09:34 25. September 2020
Kuula otse
  • USD1.1645
  • RUB89.8713
Analüütika
lühendatud link
"Inglanna õiendab häda" (136)
19682

Juba mitmele põlvkonnale briti eliidist tähendab klassikuuluvus ainuüksi privileege ja avaramaid võimalusi. Ajad, mil nendega kaasnes ka pika loetelu jagu kohustusi, sealhulgas tõsiselt eluohtlikke, on ammu minevikku jäänud.

Irina Alksnis, RIA Novosti

Paar aastat tagasi ringles maailma (sealhulgas vene) meedias terve sari kirjutisi korraga mitme uuringu tulemustest, mis tõestasid, et tänapäevane demokraatia pole midagi enamat kui õhuke kile, mis varjab päriliku eliidi sajanditepikkust suletust.

Eelkõige Itaalia Panga majandusteadlased võrdlesid Firenze maksumaksjate andmeid aastast 1427 ja 2011 ning tuvastasid, et 15. ja 21. sajandi kõige jõukamate maksumaksjate hulgas on ligi 900 kattuvat perekonnanime.

Suurbritannias viidi läbi samalaadne uurimus, kus aga võrreldi Oxfordi ja Cambridge´i üliõpilaste nimekirju alates 12. sajandist kuni meie ajani, ja seeläbi sai dokumentaalselt kinnitatud tuntud tõsiasi, et tänapäevane briti eliit koosneb olulisel määral normannidest vallutajate ja keskaja aristokraatlike suguvõsade järeltulijatest.

Tookord tekitas see teema elavat huvi muuhulgas seetõttu, et juba sajandeid edukalt toimiv eliidi taastootmise süsteem on Suurbritannia riikliku ja poliitilise stabiilsuse tähtsaimaks teguriks. Venemaa jaoks, arvestades tema ajalugu, etendab see küsimus väga olulist rolli. Seega oleks väga väärtuslik ammutada õppetunde teiste edukatest kogemustest.

Mismoodi toimib selline päriliku eliidi ettevalmistamise, kasvatamise ja harimise süsteem ning sellesse värske vere sissetoomine? Kuidas praagitakse välja kõrgetele ametikohtadele sobimatud inimesed? Kuidas kompenseerib süsteem tekkiva probleemi juhul, kui kõlbmatu tegelane on siiski filtri läbinud ja hõivanud olulise ametikoha? Ja kuidas üldse kogu see süsteem sajandite vältel toimib – ilma erilise tagasilanguseta, arvukatest sisemistest ja välistest kriisidest edukalt üle saades?

Viimaste päevade sündmused aga on andnud vastuse teisele küsimusele: mis võib säärase süsteemi lammutada?

Selle, mida ei suutnud Inglise revolutsioon ega kodusõda, mida ei suutnud hävitada kümned julmad sõjad, kaasa arvatud kaks maailmasõda, aga ka arvukad verised sisepoliitilised segadused, kus tihtilugu olid kaalul asjaosaliste pead – selle on edukalt lammutada suutnud mõned viimased aastakümned rahu- ja õitsenguaega.

Kusjuures tegemist on just sellesama juhtumiga, mil "seejärel" ja "selle tõttu" selgelt kokku langevad.

Juba mitmele põlvkonnale briti eliidist tähendab klassikuuluvus ainuüksi privileege ja avaramaid võimalusi. Ajad, mil nendega kaasnes ka pika loetelu jagu kohustusi, sealhulgas tõsiselt eluohtlikke, on ammu minevikku jäänud.

Sergei Skripali mürgitamise juhtum kogub pöördeid
© AFP 2019 / Adrian DENNIS

Peeti ju inglise härrasmehe kohustuslike omadustena palju muu hulgas silmas isiklikku vaprust, kindlameelsust ja külma vere säilitamist isegi vältimatu surma palge ees. Ja see ei ole propagandistlik väljamõeldis. See on see, kuidas britid ennast omal ajal ikka-jälle maailmale näitasid, kuhu iganes nad kus nad oma kuningriigi auhiilguse ning ja isikliku edu nimel parajasti sattusid, olgu siis tegu arvukate sõdade või puhta röövretkega.

Seeasemel seisavad Suurbritannia eesotsas juba aastakümneid parteitegelased, edukad advokaadid ja suurlinna ärimehed, kelle jaoks on põhiprobleemiks seksiskandaal ja kahtlaste lobitehingute avalik ilmsikstulek. Kusjuures iseloomulikul kombel peavad need mõlemad mured paika praeguse kaitseministri Gavin Williamsoni puhul, kes eile nii julgesti nõudis Venemaalt "lahkumist ja suupidamist". Aga armeeteenistust tema eluloos mõistagi ei ole, nagu kaasaegsete lääne kaitseministrite puhul tavaliselt kombeks.

Niisiis, nimelt selles seisneb põhiline – ja nukker – järeldus Londoni tegevusest "Skripali juhtumis": briti eliidi valiku ja ettevalmistuse mehhanismis on miski viimaste aastakümnetega katki läinud. Tulemusena on kõrgematele kohtadele sattunud inimesed, kelle käitumine kunagi võimsat suurriiki avalikult häbistab, nende langetatud otsused aga näevad välja lihtsalt ebapädevad ja rumalad.

Olukorda süvendab see, et too süsteemne elitaarse valiku läbikukkumine on toimunud väga ohtlikul, endise maailmakorra kokkuvarisemise perioodil. Niisugusteks hetkedeks inimkonna ajaloos on enam kui iial tarvis liidreid, kes suudaksid tajuda kaalul oleva ulatust, võtta vastu maailma saatuse osas adekvaatseid otsuseid ja kanda nende eest isiklikku vastutust.

Arvestades, et laadapalagani Skripali mürgitamise ümber korraldas riik, mis hiljutise ajani oli maailma jaoks olgu või salakavaluse kehastuseks, kuid samas tervemõistuslik ja kahe jalaga maa peal, siis – hirmus on ette kujutada, kuivõrd pahasti on ses mõttes lugu teistes lääneriikides.

Ning perspektiivid ülemaailmse poliitilise ja majanduskriisi ületamiseks ühiste jõupingutustega ja ilma radikaalsete ekstsessideta hakkavad paistma aina kahvatumad.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Teema:
"Inglanna õiendab häda" (136)
Tagid:
mürgistus, Sergei Skripal, Ühendkuningriik, Suurbritannia, Venemaa

Peamised teemad