23:17 21. August 2019
Kuula otse
  • USD1.1104
  • RUB73.1897
Allvelaev Dmitrov

Visa "Paltus". Miks Venemaa panustab ka diiselallveelaevadele

© Sputnik / Mikhail Klimentyev
Analüütika
lühendatud link
12320

Võime läheneda vargsi, vaenlasele märkamatult rannikule ja mineerida laevatee, jääda mitmeks ööpäevaks liikumatult merepõhja – kompaktsetel ja vaiksetel diiselallveelaevadel on raskete ja häälekamate tuumaallveelaevadega võrreldes mitmeid taktikalisi eeliseid.

TALLINN, 19. august — Sputnik, Nikolai Protopopov. Täna moodustavad Venemaa diiselallveelaevastiku selgroo projektide 877 ja 363.3 "Paltus" allveelaevad. Isegi vanimaid neist ei kiirustata relvastusest maha võtma ja "õmblusnõelateks" tegema, vaid püütakse ajakohastada ja rivvi tagasi tuua. 

Illustreeriv foto
© Sputnik / Валерий Мельников

Muuhulgas on praegu otsustamisel Musta mere laevastiku allveelaeva "Alrosa" saatus, mis pärast remonti suunatakse Läänemerele Balti laevastikku. Sellest, milles seisneb tema unikaalsus ja miks nõudlus diiselallveelaevade järele viimastel aastatel kasvanud on, sellest RIA Novosti materjalis.

Teine elu

"Alrosa" oli pikka aega Musta mere laevastiku ainuke lahinguvõimeline allveelaev, kuid seisab nüüd Sevastopolis 13. laevatehase kai ääres ja ootab renoveerimist. Nagu teatati hiljuti RIA Novostile sõjalis-tööstuslikust kompleksist, ei anta teda Balti laevastikule üle enne 2020. aastat – ees seisavad suuremahulised renoveerimistööd.

Lõplikult otsustatakse laeva uus teenistuskoht pärast laevakere metalli väsimuse, helisummutava kattekihi seisundi ja võimaliku korrosiooni põhjalikku uurimist. Selleks, et viia allveelaev vastavusse kõigi kaasaegsete parameetrite ja nõuetega tuleb ära teha mahukad remonttööd.

Balti laevastikus on täna kaks "Paltus" projekti allveelaeva – "Võborg" ja "Dmitrov". Mõlemad nad on juba auväärses eas. Esimene on kavas koos hävitajaga "Bespokoinõi" üle anda eksponaadiks Kroonlinna pargile "Patriot", teine allveelaev on juba üle kolmekümne aasta vana ja asub remondis Kroonlinna laevatehases.

Vaiksem kui vesi

"Alrosa" peamine erisus seisneb selles, et ta liigub mitte sõukruvi vaid reaktiivse veejoa mõjul. Pilootprojekti 877B järgi ehitatud allveelaev valmis 1987. aastal Nižni Novgorodi Krasnoje Sormovo laevatehases. Pärast katsetusi toimetati allveelaev siseveeteid pidi Mustale merele ja võeti 1990. aasta detsembris Musta mere laevastiku koosseisu.

Tänu ebaharilikule liikumisviisile on "Alrosa" kõige salajasem kõigist "Paltustest", mis paistavad niigi silma oma väga madala mürataseme poolest. Reaktiivne veejuga tekitab erinevalt klassikalisest sõukruvist oluliselt vähem müra. Sellisel põhimõttel liiguvad ka näiteks Ameerika tuumaallveelaevad "Seawolf". Esialgu oli plaanis, et USA laevastik saab umbes kolmkümmend sellist allveelaeva, kuid kõrgete tootmiskulude tõttu piirduti kolmega.

"Allveelaevale pandi 2004. aastal nimeks "Alrosa", kuid mitte Vene suurfirma järgi, mis aastatuhande alguses laeva oma hoole alla võttis — mereväes ei ole kombeks nimetada laevu patroonide järgi," ütles RIA Novostile Musta mere laevastikus teeninud 1. järgu kapten Mihhail Slavin, "ta sai oma nime väikese Jakuutia küla järgi.

Tegelikult andis ettevõte suure panuse laeva meeskonna ja kogu allveelaevade väekoondise heaks. Sellel laeval teenisid paljud Jakuutiast pärit ajateenijad. Kuid mis kõige tähtsam, "Alrosa" hankis 1990ndatel aastatel allveelaevadele uued ja väga kallid akud." 

Tema sõnul oli allveelaeva saatus vägagi dramaatiline ja reaktiivajami projekt, hoolimata kõigist eelistest, edasiarendamist ei leidnudki. Paljuski seetõttu, et allveelaev ühines Venemaa laevastikuga mereväele kõige keerulisematel aastatel. "Teda võib nimetada Vene laevastiku ja laevaehitustööstuse kriisiaastate sümboliks.

