09:35 25. September 2020
Kuula otse
  • USD1.1645
  • RUB89.8713
Analüütika
lühendatud link
235011

Sõjaline vaatleja Aleksandr Hrolenko selgitas Sputnik Eesti lugejatele, mis ajendas Eesti Kaitsejõudude metsatulekahjude ajaks õppused lõpetama.

Aleksandr Hrolenko

Eesti kaitseväe ülemjuhataja Riho Terras peatas hiljuti kõik laskeharjutused ja lõhkamised sõjaväepolügoonidel — ebatavalise põua ja kõrge tuleohu tõttu. Kuni sõjaväejuhi erikorralduseni on looduses keelatud tulistada, suitsetada ja eelkõige toidu välioludes valmistamiseks või soojendamiseks lõkkeid süüdata.

Eesti kaitseväe keskpolügoonidel toimuvad alates maist ja juunist regulaarselt suured tulekahjud, mis hävitavad kümneid hektareid metsa. Päästeamet meenutab sõjaväele väsimatult, et tulekahju on lihtsam vältida kui kustutada. Muide, ka lahingutegevust Eestis on lihtsam vältida rahumeelse välispoliitika, kui välisriikide sõjaväebaaside rajamisega ja NATO lõputute manöövriteseeriaga.

Muidugi ei ole tulekahjud juhuslikud — loodus ei talu sõdu ja maa põleb välismaiste okupantide jalgade all. Arvan, et NATO liitlastel oleks vajalik ja kasulik uurida lähemalt Eesti tulest täieliku hoidumise kogemust, et võtta selline "roheline strateegia" kasutusele kõigil liitlaste polügoonidel. Kuid ilma tulirelvi ja pürotehnikat kasutamiseta muutub lahinguvalmiduse õppus (realistlik lahingtegevuse jäljendamine) skaudilaagriks.

Kahuriliha

NATO Balti liitlaste saatus on kurb — nad on määratud hukkuma Venemaaga puhkeva sõjalise konflikti esimestel tundidel või päevadel. Brüssel ja Washington aga ei püüagi oma Balti liitlastele kaasaegseid relvi anda. Selleks on ka praktiline põhjus.

Gruusia 20 000 mehelise armee ülikiire kollaps 2008. aasta augustis, vaatamata NATO standarditele vastavale relvajõudude varustusele ja väljaõppele, näitas, et kaks miljardit dollarit ja kuus aastat jõupingutusi osutusid mõttetuiks kulutusteks. Sarnast enneolematu heldusega "meelelahutust" ei näe Ameerika Ühendriikide ja NATO Euroopa liitlased ja partnerid enam kunagi. "Venemaad heidutada" tuleb Balti riikidel oma tagasihoidlike vahenditega.

Eesti sõjavägi asub maailma relvajõudude järjestuses on 108 kohal 136-st, kuid seegi tulemus on tinglik. Riigil puudub lennuvägi, mereväe ridadesse aga kuulub vaid kolm ebamäärase otstarbega kaatrit (kolm miinijahtijat ja kaks tuukrilaeva – Toim.).

Arenenud riikide merejõudude põhirelvadeks said juba möödunud sajandi lõpul juhitavate rakettide kompleksid. Lätil, Leedul ja Eestil on pikaajalised meretraditsioonid, kuid ühelgi Balti merevägede laeval ei ole rakettrelvi. Venemaa Balti Mere laevastiku taustal näeb kohalik "sääskedeflotill" välja nagu kahuriliha, mida tõsised tegijad kokkupõrkele ässitamiseks kasutavad.

Näiteks müüsid Norrakad Eestile antiikse projekti Storm patrullkaatri (neid hakati ehitama 55 aastat tagasi), jättes tema relvastusse vaid 76 mm kaliibriga suurtükiseadme ja 40-mm kaliibriga õhutõrjekahuri Bofors. Hüdroakustikajaama ja allveelaevade vastaseid seadmeid polnud kaatril kunagi, rakettrelvad aga eemaldasid norrakad. Omapärane lugu.

PVL 105 Storm в музее Летная гавань в Таллинне
Norra rannakaitsekaater Storm Tallinna "Suvesadama" muuseumis

Kompaktseid kaatreid "Storm" võeti Norra mereväkke 19 tükki ja nad varustati laevatõrjerakettidega "Penguin" MK-1. Kuidas raketi nimetad – nii ta ka lendab. "Penguinid" lendasid enim 20 kilomeetri kaugusele ja tabasid harva märki – osalt ka seetõttu, et nad ei ole varustatud mitte radari, vaid vähemtõhusa infrapuna-juhtimissüsteemiga.

"Stormide" esialgne ülesanne oli anda vaenlase laevade pihta raketilöök ja seejärel Norra fjordidesse "põgeneda". Kuid Läänemere idakadal ei ole fjorde. Norras mahakantud kaatritest 7 pääsesid lammutamisest, ja jätkasid teenistust Läti, Leedu ja Eesti mereväes, kuid Balti liitlastele ei usaldatud isegi vananenud rakette.

Kas sellised "relvastustarned" ei iseloomusta Vilniusele, Riiale ja Tallinnale määratud rolli suurtes sõjalis-poliitilistes mängudes? Tundub, et Baltimaade meremeeste peamine ülesanne on end lahingutingimustes CNN-i "uudisloo" tarvis ohverdada.

Sõjaoht

Läti, Leedu ja Eesti valjuhäälne mure Venemaa olematu agressiivsuse üle varjab tegelikku ohtu rahule Euroopas. Isegi Ameerika analüütiline väljaanne The National Interest tunnistab: "Ilmne ebaausus suhetes Moskvaga on juba ammu muutunud NATO kaubamärgiks."

Brüssel ja Washington on paljude aastate jooksul deklareerinud, et Põhja-Atlandi liidul ei ole Venemaa suhtes agressiivseid kavatsusi, kuid nende tegevus kummutab alliansi väited. NATO vaieldamatu agressioon mitmete Lähis-Ida sõltumatute riikide vastu, otsene sissetung Jugoslaaviasse, USA vägede ja relvade paigutamine Venemaa piiride lähedale, on otsene sõjaline oht Venemaa ja järelikult ka kogu Euroopa jaoks.

Moskval on enam kui küllalt põhjust reageerida naabrite vaenulikule tegevusele negatiivselt ja järsult, kuna selliseid samme loeks enda jaoks ohtlikuks iga riik. Kurss avalikule vastasseisule Venemaaga võib viia NATO mõne valearvestuse ja katastroofilise konfrontatsioonini.

Parimal juhul — järjekordse Venemaa operatsioonini, mis agressori rahule sunnib. Kõik mäletavad, millega lõppes Gruusia 2008. aasta Venemaa vastane kampaania või USA meetodite järgi kavandatud 2014. aasta kriis Ukrainas. Balti riikidele on otstarbekam tugevdada oma julgeolekut Venemaaga heanaaberlikke sõprussuhteid hoides.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
metsapõleng, polügoon, kaitsevägi, Riho Terras, Eesti

Peamised teemad