02:48 23. Oktoober 2020
Kuula otse
  • USD1.1821
  • RUB90.8256
Analüütika
lühendatud link
"Inglanna õiendab häda" (136)
5410

Pragmaatilisest vaatevinklist tuleks Porton Downi labori juhtkonna ootamatu avalduse põhiliseks tagajärjeks lugeda tõsiasja, et tõsiste seesmiste erimeelsuste olemasolu Suurbritannia poliitilises ladvikus saab pidada tõestatuks.

Ivan Danilov, blogi Crimson Alter autor

Teatud osa Venemaa publikust on Porton Downi armeelabori juhi Gary Aitkenheadi tunnistust, et seal ei õnnestunud tõestada "Skripalile mõeldud mürgi" venemaist päritolu, tõlgendanud tõsise probleemina Theresa May jaoks. Vähemalt on oodata, et see ülestunnistus peaks tekitama talle raskusi kavatsuses jätkata diplomaatilisi rünnakuid Venemaa suhtes.

Paraku ei vasta need ootused tegelikkusele. Tuntud anekdooti parafraseerides võib öelda, et tõendid Suurbritannia valetamise kohta on küll leitud, kuid sadestus diplomaatilise skandaali näol on hulbib endiselt pinnal. Ses mõttes tuleb kasuks meenutada lugu kurikuulsa Jackson-Vaniki seaduseparandusega, mille USA Kongress võttis vastu 1974. aastal eesmärgiga "karistada" NSVL-i "emigratsioonipiirangute ja inimõiguste rikkumise" eest. Seaduseparandus kehtis kuni 2014. aastani, elades seega palju aastaid kauem kui NSVL ja igasugused tema eksistentsiga seotud rändepiirangud. Enamgi veel, kohe pärast selle sätte tühistamist sai vastu võetud niinimetatud Magnitski akt, mis kehtestas Venemaa vastu analoogsed sanktsioonid, kuid nüüd juba teisel ettekäändel.

Vaevalt küll tasub Suurbritannialt oodata mingeid erilisi kõrvalekaldumisi ameeriklaste poolt läbiproovitud Venemaa-vastase poliitika skeemist. Kui on olemas soov Venemaad välisvaenlasena ära kasutada, siis selle poliitilise vajaduse tarbeks leidub alati mõni järjekordne "Skripali juhtum". Juba praegu võib Suurbritannia poliitikute ja meedia esmaseid reaktsioone jälgides kirjeldada nende strateegiat Porton Downi labori tunnistusest tekkinud mainekahju vähendamise ja Venemaa survestamise jätkamise osas.

Esimene ja ilmne samm: Theresa May valitsus on labori juhtkonnale nähtavasti survet avaldanud, et nad oma ametlikku seisukohta "korrigeeriksid". Ja juba ongi labori ametlikul Twitteri-kontol avaldatud teadaanne: "Aine päritolu kinnitamine ei ole ega ole kunagi olnud meie vastutusalaks." Seda kasutatakse juba usinasti briti meedia poolt arendamaks teooriat selle kohta, et tegelikult pole mingit sensatsiooni sündinud ja Venemaad võib rahumeeli edasi süüdistada.

Ent niisugune kaitseskeem ei võta arvesse, et briti avalikkus ja poliitikud opositsioonilisest Leiboristide Parteist mäletavad päris hästi, et välisminister Boris Johnson kinnitas vastupidist. Sotsiaalvõrgustikes ja kommentaarides Johnsoni uudislugudele meenutatakse katket tema intervjuust Deutsche Welle ajakirjanikule, kus ta kinnitas, et on isiklikult esitanud Porton Downi labori asjatundjatele küsimuse aine Venemaa päritolust ja saanud "kategooriliselt" jaatava vastuse briti teadlaste täieliku veendumuse kohta selles, et aine oli valmistatud Venemaal.

Küsimus on selles, et Johnson kuulub nende poliitikute kategooriasse, kellel on raske publiku silmis madalamale langeda, olgu tegemist rahvusvahelise või briti auditooriumiga. Sel lihtsal põhjusel, et tema maine on niigi päris põhjas, lubab see tal ilma mingisuguseid poliitilisi tagajärgi kartmata vastutustundetuid ja riskantseid avaldusi teha. Tal lihtsalt pole midagi kaotada.

Theresa May valitsuse järgmiseks sammuks sai "narratiivi" muutmine, mida edendavad valitsusmeelsed meediakanalid ja Suurbritannia konservatiivsed poliitikud. Nüüd rõhutavad nad, et kohtuekspertiisi analüüs oli vaid "üheks tegureist", mille Suurbritannia valitsus arvesse võttis, enne kui jõuda järelduseni Venemaa süüdiolekust.

