14:59 20. Juuni 2019
Kuula otse
  • USD1.1207
  • RUB71.7360
Illustreeriv foto

Balti riigid, hüvitis ja Venemaa: kes kellele võlgu on?

© Sputnik / Алексей Дружинин
Analüütika
lühendatud link
Gevorg Mirzajan
18152

Eesti ja Läti justiitsministrid Urmas Reinsalu ja Dzintars Rasnačs ütlesid, et riigid kavatsevad nõuda Venemaalt reparatsioone "Nõukogude okupatsiooni" eest. Moskva seostab Balti eliitide järjekordseid "ametlikke nõudmisi" EL eelarvepoliitika muutumisega, mis seisneb 2021. aastast liikmesriikide toetuste mahu dramaatilises vähendamises.

Gevorg Mirzajan, Finantsinstituudi politoloogiaosakonna dotsent agentuurile Sputnik

Balti riigid nõuavad Venemaalt hüvitist Nõukogude Liidu koosseisus oldud aja eest. Kreml tõesti ei mõista, millepärast nad maksma peaksid ja miks peaks maksma just Moskva?

Kes on süüdi?

Balti riikides hakati jälle rääkima, et Venemaa võlgneb neile miljardeid dollareid.

Eesti ja Läti justiitsministrid Urmas Reinsalu ja Dzintars Rasnačs ütlesid, et riigid kavatsevad nõuda Venemaalt reparatsioone "Nõukogude okupatsiooni" eest – just nii nimetavad Balti riikide eliidid nende riikide astumist Nõukogude Liitu 1940. aastal ja sellele järgnenud peaaegu poole sajandi pikkust seal viibimist. Ministrid andsid mõista, et mõlema Balti riigi valitsused kavatsevad koostada ühise dokumendi ja nõuda hüvitist (hinnanguliselt sadu miljardeid dollareid) ÜRO kaudu.

Millest on selline nõue tingitud? Põhjuseid on palju. Näiteks 6. oktoobri lähenemine. Sel päeval toimuvad Lätis parlamendivalimised (Eestis toimuvad need kevadel). Seesama härra Dzintars Rasnačs on Rahvusliku liidu "Kõik Läti eest!" – "Isamaale ja Vabadusele/LNNK" radikaalne esindaja ja sellepärast on Venemaa parlamendisaadik Konstantin Kossatšovil igati õigus, kui ta väidab, et see oli "karjääri tegevate Balti russofoobide mõttetu ja lootusetu manööver".

Venemaa suursaadik Eestis: spekuleerimise asemel tuleks dialoogile mõelda>>

Moskva seostab Balti eliitide järjekordseid "ametlikke nõudmisi" EL eelarvepoliitika muutumisega, mis seisneb 2021. aastast liikmesriikide toetuste mahu dramaatilises vähendamises. Baltimaade eelarvetele (mille tuludest kuni 11% moodustavad need toetused) on see vähendamine vägagi valuline. Seepärast on ilmselt tulnud aeg oma elanikele selgitada, et EL rahastamise edaspidised kärped ei ole sotsiaalmajanduslike reaalsuste halvenemise peamine põhjus. "Nõukogude kahju" teema tõstatamine on tulnud just õigel ajal," öeldakse Venemaa Läti saatkonna avalduses.

Mille eest tuleks maksta?

Samal ajal ei seosta ükski tõsiseltvõetav ekspert Baltimaade eliitide nõudeid veendumusega, et need kompensatsioonid või kasvõi osagi nendest õnnestub Venemaalt ka tegelikult kätte saada. Kreml ei taha maksta ega hakkagi maksma.

"Kindlasti ei ole me nõus termini "nõukogude okupatsioon" kasutamisega, seda esiteks. Teiseks, ei ole me nõus rääkima mingitest hüvitisest," teatas Venemaa presidendi pressiesindaja Dmitri Peskov.

Ja see positsioon põhineb nii õigusel, kui tervel mõistusel.

Nõukogude võimu tekitatud kahju Leedule pole võimalik kokku arvutada>>

Ajalugu tunneb muidugi okupatsiooni eest hüvitise nn reparatsioonide maksmise näiteid. Lähiajaloost näiteks Saddami Iraagi hüvitise maksmine Kuveidi okupeerimise eest. Kõmulisematest näidetest võiks meenutada Saksamaa hüvitisi riikidele, mille territooriumil ta Teise maailmasõja ajal sõitis.

On ka näiteid hüvitistest massiivse inimõiguste rikkumise eest — sama Saksamaa kompensatsioonid juutidele ja koonduslaagrite ohvritele, Jaapani kompensatsioonid kodanike kannatuste eest Kagu-Aasias, kuid Baltimaade juhtum ei mahu siia alla kuidagi. Saksamaa, Jaapani ja Iraagi juhtumis toimus tegelik okupatsioon — nende territoorium vallutati sõjalise jõuga. Sellega kaasnesid suured materiaalsed ja inimkaotused, samuti suured õiguste rikkumised. Seal oli, mille eest maksta.

