20:41 18. August 2019
Kuula otse
  • USD1.1076
  • RUB73.3855
Maailm tähistab USA president Donald Trumpi valitsemise esimest aastapäeva

Esimene aasta Trumpiga

© AFP 2019 / Nicholas Kamm
Analüütika
lühendatud link
Gevorg Mirzajan
9100

2017. aasta 20. jaanuaril andis Washingtonis ametivande vabariiklaste ridades USA riigipeaks valitud Donald Trump ning sai seeläbi Ameerika Ühendriikide 45. presidendiks

Gevorg Mirzajan, Venemaa valitsuse rahandusülikooli politoloogiaosakonna dotsent agentuurile Sputnik

Maailm tähistab president Donald Trumpi valitsemise esimest aastapäeva: keegi on rahul, keegi haarab peast kinni, ent kõik on veendunud selles, et edaspidi läheb lõbusamaks.

Loomulikult võib Trumpi esimese aasta põhiliseks saavutuseks lugeda seda, et ta selle tärmini täitudes on ikka veel Valges majas. USA 45. presidendi vastu on vallandatud ennenägematult ulatuslik ja valesid tulvil PR-kampaania. Ta osutus otsemaid sedavõrd "mürgiseks", et paljud lugupeetud asjatundjad keeldusid temaga koos töötamast ning need, kes nõustusid, langesid samuti ennekuulmatu surve alla.

Pidas vastu

Pole imestada, et nendes tingimustes kokkukruvitud meeskond hakkas laiali pudenema, diskrediteerides seeläbi ka oma ülemust. Ülemus aga (ägades niigi oma ametiga seotud probleemide koorma all) kippus takerduma äärmiselt järskude ja poliitiliselt ebakorrektsetesse avaldustesse.

USA uus president "nagu kana takus" >>

Ent Trumpil on õnnestunud mitte ainult oma ametipostile pidama jääda, vaid säilitada ka nende tingimuste kohta üsnagi tubli toetusreiting (39%). Enamgi veel, üle aasta kestnud tööga Mülleri komisjonis ei ole Trumpi vastased leidnud ühtegi enam-vähemgi sobivat ettekäänet tema tagandamiseks (mis teoreetiliselt võidakse käivitada pärast demokraatide oodatavat võitu Kongressi vahevalimistel 2018. aasta novembris). Seetõttu võib üpriski kindel olla, et Trump jääb oma ametisse ka 2018. aasta tulemuste põhjal (ja see rõõmustab artikli autorit väga, kes on panustanud sellele – isiklikus vaidluses – päris kenakese rahasumma.)

Mis aga puudutab sisulist hakkamasaamist, siis tuletame meelde, et Trump tuli välja täiesti protektsionistliku programmiga. "Iga minu poolt langetatud otsus kaubandustegevuse, maksude ja sisserände küsimustes või sisepoliitikas on vastu võetud ameerika tööliste ja ameerika perekondade huvides," lausus ta. Ka majanduslikus plaanis Trumpile erilisi pretensioone ei ole.

USA lõpetab ÜRO migratsioonikokkuleppes osalemise >>

Ta on suutnud saavutada töötuse languse ja abörsiindeksite kasvu, teinud ära kõige olulisema maksureformi, tühistanud rea piiranguid naftatootmiselt, tänu millele suudab USA mõningatel andmetel 2019. aastaks toota 10 miljonit barrelit päevas ja asetub selle näitajaga teisele kohale maailmas). Samuti tunneb president uhkust selle üle, et isegi ilma Mehhiko piirile müüri ehitamata on illegaalsete immigrantide sissevool tema presidendiajal ligi 60% võrra vähenenud. Mille üle muidugi väga rõõmustavad ameeriklastest töölised, kes moodustavad ühe Trumpi valijaskonna tugisambaist.

Kui presidendil õnnestub veel ka kiirendada ameeriklaste tootmistegevuse USA-sse tagasitoomist, siis võib teda ülepea nimetada "roostevöö" ja teiste kidumajäänud tööstuspiirkondade kangelaseks.

