05:17 11. Juuli 2020
Kuula otse
  • USD1.1276
  • RUB80.2104
Analüütika
lühendatud link
31868

Luues müüdi endast, kui verejanulise totalitaarse režiimi ohvrist, heitsid eestlased sellest välja kõik, mis neile ei meeldinud, uskudes siiralt, et see Venemaa elanikele härduspisarad silma toob, märgib politoloog Armen Gasparjan.

TALLINN, 24. märts — Sputnik. Pühapäeval toimuvad Eestis 1949. a. märtsiküüditamisele pühendatud üritused. Tänapäeval ei tekita kelleski kahtlust, et väikese rahva jaoks oli tegu tohutu tragöödiaga, kuid väidetav küüditamise ohvrite arv ja mõningad tollaste sündmuste hinnangud tekitavad tänini küsimusi.

Justiitsminister: me ei unusta kunagi ohvreid >>

Vene politoloog Armen Gasparjanile anti Eestis persona non grata staatus peale seda, kui ta Tallinnasse saabudes sündmuse ajalugu arvude abil selgitada üritas. Ta meenutab iganädalases endiste liiduvabariikide sündmusi kajastavas raadio Sputniku saates, et uurimust käsitleti kui "pühaduseteotust", sest 1949. a. märtsiküüditamine on praeguse Eesti riikluse üks olulisi alustalasid. Eesti rahvast esitletakse verejanulise totalitaarse diktatuuri ohvrina.

Pole mõtet tragöödiat hirmsamana näidata

"Inimese elu," märgib Gasparjan, "on hindamatu ja asumisele saatmine on Eesti rahva jaoks tohutu tragöödia. Seda mõistab iga normaalne inimene. Kuid on põhimõttelised faktid, mis alati küsimusi tekitavad."

"Esiteks – miks suurendasid tänapäeva Eesti ajaloolased küüditamise ohvrite arvu kümme korda? Iisrael näiteks ei korruta sakslaste poolt tapetud juutide arvu viiega, number on niigi väga tõsine. Armeenia ei näita 1915. a. genotsiidi ohvrite arvu neljakordsena. Balti riikides näeme aga ikka ja jälle sedasama – püüet kannatanute arvu oluliselt suuremana näidata. Kas see peaks juhtunu hirmsamaks muutma? See on niigi hirmus!" räägib politoloog.

Teine küsimus, millele ta tähelepanu osutab, on seotud pealekaebamisega. Kes kirjutas salakaebused, mille alusel need inimesed asumisele saadeti? Kaebuste autoriks ei olnud Tomskis elanud Ivan Ivanovitš Sivoborodov. Üksteise peale kaebasid Eesti elanikud ise," meenutas Gasparjan.

Eesti võib kahtlemata küüditamisest oma riikliku süsteemi osa teha, kuid küsimuse tõlgendamine aastal 2018 ei kajasta tegelikke 1949. a. sündmusi.

"Paljud küüditatute hulka sattunud inimesed osalesid Suure Isamaasõja ajal otseselt okupatsioonivõimude tegevuses. Laulust ei sobi osi sõnu välja heita," kommenteerib politoloog. Tollal oli olukord teistsugune.

Tallinnas ja Tartus on plaanis süüdata üle 20 000 küünla >>

Tänasest vaatepunktist on tegu kõikvõimalike inimõiguste jalge alla tallamisega, tollal oli aga olukord teine ja paljudele asjadele vaadati teistmoodi.

Tema sõnul on Eesti loonud kauni müüdi, heites sellest välja kõik enda jaoks ebameeldiva, lootes samal ajal naiivselt, et loodu töötab ka väljaspool riiki ja toob Venemaa inimeste silmi härduspisarad.

"Kui proovid teemat lähemalt käsitleda ja ebakõladest rääkida, lülitab Eesti koheselt sisse repressiivaparaadi. Seda peetakse normaalseks. Milleks laskuda poleemikasse humanitaartasemel – kes teab küüditamise ajalugu täpsemalt, mille alusel ja missuguste dokumentide põhjal seda läbi viidi? Lihtsam on öelda: "See kõik on putinlik propaganda! Head aega!" Ega tekkinud küsimused seetõttu olematuks muutu – nad ei kao mitte kunagi päevakorrast," on Gasparjan kindel.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
arvamus, küüditamine, aastapäev, tragöödia, ühiskond, ohvrid, märtsiküüditamine, NSV Liit, Armen Gasparjan, Eesti

Peamised teemad