10:59 23. Juuni 2018
Kuula otse
  • USD1.1648
  • RUB73.5314
Prantsusmaa president Emmanuel Macron

Uueks Napoleoniks pürgiv Macron tuli välja ideega Saksamaa paljaks röövida

© AFP 2018 /
Analüütika
lühendatud link
Ivan Danilov
20952

Macroni plaanid on mastaapsed, kuid nende elluviimise katse võib Euroopa Ühendriikide tekke asemel kaasa tuua Euroliidu täieliku lagunemise.

Ivan Danilov, Vene majandusteadlane ja populaarse poliitilise blogi Crimson Alter autor

Lääne ajakirjandus märgib üllatunult, et Emmanuel Macron taotleb täiesti avalikult kontrolli Europarlamendi üle koos "Euroliidu ühtse poliitruumi" loomisega, milles lahustuksid liikmesriikide iseseisvuse jäänused. Kui Prantsusmaa presidendi plaan õnnestub, ootab praegust Liitu Pariisist juhitavateks "Euroopa Ühendriikideks" muutumine, ehkki Macronile pole keegi liidrivolitusi pakkunud.

Otsustades Prantsuse riigipea tegevuse järgi võtab ta väga tõsiselt osa Ameerika ja Euroopa eliidi lootusi teha presidendist tõeline "vaba maailma liider". Macroni plaanid on mastaapsed, kuid nende elluviimise katse võib Euroopa Ühendriikide tekke asemel kaasa tuua Euroliidu täieliku lagunemise.

Loogilisele küsimusele – miks Macronil seda avantüüri vaja on – on mitu vastust. Esmalt vajab Prantsusmaa raha, kusjuures kohe. Presidendi auahned majandusplaanid nõuavad hiigelsummasid ja riigipea pakkus selleks korduvalt järgmist lahendust – Euroliit annab välja Euroopa võlakirjad, mille tagajateks on kõik liikmesmaad vastavalt oma võimalustele, laenatud raha kasutajateks aga need, kel kõige suuremad vajadused. Tegelikkuses tähendab see, et sakslased hakkavad Prantsuse riigipea valimislubadusi kinni maksma. Ei ole üllatav, et Merkel sellele kindlalt vastu on, mistõttu temale tuleb Saksamaa röövimisega nõustumiseks tõsist survet avaldada.

Veel üks tähtis motiiv Prantsusmaa riigijuhi käitumises on teatud osa Euroopa eliidi veendumus, et Venemaale tervikuna ja ka Vladimir Putinile isiklikult on võimeline vastu seisma vaid "vaba maailma liidri" juhitav ühtne Euroopa. Liidrirollile pretendeeris Hillary Clinton, kes sai aga Trumpilt lüüa – viimane seab esikohale USA äriringkondade, mitte rahvusülese eliidi huvid. Seejärel pakuti "ametit" Angela Merkelile, kuid sakslanna osutus Venemaa suhtes liiga leebeks. Macronil tundub olevat rohkem šansse – ta on ambitsioonikas, kõneldes Pariisi ja kogu Euroopa naasmisest suurde geopoliitikasse ning põledes soovist end Trumpi ja Putini kõrval "suurele pildile saada." Presidendi vajakajäämisteks on nõutavate majanduslike ja poliitiliste ressursside puudumine — mida ta loodabki lahendada end "Euroopa kroonimata kuningaks" kuulutades.

Ameerika agentuur Bloomberg kirjutab, et "Macronile on Prantsusmaast vähe" ja ta kavatseb kogu Euroopale väljakutse heita, lisades, et maailmajao vallutamise ülesanne ei ole lihtsate vallast. Ameeriklased võrdlevad teda sapiselt Napoleoniga ja näevad plaanide elluviimise teel suuri takistusi.