Jõud – see on kõik

Aga välispoliitikas Trump edusammudega kiidelda ei saa. Tema ajal on USA nii sõprade kui vaenlastega tülli pööranud.

Muidugi ei olnud Trump USA ja muu maailma, sealhulgas läänemaailma "poliitilise lahutuse" algatajaks – pigem osutus ta katalüsaatoriks, kelle ajal karikas lõplikult täis sai.

"Aastatega tilkhaaval kujunenud konflikti pinnalt on toimunud lahknevus niihästi objektiivsete majanduslike ja poliitiliste huvide kui ka poliitilise ühiselukultuuri osas, mille universaalsust USA on alati kuulutanud, kuid mida põhimõtteliselt pole osutunud vastuvõetavaks, määratledes ennast algusest peale erilisel kohal olevana," kirjutab amerikanist Andrei Bezrukov.

Trump viskas nalja kliima soojenemise üle >>

Veel kuni hiljutise ajani olid riigid valmis sellist lahknevust välja kannatama – kasvõi sellepärast, et ameeriklaste juhtkond käitus poliitkorrektselt ja eelistas lahendada kõik erimeelsused leebe jõu ja läbirääkimiste kaudu. Trump teatas kohe algusest peale, et tema seda tegema ei hakka. Et globaalne liberaalne ilmakord (mida USA oli juhtinud) on talle isiklikult vastukarva.

Et USA huvid on tema jaoks ühemõtteliselt kõrgemal liitlaste ja partnerite "soovikestest" – eriti nende omadest, kes oma poliitikas ameeriklaste huvisid ei järgi. Ja et kõiki USA jaoks murettekitavaid küsimusi on ta valmis lahendama jõu abil, liitlastegi seisukohti arvestamata.

Trumpi poolt 2017. aasta detsembris esitletud rahvusliku julgeoleku strateegia kujutab endast Ameerika Ühendriikide uue välispoliitika kvintessentsi. See kontseptsioon on rajatud jõule ja jõuga ähvardamisele. USA tegelikult loobub küsimuste lahendamisel tuginemast mitmekülgsetele formaatidele (formaatidele, mis, nagu teada, nõuavad liitlastevahelist koordineerimist ja kõigi lugupeetud asjaosaliste huvide arvessevõtmist).

Samuti ütlevad nad lahti konkurentide kaasamise strateegiast (mis nägi ette vaenuliku riigi lõimimist maailmamajandusse, tema elanikkonna elatustaseme tõstmist, mis iseenesest osutub tavaliselt vastava režiimi majandusliku, poliitilise ja maailmavaatelise moderniseerimise katalüsaatoriks). Selle asemel hakkavad Ameerika Ühendriigid kaitsma oma huve jõu ja ähvardustega. See mõte on leidnud jätku USA uues tuumadoktriinis, kus ameeriklased deklareerivad võimalust anda tuumalööke tuumarelvata riikidele. See on mõistagi nõrga olendi strateegia, möödaniku strateegia.

Trump Kimile: mul on ka tuumanupp >>

Trump on sisuliselt loobunud leebest jõust (kus USA oli tavapäraselt tugev) palju lihtsakoelisema, kuid vähemtõhusa vahendi kasuks tuumaraketi löögirusika näol, mis (erinevalt tollestsamast leebest jõust) ei toimi tuumariikide suhtes, milliste kilda nüüd arusaadavatel põhjustel tahavad astuda paljud USA vastased. Pole midagi imestada, et niisugust käitumiskoodeksit eviva võimsaima suurriigiga maailm on muutunud üüratult vähem ohutuks.

