14:44 23. Oktoober 2020
Kuula otse
  • USD1.1821
  • RUB90.8256
Analüütika
lühendatud link
9252

Kogu maailmas on poliitilised režiimid uuendustefaasis, muutudes kas pisut autoritaarsemaks või veidi demokraatlikumaks. Hetkel on valdav autoritaarsusele suunatud impulss.

David Brooks, portaal Inosmi osundusega New York Timesile

Kes on kõige mõjuvõimsam inimene maailmas? Mina annaksin oma hääle Vladimir Putinile.

Putin on end positsioneerinud ühe poolena ajajärgu globaalseimas vaidluses – autoritaarse ja demokraatliku maailmavaate vahel. Selles diskussioonis on Putinil konkreetne autoritaarsuse populariseerimise strateegia. Ta võib mistahes hetkel oma demokraatidest vastaseid naeruvääristada ning seljatada ja seejuures ise veest kuivalt välja tulla. Temast on saanud eeskuju kõikide konservatiividest populistide jaoks – Prantsusmaal, Itaalias, Filipiinidel ja isegi Valges Majas.

Venemaa uus põvkond ei vali nutitelefoni, vaid Putinit
© Sputnik / Alexei Druzhinin

Inimesed väidavad, et Putini tugevus seisneb oskuses rasketest situatsioonist võitjana välja tulla. Kõik ootavad, millal ta ometi komistab, sest Venemaa majandus "on kokkuvarisemise äärel". Putini positsioon ei ole aga sugugi nõrk – sest tema võimu aluseks ei ole mitte majanduslik, vaid kultuuriline ja ideoloogiline vundament.

Christopher Caldwell kirjutab Hillsdale´i kolledži almanahhis "Imprimis", et Putini rahvusvaheline autoriteet põhineb tema sõnal. Ta tuli võimule peale seda, kui Lääne reformaatorid riigi peaaegu hävitanud olid. Ameerika ökonomistide meeskond arvas, et kui vara "õigesti" erastada, hoolitsevad seadus ja sotsiaalne vastutus enda eest ise.

Sellele järgnes sotsiaalne katastroof. Rahvastiku keskmine eluiga langes Bangladešist madalamale. Valitsus pankrotistus. Endine parteinomenklatuur röövis rahvusliku rikkuse. Ameerika Ühendriikide vahetuvad administratsioonid alandasid Venemaad rahvusvahelisel areenil.

Saabus Putin ning taastas korra. Praeguseks on keskmine eluiga Venemaal püstitanud kõigi aegade rekordi, ulatudes 71 aastani. Majandus on taastunud. Venemaa on taas maailmariik, mis võib Lääne diplomaatilistele solvangutele humoorikalt vastata, mida ka möödunud nädalal demonstreeriti. Peale 17 võimul oldud aastat liigub presidendi toetuse reiting kodanike hulgas 80%-st ülalpool.

Lisaks sellele saavad Putini autoritaarsed liitlased ideoloogilises sõjas peagi rea eeliseid.

Esiteks on liberaaldemokraatia aluseks idee, mille kohaselt võim peaks institutsioonide ja vastastikuste suhete süsteemis ühtlaselt jaotuma.

Putin on aga veendunud, et võim peab olema tsentraliseeritud ja tipnema juhiga, kes koostab kogu vertikaalse võimuhierarhia. Ta on seisukohal, et liberaaldemokraatia tervikuna libiseb kaose suunas ja kaotab peagi ühiskonna usalduse. Just see kaval struktuur võimaldavat Putini lähikondsetel kõiki teisi paljaks riisuda. Üleüldise usaldamatuse rahututel aegadel on kergem seista konkreetse keskvõimu eest, kui riigivõimu edasist killustumist propageerida.

Teiseks on liberaaldemokraatia täielikult ustav abstraktsioonidele – konstitutsioonile, põhimõtetele, demokraatlike normide kogumile. Meie demokraatlik laager muutub alati murelikuks, kui mõni Vladimir Putin, Donald Trump või Xi Jinping reegleid eirates üha rohkem võimu enda kätte koondab.

Autoritaarsus tähendab ustavust ühele inimesele. Nagu väljendus M. Steven Fish ajakirjas "The Journal of Democracy": "Putin pole mitte ainult kõige kuulsam ja mõjuvõimsam poliitik Venemaal, ta on ainus Vene poliitik." Putini, Trumpi ega Xi Jinpingi toetajaid ei häiri kõikide normide rikkumise fakt, kuni on olemas inimene, kes on valmis juhtohjad enda kätte võtma.

Ärevatel, üldise usaldamatuse aegadel on tunduvalt kergem koondada rahvamasse inimese, mitte abstraktse idee ümber.

Kolmandaks tugineb liberaaldemokraatia usule – usule kodanike võimalustesse. Usk on teatavasti veendumus selles, mida pole võimalik tõestada, kuid millele endiselt loodetakse. Meie, demokraadid, usume sellesse, et inimesed teavad ise paremini, kuidas elada ja igaühe isiklik valik põimitakse üldise elulaadi kangasse.

Putinism, nagu trumpismgi, põhineb küünilisusel. Tema aluseks on idee, et inimene ei tohi ümbritseva maailma suhtes eksikujutlustes ekselda. Machiavelli sõnul on aga inimesed tänamatud, silmakirjalikud, arad ja isekad. Võitlus on paratamatu. Igaüks on kellegi poolel. Iga inimene või institutsioon, kes nimetab end objektiivsuseks ja üldpilti nägevaks – lihtsalt valetab.

Kõik siin maailmas on eneseülistamine ja mida küünilisem see on, seda parem, sest rahvamassid usuvad kõike, mida nad parajasti uskuda tahavad. Ärevatel, üldise usaldamatuse aegadel on tunduvalt kergem müüa küünilisust, kui idealismi.

Lõppude lõpuks toetub liberaaldemokraatia ideele, et ka inimesed, kes sinust täiesti erinevad, on tähelepanu ja austuse ära teeninud. Poliitika seisneb aga selles, et leida kompromisse isegi nendega, kellega sa ühes toas viibida ei tahaks. Putinism toetub aga ideele, et inimesed, kes sinule ei sarnane, tekitavad kultuurilist kaost ja lõhuvad sinu elulaadi. Putin esineb pidevalt homode, moslemite, ateistide, "sootu ja viljatu" Lääne vastu.

Ärevatel, üldise usaldamatuse aegadel on tunduvalt kergem leida toetust seisukohale "meie ja nemad" kui kutsuda üles sallivusele ja kultuurilisele mitmekesisusele.

Ühesõnaga, seda inimest ja tema motiive ei tasu kunagi alahinnata. Kogu maailmas on poliitilised režiimid uuendustefaasis, muutudes kas pisut autoritaarsemaks või veidi demokraatlikumaks. Hetkel on valdav autoritaarsusele suunatud impulss. Osalt seetõttu, et selle laagri eesotsas seisab geniaalne ja julge inimene. Kuid ka seetõttu, et mõningase mõtiskluse järel ei leia te vastust küsimusele "Aga kes siis liberaaldemokraatide leeri juhib?"

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
Vladimir Putin, Venemaa

Peamised teemad