09:45 16. November 2018
Kuula otse
  • USD1.1305
  • RUB75.2446
USA hävitaja F-35A Lightning II Ämari lennubaasil

Ämari jaoks valmistati personaalne tuumalõhkepea

© AFP 2018 / RAIGO PAJULA
Analüütika
lühendatud link
Villem Rooda
Õppus Siil 2018 (21)
15781111

Radaritel raskestimärgataval lennukil F-35 koos pardal oleva tuumarelvaga kulub Ämarist Peterburini lendamiseks vaid 10 minutit. Ainuke võimalus tema stardi vältimiseks Venemaa ja NATO vahelise sõjalise konflikti korral on ennetava tuumalöögi andmine.

Villem Rooda, endine sõjaväeluure kõrgemast ohvitserist analüütik

Suhteliselt suured sõjaväeõppused "Siil", mis Eestis mitme NATO riigi osalusel toimuvad, ei näinud ette vägede tegutsemist tuumalöögi ohu tingimustes ega ka radioaktiivselt saastunud keskkonnas.

Sõdurid ja ohvitserid harjutasid ida poolt tuleva kompleksse agressiooni tagasilöömist. Kuid ida suunas asuval riigil, keda kahtlustatakse alusetult agressiivsuses, on tuumarelvi enam kui küll.

Ehkki tal endal rünnakuplaane ei ole, siis sõjalise suurkonflikti ohu korral Põhja-Atlandi liiduga annab ta kahtlemata Eesti pihta ennetava tuumaraketilöögi, on Balti riigid ise endast mõistagi ohtu ei kujuta ja Moskva neid sellisena ei vaata. Ohtlikud ei ole ka rahvusvahelised pataljonid, mida NATO siia paigutanud on. Aga NATO sõjaväebaaside loomine Baltimaades on hoopis midagi muud.

Venemaaga piirnevad riigid, kes andsid nõusoleku luua oma pinnale NATO baasid, kus võivad teoreetiliselt paikneda ka ründerelvad (sõjaväeanalüütikud on sunnitud arvestama võimalusega, et see on just nii), muudetakse Venemaa ja alliansivahelise teoreetilise konflikti käigus radioaktiivseteks varemeteks.

Venemaa ja NATO suurriikide poliitilised ja tööstuskeskused võivad seejuures puudutamata jääda, sest nad asuvad "rindejoonest" piisavalt kaugel, mis annab neile kokkuleppe saavutamise korral ellujäämislootust. Piiririikide jaoks ei muuda see aga enam midagi.

Eesti poliitikutel on muretsemiseks põhjust enam kui küll

Balti riigid ja seda enam Skandinaavia poolsaar vaevalt et Venemaa ja NATO vahelise konflikti päästikuiks saavad. Suurema tõenäosusega muutub selleks Ukraina, kuid kõrgeimat riski tekitab olukord Lähis-idas ja Afganistanis, kus juhuslik kokkupõrge võib kaasa tuua konflikti ülikiire eskaleerumise koos sõjaväelaste sunnitud vastukäikude ahelreaktsiooniga.

Kujutage endale ette – ma tean, et paljud Eesti elanikud seda ka tegid, kuuldes Süüria vastu teostatud raketirünnakust ja ehmudes esmakordselt peale aastatepikkust sõnasõda Venemaa ja Lääne vahel – kuuldes, et järgmine USA ja tema liitlaste raketilöök võidakse anda Venemaa sõjaväelaste pihta.

Venemaa sõjaväelased hävitavad vastusena Vahemeres viibivad NATO laevad. Konflikt hakkab kiiresti laienema vastavalt läbitöötatud stsenaariumitele – võte olla kindlad, nad on ammu läbi töötatud – ning teda ei õnnestu enam peatada. Mõni hetk hiljem muutuvad Venemaa piiride lähedal asuvad NATO sõjaväebaasid riigi julgeolekule vastuvõetamatuks ohuks ning nad pühitakse preventiivselt maa pealt, kaitsmaks Venemaa elanikkonda ja tööstuspotentsiaali.

Baaside osas läbirääkimiste pidamiseks Moskval aega ei ole. F-35 lennuaeg Ämarist Peterburini on 10 minutit, Eesti piirilt aga vaid 5 minutit. Pealegi on lennuki jaoks välja töötatud planeeriv tuumapomm, mille tehnilised andmed lühendavad Vene kindraleile otsuse vastuvõtmiseks jäävat aega veelgi.

Erinevalt 1972.a. ilmavalgust näinud Ameerika ründelennukist A-10 ei suuda F-35 maanteelt lendu tõusta – ta vajab uue põlvkonna lennuvälja. Just sellist, nagu Ameerika poolt eraldatud miljonite eest Ämarisse ehitatakse.

Peterburi kaitsvatele kindralitele jäävad olukorra eripära ja tänapäeva sõjatehnika suurenenud kiiruste tõttu vaid loetud minutid, et langetada ainuõige otsus — Balti riikides asuvad baasid, Ämariga eesotsas, täielikult ja garanteeritult hävitada enne, kui esimene ründelennuk sealt õhku jõuab tõusta.