Agent "Punapea"

Mis aga puudutab Kremlit, siis tema jaoks on Trumpi esimese aasta tulemused mitmetähenduslikud. Ühest küljest on venemaalased nördinud. Moskvas loodeti, et pärast võimuletulekut võtab ameeriklaste president käsile sisulise (ning mitte pinnapealse) pingelõdvenduse Venemaa–USA suhetes, asetab need pragmaatilisele alusele. Seda (nagu paljud politoloogid eeldasid) pole juhtunud – Trumpil ei ole õnnestunud ameeriklaste eliidi poliitilise mõtlemise inertsist üle saada.

Vähe sellest, Venemaa kaart kujunes eliidi poolt väljakuulutatult Trumpi-vastase liberaalse "ristiretke" elemendiks. Tulemusena sai Moskvast Ameerika Ühendriikide sisepoliitilise võitluse pantvang ning Venemaa ja USA suhted vajusid järjekordselt "päris põhja".

Kreml määratleb ennast juba ohuna Ameerika Ühendriikide sisepoliitilisele stabiilsusele (võltsitud looga nn "Venemaa sekkumistest valimistesse", mida on sisendatud ameeriklaste teadvusesse aksioomina, mis tõendeid ei nõuagi) ja Venemaa vastu valmistatakse ette järjekordset sanktsioonide paketti.

Väljavaated Venemaa ja USA suhete stabiliseerumiseks (rääkimata juba normaliseerumisest) on nihkunud nähtamatusse kaugusse. Ei saa ju presidendid isegi normaalselt silmast silma suhelda ilma sellega kaasneva laimukampaaniata ameeriklaste ajakirjanduse ja tooniandva ladviku poolt.

Ning selles olukorras omandab tohutu tähenduse kaudne suhtlus vahendajate läbi, kellest üheks on saanud nõukogudejärgse ajastu nestor Nursultan Nazarbajev. Neil päevil käis Kasahstani president USA-s, kus ta kohtumisel Trumpiga (tõenäoliselt) arutas nii Ukraina kui Euraasia küsimusi ning Venemaa–USA suhete nukrat seisukorda.

Venemaa: sanktsioonid — sekkumine Venemaa presidendivalimistesse >>

Teisest küljest, kui vaadelda Trumpi esimese valitsusaasta saavutusi mitte läbi käestlastud võimaluste, vaid läbi Venemaa ja USA vastasseisu prisma, siis siin on ameeriklaste president loonud Venemaa jaoks terve rea võimalusi. Trumpi loobumine globaalsetest liberaalsetest väärtustest (kaasa arvatud kliimakokkulepe, aga ka Vaikse ookeani ja Atlandi ookeani ülese partnerluse lepingud) koos ülimalt agressiivse ja iseka poliitikaga terves reas suundades (ennekõike tema püüd murda tuumalepet Iraaniga, Jeruusalemma tunnistamine Iisraeli pealinnaks ja pidev Põhja-Korea juhtkonna mõnitamine) on teravdanud USA suhteid lähimate liitlastega.

Eurooplased räägivad juba soovist "minna oma teed", sealhulgas ka Venemaaga peetava mõttetu sanktsioonisõja lõpetamise küsimuses. Araabia riigid tunnetavad, et sedasorti Ameerika Ühendriigid ei ole võimelised andma loodetud sõjalis-poliitilisi garantiisid, ja otsivad alternatiivseid võimalusi – sealhulgas ka Moskvast.

Tegelikult on Ameerika Ühendriigid esimest korda pika aja jooksul rahvusvahelises isolatsioonis – ega sea endale ülesandeks sellest väljuda (nagu võib näha Nikki Haley äärmiselt närvilisest reaktsioonist Jeruusalemma küsimuse hääletamisel ÜRO Peaassamblees). Seega Trump mitte lihtsalt ei tõuka, vaid lausa viskab maailma mitmepolaarsuse poole. Hea seegi – kui muidugi mõne ebaõnnestunud heite tõttu maailm tuumasõjas ei purune.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
poliitika, analüüs, kokkuvõte, esimene aasta, president, Valge Maja, Donald Trump, USA

Peamised teemad