Euroopa Liidu struktuuride üle saab kontrolli saavutada vaid Europarlamendi kaudu, mis omakorda võimaldab hallata Euroopa Komisjoni – organit, mida võib nimetada Euroliidu valitsuseks. Samas ei või ega taha riigipea loobuda oma presidenditoolist, mis tähendab, et on vaja leida moodus "häkkida" Liidu poliitilist süsteemi – see aga loodi algusest peale viisil, mis peaks välistama ambitsioonika presidendi või peaministri võimalused samaaegselt ka Brüsseli võimuorganeid endale allutada. Kui lähtuda auahne Macroni poolt just selleks otstarbeks loodud "Euroopa töögrupi" avaldustest, soovib prantslane saada "Üleeuroopaliseks niiditõmbajaks."

Presidendi partei "En Marche" emissarid otsivad kõikidest Euroopa Liidu liikmesriikidest kandidaate, kes nõustuksid 2019.a. Euroopa valimistel osalema Macroni liikumise nime all. "En Marche´i" läbirääkijad üritavad tagada toetuse ka rahvusüleselt koalitsioonilt "Liberaalide ja demokraatide allianss Euroopa eest", mille liikmeist moodustatud Europarlamendi rühmitus toetab Liidu globaliseerumist ja tsentraliseerimist. Eeldusel, et Macroni kandidaadid eurovalimistel oma riikides edukaiks osutuvad ja seejärel alliansi saadikud nendega liituvad, tekib Macronil isiklik ja seejuures päris suur fraktsioon. Kui see osutub piisavalt mõjuvõimsaks ja suudab enda poole meelitada ka ülejooksikuid teistest ühendustest, võib seadusandlikust kogust saada prantslastele kuuletuv tööriist, mis olekski järgmine samm teel radikaalsetele reformidele ühise eelarve- ja välispoliitika osas.

Sel plaanil on võimalus realiseeruda, kuid ta sisaldab ka tõsiseid kitsaskohti. Esimene probleem on raha. Macron on Rothschildide klanni endine tähtis pankur, seega on nii temal kui ta liikumisel finantsringkondades arvestatavaid sidemeid ja ressursse. Samas on teada on, et massiline eurosaadikute värbamine ja võidule viimine maksab kohutavalt palju. Veel määravamaks saab aga kohaliku eliidi vastutegevus riikides, mis Euroopa Föderatsiooni tekke korral kogu oma poliitilise ja majandusliku mõjuvõimu kaotavad. Austria, Ungari, Itaalia ja paljude teistegi maade kohalik eliit loob Macroni kandidaatidele tõsiseid takistusi, kusjuures liitriigi ohtude reaalsuseks muutumise korral tõuseb lisaks päevakorda konkreetsete liikmete liidust väljumise küsimus.

Peamine probleem suure Prantsuse poliitika väikese gigandi napoleonlikes plaanides seisneb nende täielikus vastuolulisuses Saksamaa poliitilise eliidi poolt kavandatuga, kus Euroopa Föderatsioon peaks koonduma hoopis Berliini juhtimise alla. "Euroopa Reichile" pole vaja gigantomaania all kannatavat auahnet pankurit, seega hakkab nende uus valitsus otsima ja kindlasti ka leiab vajalikud poliitilised ja administratiivsed hoovad Macroni katsete nurjamiseks. Ainus viis Euroliitu samuti lagunemisega ähvardava Berliini-Pariisi vastaseisu vältimiseks on mingisugusegi kompromissi saavutamine. Euroopa traditsioonide kohaselt jõutakse kokkuleppele korraliku kakluse tulemusena, mis tõenäoliselt poliitilises ja meediaruumis peagi käivitub.

Sellistes tingimustes on etteheited Moskva aadressil peaaegu vältimatud – eurooplased süüdistavad meeleldi Venemaad Euroopa Liidu ühtsuse ja poliitilise süsteemi õõnestamises — sellest on saanud omapärane traditsioon. Niisugustele väidetele tasub reageerida irooniaga, oodates rahulikult Euroopa-sisese võitluse tulemusi. Mida rohkem "muhke" Berliin ja Pariis üksteise pähe tekitavad, seda lihtsam on Moskval nendega hiljem olulistes küsimustes läbi rääkida.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
Napoleon, Emmanuel Macron, Prantsusmaa

Peamised teemad