10:13 19. September 2019
Kuula otse
  • USD1.1053
  • RUB70.9405
Theresa May

Tänan teid, Theresa: Londongrad hävitatakse seestpoolt

© REUTERS / Christopher Furlong / Pool
Analüütika
lühendatud link
Brexit – protsess läks käima (126)
16332

Vene oligarhid on ise oma saatuse valinud ja metropolile ei lähe nende mured eriti korda. Kahjurõõmu ei maksa siiski tunda, see poleks õige, kuid nende probleeme ei maksa ka eriti südamesse võtta, omalgi muresid küllalt.

Maksim Sokolov, agentuurile RIA Novosti

Tema Majesteedi valitsuse kavatsus kontrollida, kui puhtad ja õiguspärased olid nende rikaste venelaste sissetulekud, kes kaugel totalitaarsest Venemaast on Londonisse elama asunud, et nautida Briti vabadust, meenutab lugu Bagdadi kaupmehest ja tema teenrist.

Bagdadi kaupmees saatis oma teenri turule sisseoste tegema, kuid peagi jooksis too kabuhirmus tagasi. Turul oli ta näinud Surma tema poole tulemas. Teener anus kaupmehelt, et too talle kõige kiirema hobuse annaks, millega Samarrasse põgeneda. Teener kappaski minema ja kaupmees otsustas ise turule minna, et juhtunus selgusele jõuda. Turul nägigi kaupmees Surma ja küsis, millega teener teda nii vihastas. Surm vastas: "Ma ei vihastanudki, ma ainult imestasin, kui teda siin nägin, sest mul on temaga täna õhtul kohtumine Samarras."

Sellist põgenemist võib kohata mitte ainult idamaade fatalistlikes legendides. Eksitusi, kusjuures mõnikord vägagi saatuslikke, on toimunud varjupaiga valikul ka tegelikus elus. "Vihma käest räästa alla" pole vaid pelk metafoor, vaid täpne olukirjeldus.

Unustamatul 1919. aastal põgenesid inimesed nälgivast Petrogradist tol ajal toiduainetega suhteliselt hästi varustatud Volgamaale. Keegi ei osanud ette näha, et 1921. aastal tuleb sinna piibellik näljahäda.

1941. aastal peeti heaks evakuatsioonipaigaks Krasnodari kraid ja Stalingradi. Seda, et sakslased ka sinna jõuavad, ei osatud sõja alguses arvata.

Ka Kiievis ja teistes suurtes linnades elanud juudid, eriti keskealised ja vanemad, alahindasid ähvardavat ohtu. Oleksid nad teadnud, mis neid ees ootab, oleksid nad kõike maha jättes itta põgenenud. Kuid paljud alahindasid 1918. aasta Saksa okupatsiooni kogemust — "Mida seal karta? Sakslased on ju kultuurne rahvas."

Nüüd on ka Londongradi elanikud, kes seni olid kindlalt veendunud, et inglased on kultuurne rahvas, suures segaduses, sest praegu ei saa enam keegi aru, kuhumaani Venemaa ja Ühendkuningriigi suhted halveneda võivad ja kuidas see neid, kes end mugavalt, nagu nad seni arvasid, saareriigis sisse seadnud on, mõjutab.

Varem arvasid peaaegu kõik, et Suurbritannias võetakse külalisi (soovitavalt muidugi rikkaid) riikidest, kelle suhted kuningriigiga pole ideaalsed, vastu heameelega, vaid kainest kaalutlusest lähtudes. Alati on kasulik omada kontrolli rikka diasporaa üle ja mõjutada seeläbi ehk mitte piisavalt sõbraliku riiki poliitikat. Suur vene kapitalist, või veel parem, Moskvas töötav ja nädalavahetusel pere juurde Londonisse sõitev kõrge ametnik, kes on Inglismaale alaliselt elama asunud — mis võiks Briti poliitilistele huvidele veel kasulikum olla?

