01:04 20. September 2020
Kuula otse
  • USD1.1833
  • RUB89.1439
Analüütika
lühendatud link
"Inglanna õiendab häda" (136)
9720

"Briti diplomaadid ja poliitikud kavatsevad kasutada eelseisvaid rahvusvahelisi kohtumisi selleks, et mobiliseerida Lääne üldsust ühise strateegia väljatöötamisele võitluseks Venemaa desinformatsiooniga ja Moskvaga suheldes tavapärase diplomaatilise dialoogi muutmiseks."

Maksin Sokolov, RIA Novosti

Kui uskuda ajalehte "Guardian", kes viitab anonüümsetele "Tema Majesteedi valitsuses" juhtivail kohtadel olevaile allikaile, siis hakkab Suurbritannia nüüdsest peale konverentsidel, kongressidel ja muudele rahvusvaheliste organisatsioonide kogunemistel Venemaad vaenates täitma tülijumalanna Erise rolli.

"Guardiani" teatel kavatsevad "Briti diplomaadid ja poliitikud kasutada eelseisvaid rahvusvahelisi kohtumisi selleks, et mobiliseerida Lääne üldsust ühise strateegia väljatöötamisele võitluseks Venemaa desinformatsiooniga (Suurbritannia jaoks ebameeldivate uudistega – Toim.) ja Moskvaga suheldes tavapärase diplomaatilise dialoogi muutmiseks (tõenäoliselt peetakse silmas igasuguse dialoogi lõpetamist)." Niisugust poliitikat katsetatakse lähenevatel rahvusvahelistel kongressidel – G7, G20, EL ja NATO.

Suurbritannia soovi teha Venemaast oma poliitika peamine sihtmärk ja kutsuda ka teisi ühinema võitluses Lääne jaoks vaenuliku riigiga võib mõista. USA pole samuti Venemaa suhtes sõbralikult meelestatud, kuid kogu energia pühendamise Venemaa tõrjumisele muudab võimatuks asjaolu, et Ameerika Ühendriikidel on veel rida muid ülesandeid ja objekte, mida tõrjuda ja demokratiseerida. Hiina, koos suure osaga Kagu-Aasiast, Põhja-Korea, Iraan, Süüria koos enamusega Lähis-Idast – need on vaid peasuunad, tegelikke eesmärke on palju rohkem.

Washington tunneb poliitmehhaanika seadust: "Suhete katkestamine ühe suurriigiga toob enamasti kaasa tema tihedamad suhted teiste riikidega." Rakendades põhimõtet antud olukorras, võib tagajärjeks saada Vene-Hiina suhete tugevnemine, mida Ameerikal hoopiski vaja pole – Valgele Majale meeldiks hoopis rohkem Vene-Hiina liidu lammutamine.

Kunagise merede valitseja jaoks võib see liiga keeruline olla – ja mis tal Hiinast? Seetõttu võib ta sarnaselt Catole pühenduda järjekindlale mantra kordamisele: "Aga mina leian, et Kartaago (Loe — Kreml) tuleb hävitada." Ei ole vaid kindel, kas järjekindlus ka soovitud eesmärgini viib.

Mis puudutab G7, siis seal langetatavad otsused pole mõjuvõimsa ühenduse jaoks juba lubamatult kaua kellelegi korda läinud. Iga-aastased kongressid ei too midagi uut — isegi kui Theresa May järgmine kord ise kättemaksujumalanna kuju võtab, mattub see sündmuste tavapärasesse rutiini — "Esimeseks punktiks oli meil "Vabadus Aafrikale!", teise pealkirjaks on aga "Mitmesugust".

G20 kongresside probleemiks on fakt, et lisaks G7-l osalevatele väljaõpetatud Põhja-Atlandi liitlastele tulevad sinna ka need, kes liitlased pole, rääkimata nende koolitatusest. Argentiina, Brasiilia, India, Indoneesia, Hiina, Mehhiko, Saudi Araabia, Türgi, Lõuna-Korea, Lõuna Aafrika – kes kuidas, kuid kõik ei nõustu kindlasti korraldust "Sitsi!" kuulekalt täitma.

Mitte sellepärast, et ülalmainitud riike iseloomustaks armastus Venemaa suhtes – rahvusvahelistes suhetes ideaalsete tunnetega arvestada ei saa – vaid, neil on ka isiklikud huvid, mis sugugi Inglismaa omadega kokku ei pruugi langeda, ning Londoni jaoks kastanite tulest väljatoomine ei tekita neis mingit vaimustust.

