22:38 07. Aprill 2020
Kuula otse
  • USD1.0885
  • RUB82.5675
Analüütika
lühendatud link
0 0 0

Venemaa kodanikud jälgivad teatava rahuloluga, kuidas viimane tõeline impeerium palavikus viskleb. Püüe saada "uuesti suureks" tähendab heita endalt mittejõukohane imperiaalne taak ja säilitada võimaluse korral impeeriumiks olemisest tulenev kasu

Viktor Marahhovski, RIA Novosti

Alustuseks statistikat. New York Timesi avalehel mainitase meie riiki (Venemaad – toim.) kümme korda: "Trump ja Venemaa: üks mõistatus, kolm teooriat", "Venemaa salakuulaja pakkus töö saamise eest seksi, väidavad ametivõimud", "Kas Venemaa ründab USAd?", "Trump tegi avalduse Venemaa sekkumise kohta" ja nii edasi.

Võrdluseks: uudisteportaali RIA Novosti avalehel mainitakse Ameerika Ühendriike täna hommikul poole vähem — kuus korda. Ja peaaegu kõik see on Ameerika uudiste ümberjutustamine meie sekkumisest nende ellu. Teisisõnu, Ameerika meediale on Venemaa tänapäeval ründav jõud ja okupant teabevaldkonnas. Venelased on kõikjal, nad on juba siin.

Putini ja Trumpi kohtumine Helsingis>>

Ameerika ühiskond tõrjub kõigest väest Venemaa sissetungi endasse. Kas meie president on Putini agent? Ja kõik muu seesugune. Vene ühiskond jälgib seda kõike jämedalt öeldes huviga, popkornianum põlvedel.

Tekib loogiline küsimus: kuidas see juhtus? Sellepärast, et, ütleme, kümme aastat tagasi oli kahe riigi infopilt hoopis teistsugune. Vaatasin spetsiaalselt üle 2008. aasta ajakirjanduse pealkirjad. Nad olid pühendatud USA osalemisele läbirääkimistel Iraani probleemide üle, USA rollile Gruusia plaanides Abhaasia ja Lõuna-Osseetia suhtes, USA rollile Venemaa-Ukraina suhetes ja USA sõjale Iraagis. USA meedia aga kajastas Venemaad harva, mitte esikülgedel ja enamasti kontekstis "mis toimub planeedi kaugetes probleemsetes piirkondades".

Kakskümmend aastat tagasi nägi kodumaine temaatika, nagu mäletame, välja hoopis teistsugune. Tsiteerime 1999. aasta kuulsat artiklit: "USAle laekus Venemaa ametlik palve selleks aastaks täiendava toiduabi saamiseks," ütles põllumajandusminister Dan Glikman. Ameerika pool uurib praegu seda taotlust. Glikmani avalduses rõhutatakse, et USA valitsuse vastus täiendava toiduabi palvele sõltub sellest, kui edukalt kulgeb praegune Ameerika teravilja ja toiduainete tarneprogramm Venemaale."

Tegelikult on see eepiline lugu, kuidas (ajaloolise mõõdupuu järgi hetkeline, kuid kaasaegsete jaoks peaaegu märkamatu) maailma tajumine mõlemas riigis on muutunud. 1990-ndate aastate lõpul palus Venemaa Ameerika Ühendriikidelt pisut toitu ja vastutasuks nõuti turu laia avamist nende kanakoibadele. Märkimisväärseks jõuks ei peetud riiki üldse, ei USA-s, kus suleti tarbetuna mitmed "Venemaa uurimisasutused", ega meie endi juures. Venemaa peamiseks "suurriiklikuks sõjakäiguks" 1990. aastatel oli õhudessantväelaste rännak Pristinasse (lõpuks eraldus Kosovo ikkagi Serbiast ja jäi ilma enamikust serblastest elanikkonnast). Kui Venemaa kusagil maailma valitsejaid võitiski, siis vaid kodumaises lahinguulmes, mis täitis "vene alateadvuse" funktsiooni.