Balti riikide puhul midagi sellist ei olnud. Vägede sisseviimine toimus lepingu alusel ja tööstuse hävitamist ei saanudki toimuda, sest seda lihtsalt polnud – Balti riikide tööstus loodi alles nende Nõukogude Liidu koosseisus olemise ajal. Seepärast ongi Venemaa ehk valmis kaaluma hüvitise maksmist tööstusobjektide ja elamufondi eest, kuid seda juhul, kui kõik see läheb Venemaa Föderatsiooni omandisse.

Mis puutub elanikkonda, siis jah, osa elanikkonnast saadeti tõesti kohe pärast vabariikide ühinemist NSV Liiduga välja, kuid see puudutab vaid minimaalset osa, umbes 1% elanikkonnast. Sellised küüditamised toimusid kogu Nõukogude Liidu territooriumil ja seda tehti mitte rahvuse, vaid klassi- või kriminaalse kuuluvuse alusel, nii nagu ka pärast sõda läbiviidud puhastused (kasvõi operatsioon "Priboi").

Nõukogude kodanike õiguste ahistamist nende eesti, leedu või läti rahvusesse kuulumise pärast ei toimunud samuti — Läti, Leedu ja Eesti olid Nõukogude Liidu täieõiguslikud liiduvabariigid, mida valitses rahvuslik personal. Ja elanikkond nendes vabariikides kasvas pidevalt, erinevalt praegusest, kus sajad tuhanded lätlased, leedulased ja eestlased ei soovi mingil põhjusel taasiseseisvunud kodumaal elada. Võibolla sellepärast, et desovjetiseerimine viis massiliste inimõiguste rikkumise ja majandusliku languseni?

Aktivistid ja eliidid

Mis puutub tervet mõistust, siis aktivistid ja poliitikud võivad ükskõik kui palju vaielda positsioonilt "Nõukogude Liit oli okupant ja peab kõige eest vastama" või "Balti riikide eliidid olid kollaboratsionistid ja vastutasid kõige eest." Eksperdid ja politoloogid peaksid siiski hindama sündmusi lähtuvalt nende toimumise kontekstist ega projetseerima neile kaasaegset rahvusvahelist õiguse ja rahvusvahelist moraali.

XX sajandi esimesel poolel ei eksisteerinud mingit riigipiiride pühadust ega puutumatust — pärast Austria-Ungari, Saksamaa ja Vene Impeeriumide kokkuvarisemist joonistati Euroopas riigipiire ümber kogu aeg. Ka inimõigused ja suveräänsus ei olnud nii olulised nagu praegu. Kellelgi polnud austust väikeste riikide suhtes, eriti kui nad käitusid rahvusvahelisel areenil ebamõistlikult ja juhindusid foobiatest, mitte rahvuslikest huvidest. Seesama Poola, mis keeldus 1938. aastal Nõukogude vägesid läbi laskmast, oli üks Hitleri poolt Tšehhoslovakkia hõivamise ja sõja puhkemise süüdlane. Ja pole üllatav, et Poola oli selle konflikti üheks esimeseks ohvriks.

Okupatsioonide muuseum
© Sputnik / Вадим Анцупов

Baltlaste suur unistus — igaühele vähemalt kolm vene orjal>>

Jah, Nõukogude Liidu tegevus oli mõnikord kohatu, kuid — ja see on veel üks politoloogi ja aktivisti erinevus, — tuleb tunnistada, et saamamoodi käitusid ka teised riigid, sest selline oli selle aja loogika. Keegi pole rahul "Praha kevade" mahasurumisega.

Kuid USA tegutses oma mõjusfääris ju täpselt samamoodi. Täpsemalt öeldes oli ameeriklaste tegevus palju vähem õiguslikult põhjendatud, kui NSV Liidu tegevus (mis viis väed Tšehhoslovakkiasse ametliku Praha palvel). Rääkides ameeriklaste "tagahoovist" meenub kohe 1983. aasta sissetung Grenadasse, samuti paljud Ameerika vägede vähem avalikud sõjalised operatsioonid Ladina-Ameerikas. Mis puutub Euroopa riikidesse, siis seisis just USA 1960. aastate lõpul Kreekas oma ulatuslike inimõiguste rikkumiste poolest kuulsa "mustade kolonelide" režiimi võimuletuleku taga.

Just sellepärast ei ole Lääne partnerid valmis kasutama oma raskesuurtükiväge Balti riikide nõudmiste toetamiseks. Sellega avaksid nad järgmise (pärast Kosovot) Pandora laeka. Kolmandad riigid võivad hakata nõudma hüvitist mitte ainult lääneriikide kuritegude eest 20. sajandil, vaid ka palju varasemate tegude eest. Ühendkuningriik läheks pankrotti, kui ta peaks Hiinale maksma hüvitist oopiumisõdade eest, samuti Indiale genotsiidi eest.

Ühendkuningriik pole valmis pankrotti minema, järelikult peavad Balti eliidid kasutama Venemaale nõudmisi ainult kodumaiseks tarbimiseks. Tegelikult polegi eliidid eriti solvunud — nad saavad ise asjast aru.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
kompensatsioon, okupatsioon, Urmas Reinsalu, Nõukogude Liit, Eesti, Balti riigid, Venemaa

Peamised teemad