Rikkale diasporaale tundus, et nii kestab see igavesti ja kui nad ise, siis nende lapsed sulanduvad loomulikul teel saareriigi eliiti ja nüüd äkki on õhus sõnad "soovimatud välismaalased." Katsu sa siin rahulikuks jääda.

Seni paistab Londoni sündmuse kolm võimalikku arengustsenaariumi.

Esimene — "unenägu oli hirmus, kuid Jumal on armuline". Johnsoni ja May furoor pole igavene, raha ei haise, saab olema veel palju kära, kuid lõpuks leitakse Londongradi edasise õitsengu hüvanguks võimalus pidurit tõmmata. Taas pääseb mõjule venelaste nii omane käegalöömine, mis meenutab juba "juudi omandi aariastamist", sest inglased on kultuurne rahvas.

Tõsi, kõige optimistlikumad eksperdid märgivad, et sel juhul teenivad juristid priskelt. Oma vara päritolu puhtuse ja õiguspärasuse tõestamine võib londongradlastele maksma minna kena kopika, sest briti advokaadid peenraha eest seda ei tee. Rikastele kapitalistidele ei ole see probleem, kuid väikese ja isegi keskmise jõukusega londongradlastele võib see lõppeda sellega, et oma vara päritolu õiguspärasuse nad küll tõestavad, kuid muuks neil enam raha ei jää, elu Londonis on aga väga kallis.

Teine võimalus — "Lase jalga!". Inglased austavad väga traditsioone. Kaheksateistkümnendal juulil 1290 keelas kuningas Edward I juutidel elada Inglismaal ning kõik nende kinnis- ja vallasvara konfiskeeriti, kuigi armu pärast lubati juutidele pagendusse minekul kaasa võtta raha ja isiklikud asjad. Riigikassa omandas seeläbi mitte ainult juutide kinnisvara, vaid ka põgenenud rahandustegelaste võlanõuded parunite ja rüütlite vastu.

Seitse sajandit hiljem vormistatakse see tõenäoliselt kuidagi leebemalt, kuid asja olemus saab olema samasugune: osa paljaksröövitud venelasi pöördub tagasi ajaloolisele kodumaale, teine osa asub elama mõnele uuele tõotatud maale — kuni järgmise korrani.

Brexit mõjutab juba migratsiooni ja tööturgu, illustreeriv foto
© REUTERS / Dylan Martinez

Kolmas ja kõige inetum võimalus on "Kop-kop-kop!". Vaevalt on Diasporaa solidaarsus ülemäära suur ja Briti eriteenistused, nagu nende kolleegid kogu maailmas, see on nende üldine omapära, on vägagi huvitatud kasulikust teabest inimestelt, kes seda valdavad ja kes ise on parajasti keerulises olukorras. Suur osa praegu Londonis elavatest venelastest on hirmul – vaevalt, et kogu nende varandus on omandatud seaduslikul teel ja samal ajal võivad nad omada huvipakkuvat informatsiooni oma rikaste kaasmaalaste kohta, kes samuti kristalselt puhtad pole.

Kõik ei pruugi minna nagu Pariisis 1942. aastal, kui Gestapo lõpetas lahinguteadate vastuvõtmise, sest ei saanud nende hulgaga enam hakkama. Kuid üldiselt võib üleskutse "Kahetse pattu, Ivanõtš, tuleb kergem karistus!" või "Anna nad üles, kergendad ka oma saatust!" oluliselt teravdada suhteid diasporaa sees. See vähendab venelaste silmis samuti Londoni atraktiivsust.

Need inimesed on ise oma saatuse valinud ja metropolile ei lähe nende mured eriti korda. Kahjurõõmu ei maksa siiski tunda, see poleks õige, kuid nende probleeme ei maksa ka eriti südamesse võtta, omalgi muresid küllalt.

Kindlasti tasuks alati meeles pidada, et kohtumise eest Samarras (või Londonis) ei ole keegi kaitstud. Täiesti ohutuid pelgupaiku pole olemas.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Teema:
Brexit – protsess läks käima (126)
Tagid:
Brexit, oligarh, Theresa May, London

Peamised teemad