15:30 28. September 2020
Kuula otse
  • USD1.1634
  • RUB90.4050
Analüütika
lühendatud link
72 0 0

Viimastel aastatel on Venemaa Lääne peavoolumeedias taastanud oma "kurjuse impeeriumi" staatuse, kuid isegi neli aastat tagasi, Venemaa-vastase turmtule kõrgajal oli rahvusvahelisel areenil ikka jõude, mis lubasid endale Venemaad toetavaid avaldusi ja mõnikord ka tegusid.

Irina Alksnis, RIA Novosti

Viimase aja uudised viivad mõttele, et Ukrainast on saamas kui mitte ainulaadne, siis äärmiselt haruldane näide rahvusvahelisel areenil täielikult poolehoiu kaotanud riigist. Tänapäeva maailmas domineerib ideoloogiline peavool, mis tähistab kõik riigid ja poliitilised jõud alati "õigete" siltidega.

Kuigi kangelaste ja lurjuste, ohvrite ja timukate rollid on väga selgelt kindlaks määratud, on tegelikult kõik palju keerulisem ja oma poolehoidjate või vähemalt mõttekaaslaste rühm on kõikidel. Euroopa tunneb kaasa palestiinlastele ja Ühendriigid toetavad Iisraeli. 1990-ndatel süüdistas Lääs Serbiat kõigis surmapattudes, kuid serblased tundsid alati Venemaa poolehoidu, kes neid vastavalt tolleaegsetele võimalustele toetas (nagu alati).

Ladina-Ameerika parempoolsed huntad ja pahempoolsed geriljad, euroentusiastid ja euroskeptikud, Gaddafi ja tema tapnud "ülestõusnud rahvas", Põhja-Korea ja Lõuna-Korea – hoolimata mistahes domineerivast ametlikust arvamusest on kõikidel pooltel ikka mingid välised jõud, mis neile kaasa tunnevad ja neid võimalust mööda toetavad, kuigi mõnikord seda avalikult tunnistamata.

Ja Venemaa ise on selles mõttes väga hea näide. Viimastel aastatel on ta Lääne peavoolumeedias taastanud oma "kurjuse impeeriumi" staatuse, kuid isegi neli aastat tagasi, Venemaa-vastase turmtule kõrgajal oli rahvusvahelisel areenil ikka jõude, mis lubasid endale Venemaad toetavaid avaldusi ja mõnikord ka tegusid. Mis siis veel tänapäevast rääkida, kui Moskva kogub avalikult punkte ikka iseendaks jäädes.

Seda silmatorkavam on, et Kiiev peletab järjekindlalt ja süsteemselt tegutsedes igasuguse, isegi tema suhtes kõige siiramalt meelestatud jõudude ja struktuuride sümpaatia enda vastu. Maidani-järgne Ukraina on valinud enda presenteerimiseks maailmale sissetöötatud ja justkui tõrgeteta toimiva "Venemaa imperialismi ja agressiivsuse ohvri" rolli. Selle põllul on küll üsna kitsas, kuid samal ajal tegi 2014. aasta temast Lääne silmis ideaalse kaastunde ja toetust objekti. Kui Kiiev oleks seda targalt kasutanud, oleks ta saanud seda veel kaua enda kasuks pöörata.

Kuid mõistliku kasutamise asemel näib Ukraina olevat seadnud endale eesmärgiks kogu rahvusvaheline toetuse ära raisata ja on selle ülesandega juba mõne aastaga edukalt hakkama saanud. See ei ole nii mitte ainult ja mitte niivõrd poliitilistes ja rahvusvahelistes võimustruktuurides, millest sõltub Kiievile kasulike otsuste langetamine. Nad on juhindunud algusest peale mitte sentimentaalsetest, vaid pragmaatilistest, et mitte öelda küünilistest kaalutlustest. Ohjeldamatu korruptsioon ja riigivargus on kahtlemata mõjutanud tõsiasja, et Ukraina on ära lõigatud enamusest isegi nendest poliitilistest ja rahalistest toetusprogrammidest, millele nad üldiselt loota võiksid. Tähtsam on hoopis muu. Ukraina on kaotanud, juba peaaegu täielikult, oma kunagi atraktiivse kujundi kõikide sotsiaalsete ja poliitiliste jõudude silmis.

RIA Novosti Ukraina peatoimetaja vahistamine>>

Maailma suurima ja mõjukaima meediatöötajate organisatsiooni — Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni (IFJ) juht Philippe Leruth ütles hiljuti, et pärast Arkadi Babtšenko mõrva lavastamist suhtub ta Ukraina Julgeolekuteenistuse (SBU) teadetesse Kirill Võšinski kohta suure ettevaatusega. Tundub, et ka enne "Babtšenko juhtumit", mis põhjustas maailmas suure jahmatuse ja skandaali, on Brüsselis asuval suurimal ajakirjanikke ühendaval organisatsioonil tekkinud "Võšinski juhtumi" kohta küsimusi.

IFJ-s on loomulikult juba ammu õpitud vajadusel oma silmi kõrvale pöörama, ei saa ju paljastada diktaatorliku ja agressiivse Venemaa vastu leppimatut võitlust pidavaid inimesi labases võltsimises ja lavastamises. Ainult et Babtšenko mõrva lavastamine osutus igas mõttes nii kohatuks ja seejuures väga valjuks, et hirmutas ära isegi need jõud ja struktuurid, mis muidu Ukraina poliitika keerdkäike ei jälgi.

Ja enam ei paista isegi Kiievile kõige sümpatiseerivamate tegelaste silmis Nadežda Savtšenko, kelle rahvusvaheline kogukond "Lubjanka kongidest" päästis, sattumine SBU kambrisse juhusliku ekstsessina, vaid Ukraina tegelikkuse lahutamatu osana – "neil käibki seal kõik niimoodi". Riigireetmises süüdistatava ajakirjaniku vastu esitatud tõendid paistavad sellise kirvetööna, et isegi Ukrainale kõige lojaalsemad jõud on sunnitud toimunust distantseeruma.

Ometi toetasid enamik nendest jõududest Kiievit täiesti siirastest (ehkki Venemaa poolt vaadates naiivsetest) motiividest lähtudes. Kõige iroonilisem on aga selles, et Ukraina, tehes kõik selleks, et kaotada sümpaatia ja toetus rahvusvahelisel areenil, tugevdab sellega Moskva positsioone. Lõppude lõpuks tähendab iga Kiievi rumalus, iga alatus ja iga ebaõnnestumine maailma silmis, et Venemaal on õigus.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
IFJ, Philippe Leruth, Arkadi Babtšenko, Kirill Võšinski, Moskva, Kiiev

Peamised teemad