Kümme aastat hiljem, uue sajandi esimese aastakümne lõpul prooviti maailmavalitsejate närvitugevust kogu meie piiride ulatuses "meie endistes" liiduvabariikides ja paljud ootasid paanikas M16-ga relvastatud Gruusia-provintside karistuspataljonide saabumist džiipidel Pihkva oblastisse ja Krasnodari kraisse ning ajakiri "Ogonjok" kirjutas lootusetu imetlusega esseesid Gruusia armeest, mis on moderniseeritud vastavalt NATO standarditele ja valmistub vältimatuks revanšiks abhaaslastele ja osseetide eest. Varsti, muide, augustis tuleb juubel — sõda algas 08.08.08. Ausalt öeldes tekitas see Venemaa avalikkuses palju suurema šoki kui läänes. Ootamatult sai selgeks, et Venemaa laiakslitsutud, alandatud ja "endise impeeriumi" maine ühes tema lagunenud armeega ei vasta mitte kuidagi tegelikkusele.

Lääne analüütika aga tõlgendas neid sündmusi halvastivarjatud põlgusega: marurahvuslik Venemaa maksab läänemaailmale, peamiselt Ameerika Ühendriikidele kätte üheksakümnendate aastate alanduse eest. Ta üritab taastada oma mõju Kaukaasias ja, mis kõige tähtsam, vedada "tõmmata maha jämedat punast joont", millest edasi ei tohiks NATO-t lubada. Ja seda tegevust tuleb käsitleda tema "imperialistliku sündroomi" väljendustena.

… Tuleme nüüd tagasi tänapäeva, kus Lääne meedia väidab, et Trumpi visiidiga "tsementeeris Putin sümboolselt Venemaa tagasipöördumise suurriigi staatusesse" ja kus seisukoht, et USA pole enam maailma valitseja, on muutunud peaaegu üldlevinuks.

Mis on siis tegelikult muutunud venelaste tunnetuses endast ja ümbritsevast maailmast? On olemas versioon, et Venemaa on tõepoolest vabanenud "impeeriumisündroomist". Kusjuures selle sõna kõige laiemas tähenduses. Esiteks, meie massiteadvus (ja ajakirjandus selle peegeldusena) on lihtsalt lakanud kujutamast Venemaad "suure vennana", kes on vaikimisi vastutav kõige eest, mis endise NSV Liidu territooriumil toimub. Üheksakümnendate aastate praktika, mis on tuntud nime alla "ressursid suudluste vastu", on nüüdseks unustatud — ja suhetes endiste sotsialistlike vendadega on tänane Venemaa solvavalt pragmaatiline.

Kui massiteadvust olukord endistes liiduvaabariikides üldse huvitab, siis on see nn venekeelse elanikkonna seisund. Nendesse suhtutakse arusaadavatel põhjustel kui omadesse. Teiseks veendus Venemaa oma kogemuste põhjal, et ta suudab ennast ise toita ja kaitsta — isegi üksinda. Isegi kui piki kogu Euroopa piiri paigutatakse NATO garnisonid ja Ameerika kanakoivad (pluss Euroopa juustud ja jamon) pärale ei jõuagi.

Siin on kogu nali järgnevas. Impeerium klassikalises mõttes ei seisne mitte niivõrd domineerimises, kuivõrd sõltuvuses. Impeerium muretseb pidevalt selle pärast, kas ta kontrollib piisavalt võtmejuurdepääse merele ja kaubateid, kas ta saab vallutatud provintsidest piisavalt ressursse ja tööjõudu, ega kohalikud juhid, kellel on midagi olulist, selle vastu mässu tõsta. Venemaal piisas selleks, et kõigist neist muredest vabaneda vaid ellujäämisest – kõik muu, nagu selgus, on tal olemas. Seepärast ei pea ta kontrollima (st. toitma ja represseerima) mingeid vasalle. Lühidalt öeldes ei pea Venemaa olema impeerium — piisab lihtsalt riigiks olemisest. Või veel parem, suurriigiks (see tähendab selliseks riigiks, mis mitte ainult suudab endale suveräänsust lubada, vaid ka oma partnereid kaitsta, kui nad seda paluvad, vt Süüria kampaaniat).

Ja sellepärast jälgivad Venemaa kodanikud teatava rahuloluga, kuidas viimane tõeline impeerium palavikus viskleb. Püüe saada "uuesti suureks" tähendab heita endalt mittejõukohane imperiaalne taak ja säilitada võimaluse korral impeeriumiks olemisest tulenev kasu. Ja oma sisemise kriisi põhjuste kramplikku otsimist Venemaa hübriidses agressiivsuses.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
Donald Trump, USA, Venemaa

Peamised teemad