06:35 22. Oktoober 2018
Kuula otse
  • USD1.1470
  • RUB75.2418
Illustreeriv foto

Euroopa käivitas Venemaal pooleteisemiljardilise "katseorika"

© Sputnik / Алексей Даничев
Analüütika
lühendatud link
5530

Ülemaailmne vabakaubandussüsteem on üha enam kõikuma löömas, selles on aina enam erandeid ning asjaosalised, kellest pidanuks saama vaikivad ja vabatahtlikud ohvrid, manipuleerivad reeglitega üha oskuslikumalt

Irina Alksnis, RIA Novostile

Pisiskandaal (kuivõrd täismõõtmeliseks see nähtavasti ei kujune, vähemalt senini) Euroopa ja Venemaa vahel seoses Euroopa Liidu taotlusega Maailma Kaubandusorganisatsioonis (WTO) nõuda Venemaalt sealiha impordipiirangute eest kahjutasu 1,39 miljardit eurot aastas, pole esmajoones huvipakkuv mitte oma sissenõude ulatuse ega isegi käsitlusteemana.

Ausalt öeldes on need vähem kui pooleteist miljardit eurot üsna tühine summa muude rahaliste nõuete taustal, millega Venemaal viimastel aastatel tegemist on olnud. Piisab, kui meenutada 50 miljardit seoses Jukose võrdlemisi hiljutise kohtuasjaga. Ja sedagi, et "katseorikaks" (ja seda see mõistagi on) on valitud nimelt sealiha, mida vaevalt küll tasub käsitleda süvatähenduslikuna. Mis parajasti käepärast sattus ja oli kõige mugavam pruukida, see ka käsile võeti.

Ega ka Venemaa reaktsioon, mis osutus täiesti tavapäraseks, ole iseendast eriti huvipakkuv. Parlamendisaadikud – nii Riigiduuma kui ka Föderatsiooninõukogu omad – hakkasid raginal vastu. Kuid duumasaadik ja asjaomase komiteena Föderatsiooninõukogu majanduskomitee aseesimees Sergei Kalašnikov vihjas väga leebelt ja delikaatselt, et Venemaal tuleks ilmselt WTO-st välja astuda, juhul kui EL-i nõue tema vastu rahuldatakse.

Majandusarengu ministeeriumis lükati viimane ettepanek otsekohe tagasi, kinnitades, et võimalust Venemaa WTO-liikmelisuse lõpetamiseks kaalumisele ei võeta. Ja ülepea ei saa ministri kinnituse kohaselt Euroopa Liidu taotlust mingite trahvide või hüvitistena hageja poolt juba kantud kahjude korvamiseks tõsiselt võtta.

Kõigi nende poliitiliste ja ametlike keerutuste taga nii Euroopa kui ka Venemaa poolt peitub tegelikult äärmiselt lihtne ja igale reakodanikule arusaadav tegelikkus.

WTO ja teised maailmaturu organisatsioonid on loodud loosungi all tagada vaba kaubavahetus, õiglane konkurents ja tingimused kõige nõrgemate ja mahajäänumategi majanduste arenguks. Tegelikkuses aga – ja see on nüüd ilmselge kõigile peale päris lühinägelike – on kõik need reeglid töötanud arenenud lääneriikide kasuks ja nende konkurentide hävitamiseks.

Lääneriikide viimaste aastate mured algasid kahe olulise asjaolu esilekerkimisega. Esiteks näitasid teatud riigid, kelle majandus oli "noa alla" sattumas, üles ootamatut rapsimist ja õppisid WTO reegleid oma hüveks ära kasutama, tekitades seeläbi kahju olukorra peremeestele. Ning teiseks pöördus olukord maailmas ootamatult sedaviisi, et lääneriigid ise asusid päevakajalistest poliitilistest kaalutlustest johtuvalt WTO eeskirju avalikult rikkuma, kehtestades eeskätt poliitiliselt motiveeritud majanduslikke piiranguid.

Tulemusena kujuneb olukord just läänele endale aina ebamugavamaks. Nii hakkas USA viimastel kuudel avalikult deklareerima oma rahulolematust WTO seisukohtadega. Näiteks teatas Donald Trump oma ettekandes Aasia ja Vaikse Ookeani Majanduskoostöö novembrikuisel tippnõupidamisel otsesõnu, et WTO raames sätestatud suhete iseloom kahjustab USA huve.

 

Euroopa endale samavõrd teravaid väljaütlemisi ei luba. Vastupidi, tema püüab jõudumööda säilitada status quo´d, mis esmaselt on olnud kasulik just põhilistele Euroopa riikidele. Aga viimaste aastatega on maailm leidnud liigagi palju ilmekaid näiteid sellest, kuidas Euroopa kvootide ja litsentside süsteem õõnestab nõrgemaid majandusi tugevate kasuks. Selle tee on läbi käinud paljud Ida-Euroopa riigid.

Kusjuures nii mõnedki teiste läbitud õppetundidest õppust ei võta. Praegu on analoogilisse protsessi – ja täiesti vabatahtlikult – kaasatud Ukraina. Näiteks jõustus selles riigis 1. jaanuarist talumajapidamistes toodetud "teise sordi piima" müügikeeld, jättes seeläbi enamiku Ukraina talupidajatest ilma olulisest sissetulekuallikast.

Ülemaailmne vabakaubandussüsteem on üha enam kõikuma löömas, selles on aina enam erandeid ning asjaosalised, kellest pidanuks saama vaikivad ja vabatahtlikud ohvrid, manipuleerivad reeglitega üha oskuslikumalt. Ei ole imestada, et see protsess ärritab tugevasti neid, kes on harjunud pidama ennast olukorra peremeesteks.

Tegelikult on sealiha-teemaline kahjunõue Venemaa vastu Euroopa katseks pöörata olukord tagasi tolle tema jaoks soodsa seisundini, mis valitses mõned aastad tagasi. Neid asjaolusid silmas pidades võib Euroopa Liidu seisukohtadesse suhtuda kas nördimuse või kahjurõõmuga, kuivõrd oma poliitikaga on ta ise sundinud Venemaad tegelema – ja edukalt – omaenda sealiha tootmisega.

Aga sõltumata sellest, millise otsuse vahekohus lõpptulemusena langetab, võib üht küll täie kindlusega öelda: see ei muuda midagi globaalse maailmakaubanduse langustendentsides, mis on viimase aastakümne jooksul välja kujunenud. See on seesama juhtum, kus hakkliha – antud olukorras sealiha – taas kintsuks muuta ei saa.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
sealiha, siga, WTO, Euroopa Liit, Venemaa

Peamised teemad