euroopa paneb raha kokku Ameerika relvastuse tarvis.

Apokalüpsise sead

Vaatleme Euroopa ühtse armee projekti lähemalt relvajõudude eesmärgist lähtuvalt. Kaitseliitudel on oma eripära, oma otsustus- ja teabeedastusmehhanism, alluvusstruktuur, logistika, vastuolude ja probleemide kompleks, millest peamine on ebaühtlane lahinguvalmidus ja liitlasvägede ebapiisav lahinguvõime (mitteühilduvus), mis on seletatav rahvuslike eripärade ja traditsioonidega. Erinevate liikmesriikide sõjaväelastel on erinev ettevalmistus ja motivatsioon, ka käsuliinil on rahvuslikud eripärad. Paljude staapide ja NATO ühendatud väejuhatusega ülekoormatud süsteem vähendab tunduvalt tema sõjalist efektiivsust.

Koostegutsemine ja sõjalised õppused tagatakse etapiviisiliselt: tegevuste väljaõpet alustatakse jao (lüli, meeskonna) koosseisus, seejärel minnakse rühma, kompanii, pataljoni koosseisus harjutamisele (mere ja õhuväes on oma spetsiifika). Üldskeem toimub lihtsamalt keerulisemale, väiksemalt suuremale. Relvajõudude mitmemõõtmeline sõjalise väljaõppe protsess tipneb erinevate relva- ja väeliikide koostegutsemisega strateegiliste õppuste raames korraga kümnetel polügoonidel.

Edu (võit) tagatakse otsustusprotsessi kiirusega kõrgema ülemjuhataja (kindralstaabi) tasandil ja väeüksuste saadud ülesannete täitmise kvaliteediga. Eraldi võetud riigis on võimalik käsuliinid ja vägede lahinguvõimekused välja arendada peaaegu täiuslikkuseni. NATO õppuste kogemus Euroopas näitab aga pigem nende edusamme kompuutermodelleerimises, kui väeüksuste ja sõjalise alliansi reaalses lahingutegevuses.

Alliansi sõjategevuse kogemus Lähis-Idas annab tunnistust sellest, et isegi laugel kõrbemaastikul ei suuda rahvusvahelised jõud aastakümneid püstitatud eesmärke saavutada. Konfliktid (sõjalised operatsioonid) paremal juhul külmutatakse. Selline on EL ja USA sõjalise alliansi reaalne sõjaline potentsiaal.

NATO vägedes kokku on umbes 1,5 miljonit sõjaväelast, kellest 990 tuhat on ameeriklased. Pentagonis usutakse põhjendatult, et Euroopa sõjaline võimekus ei ületa 10% alliansi kogu sõjalisest võimekusest. On täiesti selge, et EL eraldivõetud liikmesriikide sõjaline liit ei suuda isegi piirkondliku ja väeliikidepõhise "tööjaotuse" korral "vastu seista Venemaa kolossaalsele sõjalisele ohule". Arvan, et isegi mõte "vastuseismisest" maailma tuuma-üliriigile ei saa terve mõistusega inimesele pähe tulla.

Varssavi lepingu organisatsiooni tegevuse lõpetamist on möödunud üle 20 aasta. NATO ja USA sisuliselt okupatsiooniväed Euroopas on muutunud ajalooliseks paradoksiks ja PESCO-st saab vaid uus maailma elanikkonnalt raha äravõtmise instrument.

NATO kaugeleulatuvad plaanid näevad ette globaalse domineerimise ja potentsiaalsete konkurentide, sealhulgas Venemaa ja tema Euraasia liitlaste, nõrgestamise. Ega siis asjata öelnud Sir Christopher Meyer, Ühendriikide endine suursaadik Washingtonis: "Enne hakkavad sead lendama, kui Euroopa Liidul saavad olema oma relvajõud."

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
PESCO, NATO, armee, Federica Mogherini, EL

Peamised teemad