Ammustel aegadel tagas Suessi kanalist ida poole jäävate kolooniate korrektse käitumise kuningliku laevastiku vägevus ja naelsterlingi staatus. Tänaseks pole enam ei laevastikku ega naelu – on vaid Boris Johnson. Kes ei kompenseeri kaugeltki esimest kaht. Euroliidu tippkohtumisel võib muidugi Venemaa "paljastamisega" tegelda, kuid Londoni poliitikute roll Brüsseli struktuurides on muutunud mitmeti tõlgendatavaks.

Põhimõtteliselt ei võtnud seadus neilt veel hääleõigust, kuid tegelikkuses on Brexitijärgselt Suurbritanniale ainus kohane aruteluteema lahutuse tingimused, ühisvara jagamine ja alimendid. Võimalik, et Mandri-Euroopa esindajad ei ütle oma Briti liitlastele otse, et viimased oma praegust positsiooni ülehindavad, kuid endamisi mõtlevad seda kõik. Taas mitte armastusest Venemaa vastu, vaid neil on lihtsalt endilgi probleeme piisavalt.

Paik, kus majesteedi ministrid täies aupaistes hiilata võivad, on NATO tippkohtumine, kus nad on endiselt täievolilised liikmed ning ka alliansi enda suhtumine Venemaasse ühtib Londoni positsiooniga. Tõsi küll, NATO liikmesmaade suurim mureküsimus ei ole hetkel niivõrd tavapärane Venemaa, kui just finantsprobleemid, sest Trump vihjas liitlastele, et endised priipõlve ajad on möödas.

Kuidas Boris Johnson seda muret leevendada kavatseb, ei ole veel selge. Liigset raha ei ole ka Britannias, pigem vastupidi. Briti vabaduse valinud Vene oligarhide taskute tühjendamise plaan ei tekkinud niisama. Ehkki saareriigi ministrid võivad muidugi Erise rollis esineda ja väsimatult Putinit jälitada, on oma püüdluste sihtmärkide vabatahtlik piiramine veider.

Imelik on vaid paralleelväljaandes ilmunu, mis rõhutab Briti ajakirjanduse mitmekülgsust. Sel ajal kui "Guardian" oma kõrgetasemeliste allikatega Ühendkuningriigi valitsuses teatab totaalsest sõjast Venemaaga, on rahvusvahelisel ärilehel "Financial Times", kelle mitte väheminformeeritud allikad Moskvas teatavad peatsest liberaalse majandusteadlase ja arvukate kodanikualgatuste autori, kellega Lääne juhid ainsana rääkima nõustuksid, määramisest Venemaa presidendi esindajaks rahvusvahelise majanduskoostöö vallas.

Theresa May
© REUTERS / Christopher Furlong / Pool

Ekspertide arvates "räägib see valmidusest mõningate muudatusteks, sealhulgas ka välispoliitika osas, sest viimast uuendamata olevat reformid Venemaal võimatud."

See kõik on väga huvitav, kuid seosed tunduvad mõneti otsituina. Kui Moskva ametlik esindaja on valmis erakordsetele järeleandmistele minema ja viimaste aastate välispoliitika täielikult kõrvale heitma (mis mõtet temaga vastasel juhul rääkida oleks?), jääb arusaamatuks, miks peaks juba praegu avalikustama Venemaa halastamatu kõrvaleheitmise programmi? Esindaja ajab ise kõik Londoni soovide kohaselt korda.

Mõistagi on ka võimalik, et Briti ajakirjandusel on poliitika varjatud hoobadest niisama sügav ja täpne ettekujutus, kui tavakodanikul. Erinevail sensatsioonimaigulistel teadetel on aga proovilaskude funktsioon – tegu on libauudistega, mille tootmine on hea ja õige, sest nende eesmärk on kõige õilsam – testida partnerit ja selgitada välja, kuidas ta mõtleb.

Soovitut tegelikkuse pähe esitada, kindlustades oma mõttevälgatusi nimetamata jäetavate allikatega, on aga ajalehetoimetuste vana trikk.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Teema:
"Inglanna õiendab häda" (136)
Tagid:
G7, G20, Theresa May, Suurbritannia, USA, Venemaa, Süüria

Peamised teemad