Vältige kinnisvara NATO baaside lähistel

Vene poolel tuleb arvestada pidevalt muutuvat õhutõrje tõhusust tervikuna ja Baltimaade baaside oma eriti, ning valida nende täielikuks garanteeritud hävitamiseks vahendid, millest õhutõrje kindlasti jagu ei saa. Seetõttu on nad sunnitud kasutama tuumarelva.

Löögid, mis antakse Eesti puhul kindlasti Ämari ja tõenäoliselt ka Tapa või veel paari baasi pihta, hävitavad praktiliselt terve väikese riigi, sest kogu territoorium jääb plahvatuste mõjupiirkonda.

Teistsuguseid variante konfliktides tuumariikidega ei eksisteeri – pole mõtet endale illusioone luua. Kuigi "Siili" sarnased õppused mõjuvad hästi osaliste tervisele, füüsilisele vormile, vanemohvitseride tõusule karjääriredelil ja tõstavad juhtivkoosseisu kvalifikatsiooni, ei peegelda nad mingil kujul seda ainsat "musta stsenaariumi", mille kohaselt tegelikud sündmused arenema hakkavad, kui konflikti osapooleks on tuumariik.

Isegi kaasaegsete, tõhusate õhutõrjevahendite olemasolu ei anna absoluutset julgeolekugarantiid – üksainus läbilipsanud ülivõimas rakett võib teha kahju sama palju, kui kõik Teise maailmasõja järgsete sõdade inimohvrid kokku. See, mida Vladimir Putin oma märtsikuise esinemise käigus maailmale näitas, muudab kõik olemasolevad raketitõrjesüsteemid mõttetuks.

Kolmapäeval algas suurõppus Siil
© Estonian Defence Forces http://mil.ee

Juhi otsustavus kaitseks illusioonide eest

Milles seisneb Venemaa presidendi elevust tekitanud 1. märtsi kõne tuumaks olnud sõnum? Selles, et varasem suhtumine tuumarelvadesse, kui hoiatus- ja heidutusvahenditesse muutus täielikult ja neile on antud operatiiv-taktikalise relva funktsioon, mida võib nüüdsest tavarelvastuse kõrvale asetada.

Sarnaselt USA-ga võtab ka Venemaa kasutusele väga väikese võimsusega lõhkepead, mis on veel üheks ilmseks hoiatuseks naabritele ja lähedalasuvatele riikidele, kes oma territooriumile Venemaad ohustavaid NATO baase sisse seavad. Venemaa riigipea kirjeldas uusi relvaliike, kuid ei kõnelenud nende kasutamisest konkreetselt kellegi vastu, andes vaid veel kord mõista, et Moskva ei kõhkle neid rakendamast, kui riigi eksistentsile tekib oht.

President Vladimir Putinil on ilmselt kaalukad põhjused ikka ja jälle korrata, et riik ei kõhkle enda kaitsmiseks tuumarelva kasutada. Ilmselt on temal endal, riigi luuretalitustel, analüütikutel ja diplomaatidel infot, mis näitab, et kallaletungioht on väga suur.

Seepärast ei pea potentsiaalsel agressoril olema mingit kahtlusi ega illusioone Moskva valmidusest kasutada vajaduse korral "kõige viimast argumenti". See, mida paljud Läänes "relvadega täristamiseks" või moskvapoolseteks ähvardusteks peavad, ei ole tegelikkuses midagi muud, kui tuumarelva enesekaitseks kasutamise otsustavuse demonstratsioon.

Venemaa ei lähe võidurelvastumisega kaasa

Raketid ei ole parim argument sõbralike vastastikuste suhete loomiseks, kuid suhete puudumisel on nad varuvariandina piisavalt head, mõistagi koos mõningaste kaasnevate riskide ja probleemidega.

Mõistlik diplomaatia teeniks konkureerivaid riike palju paremini, kuid see eeldaks mõlema poole huvi ja tahet, raketid aga tagavad rahuliku kooseksisteerimise ka siis, kui ühel osapoolel adekvaatse ja konstruktiivse dialoogi pidamise soovi puudub ning selle on asendanud otsus "Venemaaga jõupositsioonilt suhelda."

Iga katse suurendada NATO niigi suurt sõjalist ning majanduslikku ülekaalu veelgi, toob kaasa julgeolekusituatsiooni järsu halvenemise. Lootus sellele, et Venemaale järjekordse võidurelvastumise pealesurumise tõttu laostub ja laguneb, toetub puudulikule ja pinnapealsele analüüsile.

Selle asemel, et lülituda täiemahulisse võidurelvastumisse, paigutab Venemaa jõu ja vahendid üksikutesse, kuid kõige efektiivsematesse ja surmavamaisse relvaliikidesse. Selle tulemusena saab maailm vastaseks Venemaa, kes võib isegi piiratud piirikokkupõrke korral kasutada tuumarelva, kui leiab, et on võimalik konflikti eskaleerumine suureks sõjaliseks vastasseisuks NATOga, kus Venemaa ei suuda teda jõu poolest mitmekordselt ületavast vastasest tavarelvadega jagu saada.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Teema:
Õppus Siil 2018 (21)
Tagid:
Siil, Hävitaja F-35A Lightning II, lennubaas, NATO, Ämari, Eesti

Peamised teemad