11:54 17. November 2019
Kuula otse
  • USD1.1034
  • RUB70.3938
Eesti lipud Toompeal

Politoloog: Eestile on vaja uut arengustrateegiat

CC BY 2.0 / CGP Grey / 2009-07-16T09-27-00 -- DSC_0190
Analüütika
lühendatud link
8211

Eesti praeguse olukorra vastuolud tekitavad vajaduse rääkida uue poliitilise ja majandusarengu strateegiast, arvab ajaloolane ja poliitiline analüütik Igor Rosenfeld.

TALLINN, 20. august – Sputnik Esmaspäeval, 20. augustil möödus Eesti iseseisvuse taastamisest 27 aastat. Sellega seoses soovitab Eesti politoloog Igor Rosenfeld, et rääkides omariikluse taastamise protsessi olulisusest Eestis, tuletataks meelde ka sündmusi, mis seda võimaldasid: NSV Liidu perestroika, ühiskondlik-poliitiline liikumine "Rahvarinne" ja 1991. aasta augustiputš. 

Edgar Savisaar
© Фото : Альберт Труувяэрт

Samuti võime märkida Eesti nõukogudejärgse arengu edukust, kus on riigi tänapäevaste Euroopa struktuuridega liitmisel palju saavutanud.

Kuid ta lisab, et ei saa jätta mainimata selle arengu vastuolusid ja probleeme, mis sunnivad nõukogude ajaloo järgset Eestit uues valguses vaatama.

Tänased probleemid ja uus pilk Eesti XX ja XXI sajandi ajaloole

Poliitiku arvates on praeguses olukorras peamine Eesti võimetus jätkata endist "lihtsat turumajanduslikku postsovetlikku" arengut, mis veel 20 ja 10 aastat tagasi tundus olevat ainumõeldavana.

Sarnase arengu jätkudes seisab riik silmitsi arvukate tõsiste ohtudega, millest peamiseks on elanikkonna kadumine, samuti majanduse sõltuvaks (et mitte öelda koloniaalseks) muutumise sagenevad märgid, nagu näitas Tartu tselluloositööstuse ehituse planeerimise lugu.

Nõukogude-järgse Eesti arengu esialgne periood oli seotud turumajandusliku eufooriaga, mistõttu eelistati mitte märgata oma tootmisest loobumise tagajärgi ja Eesti majanduse kasvavat sõltuvust lääneriikidest, sealhulgas naabermaadest Soomest ja Rootsist.

Eesti praeguse olukorra vastuolud tekitavad vajaduse rääkida uue poliitilise- ja majandusarengu strateegia vajadusest. Nad sunnivad ka teisel viisil vaatama Eesti varasemat arengut ja tuletavad meelde, et 1990. aastate algul oli Eestil mitmeid oma majandussektoreid.

Mitte ainult põllumajanduses, vaid ka tootmises — nii tselluloosi- kui ka kergetööstuses — näiteks tekstiiliettevõtted. Oli isegi oma kalapüügisektor arvestatava laevastikuga, mis naeruväärse hinna eest maha müüdi.

Nõukogude perestroikaparteid ja Eesti nõukogudejärgse arengu erinevad versioonid

Aastatel 1987-1991 Nõukogude perestroikasündmustel osalenud mäletavad Eesti kahe peamise poliitilise rühmituse programmide vahelisi erinevusi – vasaktsentristliku "Rahvarinde", millest hiljem tekkis Eesti Keskerakond, ja konservatiivse Eesti Kongressi, mille alusel loodi paremkonservatiivsed parteid, nagu Isamaa.

Neile meenub, et 1988. aastal moodustatud ja (vastupidiselt Eesti konservatiivsele ajalookäsitlusele) Eesti iseseisvuse taastamisel peamist rolli mänginud "Rahvarinne" ei seadnud eesmärgiks 1990. aastate alguse majandusliku süsteemi täielikku hävitamist, vaid selle reformimist. 

Sel ajal (ja isegi kümme aastat hiljem) oli Eestis endiselt oma tootmisbaas, sealhulgas põllumajanduslik, mida võinuks toetada selle integreerimiseks Euroopa majandusstruktuuridesse sarnaselt Poolaga.

Ent paremkonservatiivsed (Isamaa, IRL), nagu ka teised parempoolsed parteid (sealhulgas parem-liberaalne Reformierakond), toetasid Euroopa struktuuridega liitumist ilma igasuguste omapoolsete tingimusteta, tuginedes "puhtalt turumajanduslikule" arengule, mis tõigi kaasa praeguse olukorra — minimaalsete kodumaiste tootmiseettevõtetega ja praktiliselt ilma oma pankadeta (vaid LHV moodustab siin meeldiva erandi) majanduse.

Eesti "Rahvarinde" õigusjärglased — Keskerakond ja Rahvaliit — said parempoolse eliidi võimsa poliitilise surve tulemusena lüüa.

Viimase ajani võimul olnud parempoolsete parteide ideoloogia iseloomulik tunnusjoon oli sõjaeelse Eesti Vabariigi idealiseerimine ja püsiva rahvustevahelise konflikti toitmine, selle asemel, et kaasata uude arengusse kõik erinevad kogukonnad. See oli kooskõlas viljedava terava konfliktiga Nõukogude-järgse Venemaaga suhtes, mis muu hulgas ignoreeris täielikult Eesti majanduslikke huve. 

Uus koalitsioon ja uue strateegia katsed

2016. aasta novembris moodustus Eestis uus koalitsioon — Keskerakond, Sotsiaaldemokraatlik partei ja Isamaa ning Res Publica Liit (nüüdseks — Isamaa).

Koalitsiooni juhtival Keskerakonnal, samuti osal sotsiaaldemokraatidest, oli eesmärgiks muuta ja üle minna uuele (peamiselt majanduslikule) strateegiale, mis vastaks mitmetele Keskerakonna põhimõtetele ajast, mil partei oli opositsioonis.

Ent parempoolse eliidi survel, sealhulgas ka koalitsiooni kuuluva Isamaa poolelt avaldatava pressingu tõttu loobus uus valitsus oma esialgse programmi mitmest sättest ja oli sunnitud tegema palju kompromisse parempoolse poliiteliidiga, kes oskab need alati enda huvides ära kasutada.

Seda meetodit kasutavad Eesti paremapoolsed aktiivselt ka 2019. aasta märtsis toimuvate parlamendivalimiste eel alanud kampaanias, ütles poliitanalüütik Igor Rosenfeld.

Samal teemal

1991. aastal algas augustiputš
Tagid:
parempoolsed, arengustrateegia, tulevik, vasakpoolsed erakonnad, Isamaa ja Res Publica Liit, Rahvaliit, Eesti Kongress, NSVL, Rahvarinne, Isamaa, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, EL, IRL, Keskerakond, Igor Rosenfeld, NSV Liit, Eesti

Peamised teemad