Suurbritannia publik tõlgendab seda ilmselge vihjena sellele, et nüüd hakatakse talle järjekordselt kõnelema mingite "luureühenduste" poolt hangitud vaieldamatute tõendite olemasolust, mis Venemaa süüd kinnitavad. Aga neid tõendeid ei tohi kellelegi näidata, sest nende avaldamine seab ohtu briti agentide ja nende allikate elu Venemaal.

Tuleb välja täielik koopia propagandistlikust ja poliitilisest skeemist, mida kasutati Suurbritannia kaasamiseks Iraagi sõtta, kusjuures ajalugu kordub pisiasjadeni: praegune leiboristide liider ja ainus mõjukas briti poliitik, kes astus välja Venemaa alusetu süüdistamise vastu – Jeremy Cobryn võttis samaviisi sõna ka Iraagi sõja vastu, osutades tõsiseltvõetavate tõendite puudumisele Saddam Husseinil oleva massihävitusrelva kohta. Teda ei võetud tollal kuulda ja teda ei võeta kuulda nüüd. Teda süüdistati toona rahvuslike huvide reetmises ja praegu toimub täpselt seesama, ehkki briti teadlaste ülestunnistusega seotud skandaali taustal paistavad süüdistused juba küllaltki ebaveenvad, seda eriti briti opositsiooni poolehoidjate jaoks.

Pragmaatilisest vaatevinklist tuleks Porton Downi labori juhtkonna ootamatu avalduse põhiliseks tagajärjeks lugeda tõsiasja, et tõsiste seesmiste erimeelsuste olemasolu Suurbritannia poliitilises ladvikus saab pidada tõestatuks. Kui kogu brittide poliitiline klass, kõik jõustruktuurid, kõik äristruktuurid ja kõik mitteametlikud mõjutuskeskused oleksid karmi konflikti osas Venemaaga üksmeelel, siis ei oleks riikliku (!) armeelabori juhtkond mitte ealeski ega mingil juhul läinud välja May valitsuse ametliku versiooni sedavõrd ilmselgele saboteerimine. Enamgi veel, isegi kui labori juhtkonnas olekski leidunud hulljulgelt kartmatu tõeraiuja, siis intervjuu ei oleks küll mitte kunagi, mitte mingil tingimusel jõudnud populaarse briti telekanali Sky News ekraanile.

Eriti väärib esiletõstmist huvitav seos: Suurbritannia telekanalit Sky News, kes skandaalse intervjuu korraldas, allub mõjukale meediamagnaadile Rupert Murdochile, kes on tuntud oma kalduvuse poolest poliitikasse sekkuda. Aga ka selle poolest, et Murdoch on USA presidendi Donald Trumpi lähedaseks liitlaseks.

Ameerika Ühendriikide telekanalid ja teised Murdochi meediavaras etendasid olulist rolli läbimurdes tollest meediablokaadist, mille Trumpi vastased valimiskampaania ajal korraldasid. Vaevalt küll saame me kunagi teada täpseid põhjusi, mille ajel Murdochi alluvad võtsid nõuks säärase "teabetorpeedo" Theresa May ja tema Venemaa-vastase kampaania pihta käiku lasta, kuid fakt ise, et seda tehti, osutab jällegi tõsiste sisekonfliktide olemasolule lääne poliitilises ladvikus. Naljakas, et skandaalne intervjuu jõudis eetrisse praktiliselt samal ajal, kui USA Riigidepartemang otsustas, et Venemaa võib 60 diplomaati väljasaadetute väljavahetusena USA-sse tagasi saata.

Venemaa välisministeerium
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Theresa Mayle vaevalt küll niisugune transatlantiline solidaarsus meeldib.

Vene poolel vaevalt et õnnestub Venemaa-vastast hüsteeriat läänes kustutada, kuid on üks teine ülesanne, mida on täiesti võimalik lahendada, ja see seisneb selles, et süvendada, laiendada, aktiveerida ja ära kasutada ilmselgeid erimeelsusi ja konflikte erinevate lääne mõjurühmade vahel.

Niisugune lähenemisviis on parimaks kaitseks igasuguste Suurbritannia rünnakute eest.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Teema:
"Inglanna õiendab häda" (136)
Tagid:
mürgitus, labor, Theresa May, Sergei Skripal, Ühendkuningriik

Peamised teemad