Kusjuures "Alrosa" oli tol ajal Musta mere laevastiku ainuke allveelaev. Teda ekspluateeriti halastamatult ega peetud vajalikuks remonditöödega hooldada ega tõsiselt moderniseerida. Mis puutub aga tema võimalikku üleviimist mujale, siis madala Balti mere jaoks on tema võimed ja omadused ideaalsed. Ausalt öeldes olekski ta tulnud juba algusest peale sinna saata," ütles Slavin.

Nõukogude Musta mere laevastiku jaotamisel Venemaa ja Ukraina vahel oli "Alrosa" saatus valuline. 1992. aastal andis osa laevameeskonnast truudusevande Ukrainale ja püüdis laeva hõivata, kuid tänu teiste meremeeste hästi koordineeritud tegevustele ei lasknud nad tal silmapiiri taha purjetada. 1997. aastal läks laev lõplikult Venemaa Musta mere laevastiku koosseisu.

Röövkalade perekond

Projekti 877 "Paltus" (e.k. — 'hiidlest') sündis 1970ndate alguses, kui Keskkonstrueerimsbüroo "Rubin" konstruktoritele tehti ülesandeks töötada välja uus väikese müratasemega diisel-elektriliste allveelaevade perekond. 

Kaliningradis paikneb suur Venemaa sõjalaevastiku kontingent
© Sputnik / Константин Чалабов

Laevade madal müratase saavutati vaikselt töötavate seadmete, müra summutava katete ja mitmesuguste muude tehniliste lahenduste rakendamisega. Andrejevi lipp heisati esimese selle perekonna allveelaeval 1982. aastal.

"Paltused" on varustatud ühevõllilise ajamiga. Spindlikujulisel kerel on peaaegu ideaalne pikkuse ja läbimõõdu proportsioon. Gaasieraldussüsteem ei jäta ahtri taha peaaegu mingit jälge. Enamik mehhanisme on kaetud vibratsiooni absorbeerivate materjalidega ja nad on paigaldatud amortisaatoritele.

Hüdrodünaamilise takistuse vähendamiseks on vööritüürid paigaldatud kere sisemusse. Kiirus 17-19 sõlme vee all, sõidukaugus kuus tuhat miili, navigatsioonisõltumatus 45 päeva: diiselallveelaeva kohta on need näitajad vägagi aukartustäratavad.

Tulemuseks on kompaktne, väga elujõuline, automatiseeritud ja miinimumini, viiekümne meremeheni vähendatud meeskonnale mugav allveelaev. Kokku on 877 projekti raames ehitatud rohkem kui neli tosinat allveelaeva, millest osa on läinud ekspordiks.

Täna toodetakse moderniseeritud "Paltuseid" indeksi 636.3 all. Vaiksuse ja varjatuse pärast nimetatakse neid NATOs "mustadeks aukudeks'. Venemaa laevastikus on kuus sellist allveelaeva ja kõik nad baseeruvad Mustal merel. Lisaks 533-millimeetrise kaliibriga torpeedodele on projekti 636.3 allveelaevade peamiseks löögiargumendiks uusimad tiibraketid "Kalibr –PL".

Just "Paltused" andsid kaasaegse Venemaa allveelaevade ajaloos esimese tiibrakettide löögi reaalsete sihtmärkide pihta Süürias. Allveelaevad leiavad eemalt sihtmärgi, mis on kolm kuni neli korda kaugemal, kui tõenäoline vaenlane neid avastada suudab. "Paltused" jätkavad tegutsemist Vahemerel Venemaa mereväe alalise operatiivkoondise koosseisus.

Järgmised kuus sellist allveelaeva lähevad Vaikse ookeani laevastiku meremeestele. Esimene neist saabub 2019. aastal. Samal ajal on rivis ka projekti 877 varasemate modifikatsioonide allveelaevad. Need on koondunud peamiselt Vaikse ookeani ja Põhja laevastikku.

Projekti 877 "Paltus" allveelaevade suurepäraseid omadusi ja suurt moderniseerimisperspektiivi kinnitab ka asjaolu, et neid ostetakse maailma relvaturul meelsasti. Nii ostsid Hiina ja India kumbki kümme sellist allveelaeva, Vietnam kuus ja päris mitu ka Iraan ja Alžeeria. Üsna mitu sellist laeva jäi ka endise Varssavi bloki riikidesse.

Samal teemal

USA meedia Venemaa superrelvast: Putin ei blufi
Tagid:
vargsus, märkamatus, diisel-elektritallveelaev, tuumaallveelaev, tõhusus, allveelaev, Venemaa Balti mere laevastik, Venemaa Sõjalaevastik, Vaikne ookean, Atlandi ookean, Põhja-Jäämeri, Vahemeri, Balti meri, Must meri, Venemaa

Peamised teemad